Elu väikesed rõõmud

Mu elu kurb ja rõõmuta, kui olen kaine,

kuid meeletesegadust toob kaasa uimalaine.

On olek teada kainuse ja uima vahel –

poolkainena, poolpurjus läeb mu elu maine.

Või siis:

Kui suren, peske veiniga mind hoolikalt,

mu haual joomalaulu laulge lõbusalt!

Kui viimsel päeval tahate mind üles leida,

siis otsige mind veinikoja läve alt!

Ehk siis loen sellist toredat pärsia 11-12. sajandi luuleteost nagu „Nelikvärsid“ ja pole ime, et seda veiniluuleks nimetatakse. Need on kõigest üksikud näited, sellised on seal veel kõvasti, tundusid hetkel väga kohased, arvestades, et käisime eelmine kolmapäev näitsikutega veinivinelemas ja muidu pläkutamas ja ilusate poiste pilte vaatamas.

Aga ärge laske end luuletusete pealiskaudsest kerglusest petta: tegelikult on need kõik väga sügavad ja sümbolite rohked. Minu lemmik on siiani tegelikult järgnev luulepala:

On inimese osa sellest ilmast kaasa viia

Vaid surma, vaevasid ja kannatusi üleliia.

Siis õnnelik on see, kes elas ainult ühe hetke

Ja õnnelikum kõigist pole üldse sündind siia.

Vot. See oli siis seekordne kirjandusnurk. Väga intelligentne.

Sain Lindalt endale viimaks kingituse kätte. Kingituse teekond oli metsik: Soul – Shangai – Hong Kong – Moskva – Riia – Tartu – Tallinn – (ja siis jälle Tartu). Aga see oli vaeva väärt. Nimelt olen ma nüüd Suju Mahola photobooki ja hunniku Cheni photocard’ide üliõnnelik omanik. Fap fap materjal missugune. Ma teen mõnikord pilte kah, kompromiteerivatest steenidest, kus ma Siwoni üle ilastan (jah ma tean, piiiiiiinlik), Donghae rinda patsutan või Sungmini siledaid sääri kadeda pilguga jõllitan. #insert cas kissitab silmi gif#. Mõnikord, kui mul mu jaapani stiilis vanakooli mangatelefoni asemel mõni kobedam tükk käes on.

Vabariigi aastapäev möödus traditsiooniliselt Tõrvas, kuhu seekord oli lisaks meile kogunenud mu kaks onu oma võsukestega, mis tähendab, et meid oli täitsa mitu tükki. Olime tublid kodanikud ja käisime ka pidulikul pärgade panemisel, mis seekord algas alatult kell pool üksteist. (pauku ei tehtud endiselt, nuuks nuuks) Jõudsin veidi hiljem, mistõttu jäin ilma midsomerlikust momendist, kus kirikuõpetaja meie kätt surumas käib. Damn, i missed the highlight.

Pidulikul õhtusöögi järel moodustasime onu ja papaga lausa pereansambli: onu kitarril, paps klaveril ja minu oma kaheldava väärtusega lauluoskusega kaasa lõõritamas. Meie repertuaar koosneb endiselt peasjalikult 60-ndate folk ja rock muusikast, vene romanssidest ning sõjalauludest. Bob Dylan kõlas seekord eriliselt kaunilt.

Plaanisin pühade ajal viimaks hambad „Hannibali“ lüüa (haahaa deprssing), aga selle asemel juhtus, et lahutasin oma meelt märgatavlt frivioolsema ja tobedama sarjakesega. Nimelt vaatasin kiirkerimismeetodil Dark angel’i teist hooaega sel lihtsal põhjusel, et ma tahtsin noore Jenseni lõusta jõllitada. Idk, millest see sari räägib, aga Jensen oli igatahes ilus poiss. Ja selline naga, et ise ka ei usu. Näitlemismaneerid olid igatahes juba selgelt ära tuntavad, kuigi oma osa oli ka ta tegelasel, kes meenutas oma devil-may-care attitude’iga veidi esimese hooaja sarmikat Deani. Igatahes väga lõbustav.

 Yeah, you get the point.

Pean mängima Candy't, muidu suren

Mäletate kui ma veel postitasin kolm korda nädalas? Jep, ka mina ei mäleta. Küll aga mäletan ma häguselt neid aegu, mil ma oli korralik kpop blogi, mis tegi muusikavideode arvustusi ja obsseissis muidu Suju üle. Seekord siis obsessime vanade aegade mälestuseks hoopis SNSD üle.

Sest fuck yeah, comeback! Mulle meeldib see teaser. Mis meeldib! I love it! (i don’t care~). See on sensuaalne ja tavapärasest tumedam sexy ja kui lisada veel paar süstalt ja võibolla umbes kolm ämbritäit verd, saaks isegi midagi roosakamat karva begiliku.

Seohyun oma (mürgitatud) koogikestega näeb nii mature ja snow queenish välja, Hyeoyeoni juuksed on täiuslikud, Taeyeon in lihtsalt ilus, Sunny on nagu sexy nurse slash hot bensiinijaama tsikk (lol, see kõlab tõesti ehk veidi porrilikult), Tiffany pole üldse oma nägu, kuigi millal ta üldse on enda nägu. Ehk siis ootan ootan ootan. Ja ignoreerin südamesopis pesitsevat hirmu, et me saame jälle kasti ja samade sõnade ülekordamise.

Ga-In’il tuli „Truth or dare“ välja. Laul pole minu maitse, see-eest sinine silmameik aga küll. Video oli armsalt mitmekihiliselt eneseirooniline. Albumilt meeldis mulle lisaks F**k u’le kõige rohkem Black and white.

Sm the Salad tuli tagasi, paraku mitte endises koosseisus. Jino on ikka veel keldris vangis ja salatipoistele on liitunud ka salatitüdrukud. Albumit pole veel läbi kuulanud ja Breath’i korea versioon surmavalt igav. Ausõna, kas on võimalik teha ballaad mv’s, mis ei sisalda autoõnnetust! C’mon Korea, ma tean, et teil on autoõnnetustega probleeme, aga see on juba naeruväärne.

Iluuisutamine on ka oluline. Kõik need awesome jäätantsijad ja meesüksiksõitjad, kus valitseb aasia mafia, seda muidugi igati ära teenitult, oma kuuekümnekordsete akslite, tagurpidi saltode, hüpetaga üle poole väljaku ja – kasutades papa väljendit – topeltharakiriga. Tublid poisud.

Ise pole muidugi uisutama jõudnud, sest see üks külm, aga mitte liiga külm, nädalavahetus oli tuisune ja liuväli oli lumekihi ala mattunud. Lasin siis tubli 24-aastasena saabastega nende paari lapi peal, mis lume alt välja kumasid, niisama liugu. Ja ega nüüd enam vist talve tulegi. Ükspäev lõhnas lausa kevade järgi.

Kadi ja Linda on Hong Kongist tagasi!!!! Ja mina kasutasin just kolme hüüumärki ja kõik, kes on lugenud Prattchetit, teavad mida see mu vaimse tasakaalukuse kohta ütleb. Laupää oli siis Irka pool praaznik, kus meie Kadiga rääkisime endiselt valjult filmi ajal ja segasime kõiki teisi, võitsime kõigi üllatuseks (ja ilmselt üllatas see veel kõige rohkem meid endeid) lauamängu ja degusteerisime rohkem või vähem maitsvaid hiina maiustusi. Ja paistab, et sujusinist koksi hakkab vaikselt asendama pina colada...

Parem lühike postitus, kui üldse mingit postitust, eks.

Armastus kestab kolm aastat

Hehe, kohustuslik kolmanda veebruari postitus, sest taaskord on käes Kyuhyuni sünnipäev, nii et palju õnne BBQ~!

See aasta jäi küll tradistisooniline veinibaari külastus mademoiselle K.-ga ära, aga küll me selle järgi tähistame (eks?). Uskumatu, kuid see on mu kolmas Kyuface’i sünnipäev tähistada ja kevadel saab üldse neli aastat tema fännina täis. (kuigi ma olen viimasel aastal isegi oma tavapärase halva fänni imago juures keskmisest veelgi halvem fänn olnud. Siiski, täna on poizu sünnipäev, nii et kriitika jätame tulevikuks)

Mõnikord ma mõtlen: damn, ma olen ikka awesome

Mitte nii awesome kui Ga-In tho. Kuidas ta seda teeb? Ja ok, see video oli ikka nii bad romance, kui olla annab. Disturbia~ (ok, ma pean lõpetama kommenteerimise teiste lauludega). Vannikardina taga tantsimise stseen oli stiilne. Meik oli stiilne. Kaameratöö stiilne. Laul oli väga gainilik ja kuigi ma polnud esialgu kindel, kas mulle see fuck you koht meeldib, siis kummitama jäi see igatahes korralikult. Ja muidugi lõpetuseks küsimus, kas ta saab enam tumedamaks ja seksuaalsemaks muutuda. Mis me järgmine kord saame, gangbangi või?

Õekesega jõudsime viimaks Supernaturaliga neljanda hooajani. Ja nüüd on ametlikult osa, mida ma olen kõige rohkem – kuus korda – üle vaadanud, Lazarus rising. Naljakas tõsiasi, kuid see läheb iga üle vaatamisega aina paremaks. Eriti need viisteist esimest minutit, mis mõjuvad pigem kui film, mitte sari. Ja kogu see pinge ja teadmatus (ok, teoreetiline teadmatus) ja ~õhustik~. Ah, kuidas ma armastan seda õiget õhustikku.

Kui Castiel välja ilmus, oli Mia esimene reaktsioon muidugi lolida, sest see oli dramaatiline. Aga. Supakad all nimetasid teda Castielloks. Nii et andke andeks, kui ma teda edaspidi don Castielloks kutsun. Ja teine õe kommentaar: oo, tal on tõeliselt sinised silmad. Meresinised, nagu eesti meri. Sama värvi nagu mul. Hehe, ma mäletan, kui ma esimest korda vaatasin, siis oli mu reaktsioon suht saranane: vau, tal tõesti on nii sinised silmad, kui tumblrist mulje on jäänud.