Singing Sweet home Alabama all summer long

Taaskord üks suvehooaeg möödunuks kuulutatud, selle juhtumised kui küpse saak kokku korjatud ja ajupurki pistetud, kus nad nüüd mälusoppides tasapisi laagerduvad. Sest suved, nagu veingi, lähevad aastatega aina paremaks. Nostalgia on võimas jõud, nii võimas, et väänab ajalugu.

Kadi ja Linda on lahkunud kodumaa pinnalt. Nägin täna öösel unes, kuidas ma neile Hong Kongi külla läksin ja Kadi elas ateljeekorteris, mis oli nagu sisustusajakirjast välja hüpanud. Seekord oli unenäos isegi Kadi olemas, eelmises Hong Kongi unenäos oli vaid mr W ja kari suvakaid, kes kõik tema korterit asustasid (sest K ja L olid hoopis Jaapanisse sõitnud).

Esiseme HK unenäo highlight: tornaado, mis mind jalutuskäigul mööda HK rohelusse uppuvaid saarekesi (yeah, i know!) endaga kaasa viis

Teise HK unenäo highlight: mitmekordne kurgikasvuhoone, kuhu me herilaste eest põgenesime

Ma kardan, kui ma sinna ühel päeval pärislet satun, saab see vähe letdown olema. Ei mingeid tornaadosid ja tapjamesilasi, nuuks nuuks.

Augustikuu minikokkuvõte:

• Festival nimega õe sünnipäev, mis kestis viis päeva ja mida ma sellest tulenevalt ei mäleta. Tõrva linna päevad jäid ka sinna sisse ja ma sain rahuldada oma madalaid ihasid, see tähendab suhruvatti süüa. Iga-aastane tippsündmus.
  
• Tartuff ühe väga halva ja ühe väga hea filmiga.
• Kraater koduaias. Ilmselt kosmoselaev. Kuigi väga võimalik, et tegemist on ka toruvahetusega.
• Öölaulupidu. Teleriekraanilt.“ Eesti muld ja Eesti süda“ on ilmselt mitteametlik Eesti hümn. Laulupatriotsim ja härdad hetked etc.
• Metas seeni ei ole. Pohlale jälle ei jõudnud.
• Kadi ja Linda hüvastijätupidu (loe Kadi taas hõõguma hakanud blogist lol)
• Viimane järveskäik tähistaeva all. On näkineiud peidus vees. Venna püksid kadusid vetesügavustesse ja jäidki sinna
• Sõda Hemingwayga. Siiamaani juhib Hem.

Iidoltähelepanekuid:

• Henry „143“ on nunnu, aga mitte mu lemmik. Päris jube rõivavalik mv’s. Poisu ise näeb vahelduse mõttes mitte välja nagu teismeline, vaid hoopis eelteismeline. Aga laivid on SM town power, nii et juhhei.
• Xiumini taguotsaga nime kirjutamine on selle aasta parim variety tegu, hands down. Ja minu armastus Xiuminikese vastu kasvab iga päevaga. Vat kui trügib veel esikolmikusse. Ja maknae Sehun, kes ei oma üldse mingit positsiooni, on kui just mitte mu südamele, siis silmadele kalliks saanud. Oh mõttetu Sehubi, milles peitub küll su sarm? Kas tõesti kõigest sinu blaseerunud ilmes...
•  "Growl" on pea some keeruline ja efektne tants kui Lucifer. Paistab, et sellest on saanud mu lemmik Exo lugu

Natuke pilte ka, et liiga napiks ei jääks

Lillelaps Liisa ja creepy mask. Olen salahipi, Frisco kõrvataga.

Hipi viinapitsidega. Ma tahaks, et mu juuksed näeks välja nagu Birgitte Bardol. tulemus on John Lennon.

Brutter

Tragöödia kolmes vaatuses

Pool kaheksa õhtul. 32 kraadine leitsak on asendunud kõigest tagasihoidliku 28 kraadise palavusega. Soojas õhtuvalguses kumab järv iseäranis heleroheliselt. Liisa sirutab end paadisillal välja ja hüppab siis pea ees vette.

Vesi on nii siidiselt sametine, mõtleb Liisa. Ja lolib siis mõttes.

Viis tundi varem

Kummide vingudes ja sireenide vilkudes kihutab randa kiirabiauto, paar minutit hiljem ka tuletõrjeauto. Liisa, kes ligunes vees ja ootas, et venna hüppetorni teiselt astmelt alla kargaks – vägitegu, millega ta oli paar päev varem hakkama saanud, kuid mida Liisa kahetsusväärsel kombel polnud näinud – , ronib kahtlustavalt veest välja. Ka venna laskub tornist. See kord siiski treppi mööda.

Keegi on kadunud, seletavad mingid noormehed, kui me valjult oma imestust väljendame. Kedagi ei ole vees, kõik on välja kupatatud ning järv rohetab pahaendeliselt nagu Minas Morgul. Mõtlikult läheme oma rätikute juurde tagasi ja jääme koos naabritüdrukutega sündmustiku jälgima. Rand, mis vaid viis minutit tagasi kihas lärmakast elust, on haudvaikne. Vaid venna kilkab rõõmsalt:“Äkki keegi uppus ära!“ Tal on ilmselgelt põnev. Poisikesena läheb ta paadisillale jalgu kõlgutama ja asja lähemalt kaema, meie istume rätikutel ja peaaegu sosistame. Veider on ja põnev ka.

Pool tundi hiljem otsitakse müstilist nooreest. Keegi pole nagu puudu, aga vee alla olla keegi siiski kadunud. Tuuakse sukeldujad. Vaene rannavalvepoisu peab kogu nende päästajate armee keskel seisma ja näeb üsna õnnetu välja. Tasapisi randa tabanud ärevus hajub. Kostavad jälle sulpsatused, kui inimesed vette kargavad, uued saabujad jutlevad valjult, pägalikud on tagasi lastebasseini lubatud. Näib, mis saab.

Õhtul kell pool kaheksa

Liisa ujub rahulike tõmmetega üle siidiselt sametise (või kui soovite, sametiselt siidise) järve. Mööda ka kohast, kus väidevalt keegi vetesügavustesse kadus.

Lol, kas see poleks mitte hurmav õhtu lõpetus, nüüd veel üks laip leida, mõtleb Liisa sugugi mitte murelikult. Sest emme on selle juba kunagi ära teinud: läks saunast ujuma, sattus laiba otsa ja seda oksarondiks pidades, lükkas endast eemale. Aga see oli üks teine järv, üks teine pidu aj üks hoopiski halvema õnnega naiskodanik.

Liisa ronib veest välja suveharja näkk, pruun keha veepiiskadest sätendamas. Ei leidnud ta mingit laipa.

Epiloog

Ei leia ka tuukrid midagi.

„Valehäire,“ kehitab naabrinaine õlgu. Eks ta ole.

PS. See kõik juhtus õekese sünnipäeval, kes tõsi küll, oli sel hetkel hoopis Tartus ja jäi kogu actionist ilma.

PSS. Ilusat taasiseseisvumispäeva! Mina kavatsen seda õhtul tähistada vaadates „Iseseisvuspäeva“, sest miski pole lõdvestavam, kui jälgida, kuidas Emmerich järjekordselt Ameerika õhku laseb.

Liisa kättemaks: vol2 ehk tüdruk Hattori Hanzo mõõgaga

Reisilt tagasi, tegelikult juba nädal, aga teate ju küll, kuidas sellega on. Alguses on selline meeldiv kõikehõlmav väsimus, millele järgneb aga tung teha võimalikult ruttu palju kasulikku. Meie puhul oli siis selleks kogu aias leiduva marjavarastuse purkeerimine, mahlastamine ja moosistamine. Käisime isegi mustikal, sest meie üliagaruse tulemuseks laiutavad aias vaid paljad põõsad, aga (õnneks) oli metsaalune marjadest tühjaks nopitud ja saak kesisevõitu.

Saaremaa oli külm, tuuline ja välismaalasi täis. Nii erinev kümne aasta tagusest korrast, kui seal oli palav ja õhk seisis paigal, kuigi jah, välismaalasi oli ilmselt juba tol hetkel omajagu. Oli see siis meresõidu tulemus või kõik need sakslased, sommid ja leedukad, kuid me ütlesime pidevalt mandri kohta Eesti. Jah, hakka neid britte juba oma SB ja Euroopa eritamisega mõistma.

Reisipildid on hetkel veel sisse imemata, nii et ei mingit illutreerivat materjali. Te ei näegi, kuidas ma kui kubujuss kolme sviitri, dressika, tagi ja issi pluusiga ringi tatsasin, sall tihkelt üle pea seotud, nina punane kui näärikuuse ladvas ilutsev viisnurk.

Kodus käisin, kus pidasime minu vast ülesvuntsitud korteris Kadi sünnipäeva, mis päädus sellega, et istusime kolmekesi kell pool neli hommikul arvuti ees ja vahtisime Exoga varietyt, ige tobeduse üle kollektiivselt rõkates. Kõigest paar tundi varem olime arutanud, millised liikmed meid suht külmaks jätavad, ja pidime nüüd oma sõnu sööma, kui ennist teiste hulgas ära mainitud Kyungsoo korraga väga vahva ja armas oli. Loo moraal: tuleb rohkem sõusid vaadata.

Ja kirsina koogil, tuli samal õhtul ka välja Exo uus mv.

Ilma pika sissejuhatuseta: EXO “Growl” meeldiv mulle väga. Väga väga. Live’i pole küll veel näinud, aga damn, see tantsime on lihtsalt üliefektne. Niivõrd läbimõeldud koreograafia, kus iga liigutus pakub põnevust. See on keeruline ja seetõttu ka huvitav, kuigi jah, see ringis umber maknae kepsutamise koht pani mind suti lolima. Ja muidugi laul ise! Juba esimesed noodid on nii head ja panevad kaasa jõnksuma ja refrään on lihtsalt perfecto (ja muidugi pole mul õrna aimugi, millest see räägib, sest tõlget ma ju lugenud pole).

Poisid näevad oma coolbro keska pahapoiste olekuga ka väga hurmavad välja ja see on ka tore, et kaameramees ikka kõigile tähelepanu pöörab. Missest et enamus aega olid mu silmad Chenil ja ma pidin võitlema kiusatusega ekraani patsutada (ja patsutasingi). See, kuidas ta oma lipsu kohendas ja imaginaarset tolmukübet õlalt pühkis ja muidu ülbelt ekraani põrnitses…ugh ruudus.

Hee, ja Chanyeolil oli nunnu poisikesesoeng, mis teda kohe nooremaks muutis.

Uutest mv’dest tuleb ära mainida muidugi ka BEGi ja f(x)’i.

F(x) laul ja mv oli väga nendelik, ei midagi halba, aga ei ka midagi eriliselt köitvat. Krystali juus oli muidugi üsna flashy, Victoria nägi lihtsalt tapvalt hea välja ning Luna päevitunud jumega sobib must sirge juus kui valatult. Amberi puhul leidsin end aga juba sajandat korda soovimas, et tal ühel päeval juuksed pikaks kasvatataks või vähemalt pikendusedki pandaks (kui kellelgi on pilti tast pikkade juuste/parukaga, siis linkige). Klaaskast oli muidugi efektne, lõhnavad metallilled aga küsitavad.

Album see-eest meeldib mulle väga. Selle füüsiline välimus on viis pluss, nii pildid kui kujundus. Läbi olen kuulanud küll vaid korra, aga see kord jättis mulle positiivse mulje. Eriti lõpp, kus kohe mitu laulu mulle väga meeldisid. Viimane lugu oma muusikalikku ehitusega sobis nii hästi lõppu. Praegu meenuvad okeid lood: “Pink tape” (shadow or whatever), “Toy”, “Ending page”, “Airplane” etc. Ma ei mäleta hästi, aga pole mahti  üle kuulata.

BEG “Kill Bill”. Fuck yeah Tarantino! Juba pealkiri ise oli paljutõotav, eriti arvestades, et tegemist on mu lemmik Tarantino filmiga, mille esimest osa olen ma ikka korduvalt vaadanud. Ja muidugi ei pidanud ma pettuma. See oli lõbustav, kuum ja stiilne ja nagu ma tumblris mainisin, kummalisel kombel üks nende kõige kerglasemaid ja rõõmsamaid mv’sid üldse. Karmid kuumad naised üksteist mitmesugustel viisidel mättasse löömas, mida võib veel neiu tahta. Suht esimest korda tunnen ma BEGi puhul, et ma ei pea otsima mingit varjatut sõnumit ja jälgima sümboleid, sest tehniliselt oli lihtsalt tegemist mõningate Kill Billi stseenide re-actinguga.

Eriti meeldis mulle mustvalge algus, kui taustaks mängis bang bang, my baby shot me down ja see, kuidas Narsha oma juuksekaunistuse Ga-ini pähe viskas. Ja hiljem see, kuidas bamf Ga-In viskenugadega Narsha sihikule võttis. Lihtsalt hurmav. (ja tantsuosa, sest kuuuuuum. See kõrgavaade oli ka väga efektne).

Laul oli ka täitsa hea ja albumit läbi kuulates meeldisid mulle veel ka täitsa“Satisfaction”.

See tuletas mulle meelde, et peaks “Vabastatud Jangot” vaatama. Ma olen filmide ära vaatamises märgatavalt nadim kui raamatute läbi lugemises. Küllap seetõttu, et raamatu saab kõrvale panna, film aga vajab kahte tundi pühendunud aega, mil keegi ei saa sind segada. Meie peres tähendab see aga seda, et sa saaks filmi vaatama asuda vast alles nii kell kaksteist öösel.

Sarja jõuab aga vaadata küll. Eile vaatasime Miaga ühe minu Supernaturali lemmikosa “Faith” ära ja Mia ütles, et see on siiani tema lemmik osa. Hea maitse õeke, hea maitse.

(Ja kui ma mainisin, et tulevikus on ka vanglaosa, teatas ta selle pääle, et Deanile sobib vangla. Ma olin suht lol, täpselt minu sõnad.)

Tegin endale viimaks Goodreadsi konto ära. Esimestel õhtutel veetsin seal ka kohe mitu tundi meenutades raamatuid, mida kunagi loetud, ja erinevaid liste läbi vaadates. Nagu papa intelligentselt tähendas: seal saab veeta nii palju aega, et raamatute lugemiseks ei jäägi aega.

Eks ta ole.

PS. Maailmas on palju kohutavaid asju ja hiireta läpakas on kindlasti üks neist.