Liisa, at your service

Üks õhtu avasin painti ja hakksin Üksildast Mäge joonistama. Minu parimad painti päevad jäävad pea kahekümne aastat taha, nii et tore oli kunagisi oskusi (või nende puudumist) värskendada. Kõige pingevabam joonistamine konspektiservale kritseldamise järel. (kuigi ma pole kunagi olnud üks neist amatöörkunstnikest, kes tundides ja loengutes michelangelolikud võimed omandvad. Ma olen rohkem hõljuvate peade ja ülespoodud kriipsujukude sirgeldaja.)

Igatahes, Erebor kukkus painti kohta täitsa kenasti välja, selline ukemi-e stiilis. Ja et ma ei suutnud taeva osas otsusele jõuda, tõmbasin Monet’d ja mängisin valgusega. Loojang, õhtuvalgus ja päevahakk:

Olen kodusel ravil. Mu põlv, mis mind juba kuu aega erineva intensiivsusega vaevanud on, sai viimaks röntgenigeeritud ja diagnoos oli lihtne: vesi põlves. Nii et nüüd ma pean käima nii vähe kui võimalik (ja arvestades ilmastiku- ja teeolusid, oleks parem kui ma üldse toas püsiks) ja kohe kindasti ei tohi ma hüppata, mis tähendab, et ma ei tohi ka tantsida, mis minu puhul, nagu te peaksite teadma, on katastroof. Näis, kas tuleb meditsiniliselt sekkuda või ma pean lihtsalt ootama, kuni vesi tagasi imendub. Ma kohe ei tea, mida järgmine nädal teha.

Rõõmsamatel radadel.

Pidasin üle üheksa aasta esimest korda sõpradega kodus sünnipäeva. Ikkagi juubel! Viinereid ja kartulisalatit muidugi ei saanud ja ka morsi oli asendanud natuke kangem kraam, aga muidu oli täitsa nostalgiline. Eriti arvestades, et seoses Kääbiku viimase filmiga tabasid mind taas raskekujulised Keskmaa feelingud. Ladusin jõuluajal voodi kõrvale raamatutest ikka korraliku Raudlinna torni. Teadmised on muidugi roostes, but they’ll come back.

Mis ei takistanud mul muidugi kõiki outnerdimast selles toredas Keskmaa viktoriinis, mida Irina meile lahkelt korraldas. Ma isegi ajasin ainult kaks päkapikku sassi! (ja muide, ma lugesin teie kõigi vastustelehed läbi ja te väärite huumori auhinda! Ma arhiveerisin need kui olulised dokumendid ja osakese sentimentaalsest nostalgiast, mis meid kõiki paratamtult kunagi tabab)

(Minu südames on kamber

Kamber teie kõigi jaoks

Sinna külge võimas klamber

Tugevalt teid klammerdab.)

Käisime õega see nädal „Kääbikut“ ka teist korda vaatamas, sest nagu minu argument oli: see on ilmselt viimane kord, mil ma saan Peter Jacksoni Keskmaa filmi kinos näha. Kui mul just kunagi isiklikku erakino ei ole. Dream big, eks ole.

Ja ma pean tunnistama, et teisel korral oli isegi parem. Et kuu oli möödunud, siis täpselt enam kõike ei mäletanud, samas teadsid mingeid kohti oodata ja said nö vaimu valmis seada. Nagu õeke tähendas, esimene kord on ikka hirm, et äkki on midagi untsu keeratud. Eriti, kui see on su südamele kallis. Ja teisel korral ei seganud 3D ka nii väga. Ma nimelt ei armasta üldse kolmdeed. Kohe üldse üldse mitte. well, vähemalt lumi nägi sellega ilus välja.

Highlighte:

• Legolasel said viimaks nooled otsa. Kogu saal kahises rõõmsalt.
• Legolas, kelle esivanemate hulgas on kindlasti mõni lendorav. Ja see langevatel kividel hüppamise stseen. Nii naeruväärne, nii nauditav.
• Kivipallur Dain Raudjalg. Vat selline on tõeline päkapikk.
• Thorin, kes vaatab Bilbot moosinäoga. Väga aww.
• Thorin, kes kingib Bilbole mithrilist särgi. Mul tuli teisel vaatamisel kohe meelde üks fanart, kus ta kingib Bibole mithrilist pesukomplekti.
• Thranduili ja tema ratsu korraga kuuel orkil päid maha võtmas. Kohe näha, kust Legolas oma võimed on pärinud.
• Sodi Thranduili põsel, mis meenutas südant. Selline love guru, et ise ka ei usu.
• Kui Kili läks oma kurvale saatusele vastu, asus venna mu kõrval kahtlaselt nohisema ja nihelema. Seejärel näitas ta ekraanile vihaselt keskmist sõrme. Ja siis, kui paha Bolg oli viimaks maha võetud, tõi ta üle kogu saali valjult kuuldavale: yesss!
• Thorini Azogi uputamisvõtted olid ka võluvad.

Mida ma sellest filmist õppisin?

Kui see on tõeline armastus, siis see teeb haiget.

Ja kui su võidetud vastane on jää all, ära kõnni jää peal talle järgi, et vaadata, kas ta on ikkagi surnud. Ta ei ole ja sa saad ka ise surma.

Selle positiivse moraaliga lõpetame. Take care ja ärge jääl kaela murdke.

Hi, Liisa here

Ma olen alati mõelnud, kes need jobud on, kes eksamiperioodi ajal uut sarja vaatama hakkavad. Well, nüüd ma tean. Minusugused jobud.

Põnevamaid märkemid minu konspektist:

Et objekt saaks tähenduse, tuleb kokku panna tajude ilming: objektide kogum. Taju pole organ, aga loob objekte nii, kuidas tajume...BLA BLA BLA  ma tunnen end nagu Zuko, kes üritab uncle Iroh’i järgi teha

Minamoto no Tameyoshi mõisteti süüdi, teda pidi hukkama ta enda poeg Yoshitomo, kes oli Tairade poolel. (Faction before blood!)

Neiu ema juhib poisi neiu ruumi. Jäävad kahekesi. Teevad kebo.

Mida öösel tehti? (lisaks kebole)

Hispaanlased lähevad Hideyoshile kaebama, aga tol sitt päev

Tänan.

Ma lähen nüüd vaatan järgmist episoodi, mida ma tegelikult vaadata ei tohiks, but fuck it!

PS. Hakkasime jõuluajal siblingutega Avatari üle vaatama. Feeeeeeeelsssssss

PS2. Idk mul on nii tagasihoidlikud soovid, miks need kunagi ei täitu, kõik, mida ma tahan, on võita viking lotoga jackpot või uncle Iroh’iga teed juua või saada mõne nunnu sebok-päkapiku poolt sebitud või olla sama külm ja stiilne kui mõni haljakunn, kuigi selle viimasega saaks ma võib-olla hakkama, kui välja arvatata, et muidugi oleksin ma haljakuninganna ja võib-olla ka mitte nii munn.

PS3. I’ll be back.