Ma loodan, et te veetsite oma lihavõtted meeldivalt. Minu
omad sisaldasid kohustuslikke element nagu pasha, saun ja munade värvimine. Nii
mul kui õekesel, kes me iga aasta mõtleme välja erilise Konseptsiooniga
munasid, olid seekord pead tühjad kui munakoored. Pole ammu nii käppelt oma
viit muna lappide sisse mässinud. Isegi fandom munad jäid tegemata. (küll
jõudsime aga järeldusele, et Kompaniist oleks Bilbo ja Ori need, kes kõige
kauem oma munade (lol) kallal nikerdaksid. Samas kui Thorin Puupea ilmselt
kannatuse kaotaks ja enda oma a) maha pillaks või b) mässiks ainult ühte värvi
lapi sisse, mis muidugi osutuks mitte värvi andavaks, nii et tulemus oleks
esmaklassiline valge muna.)
Meie munad ei olnud aga ükski valge ja ehk just seetõttu, et
me kõigest hingest ei proovinud, kukkusid see aasta eriti ilusad lilla-roosad
munakesed välja. Eriti herr O’l, kes oli vaid paar päeva varem jõusaalis
õnnetult kukkunud ja oma munad juba varakult siniseks värvinud.
Lisaks tavapärastele tegevustele sai jätkatud „Kääbiku“ making of’ide vaatamist. Mul on neid
arvutis kõigest taasihoidlikud kakskümmend tundi pluss kõik see, mis juutuubi
avarustes leidub. Well, kui kolmanda filmi extended versioon välja tuleb, küll
saab taas jälle kümme tundi uut materjali juurde. (ausalt, need on alatult huvitavad.)
Ja oioioi. Liisa hakkas taas jdoramasid vaatama. Süüdi on
selles osaliselt Kadi, kellega meid tabas ootmatu nostalgialaks, mis tähendab,
et kpopi asemel meenutasime hoopis vanasid jpop lemmikuid.
O dear o dear
Igatahes tõi see taas tahtmise vaadata midagi, mis ei oleks
kakskümmend osa (või hooaega) pikk ning jdorama’d on üldiselt viisakalt nii
kümneosalised ja ajavad keskmisest kdramast 47% vähem närvi. (või nii ma hetkel
arvan, korralikust jdorma vaatamisest on
ju kaks aastat möödas, nii et ma olen kõik tüütud asjad ilmselt ära unustanud)
Guugeldasin siis most popular jdrama of 2014 ja asusin
valima. Kriteerium: et poleks läbi ja lõhki romance ja et tegevus ei toimuks
koolis.
No näiteks, „S Saigo no keikan“: politsei eriüksusest ja
täitsa põnev, alles kaheksandas osas tuli ore
no taisetsu na nakama ja umaira
ära, paraku siis ka 30 sekundi jooksul. Ei ole ikka nakamaatamisest ja umairadest
pääsu.
Exo comeback.
Lühidalt: at least we got teasers.
Laul ise oli ok ig, aga mv tervikuna oli meh. Eriti
arvestades, et teaserid olid niiiiii head. Mv algus, mis oli growlikult ühe
kaadrina üles võetud, oli igati norm, aga siis vajus ära. Vähemalt oli palju
Chen’i. Kes siis oma tagiga mingeid keerulisi manöövreid sooritas, mida oli lõbustav
jälgida.
So smooth
Nüüd takkajärge tundub tiiseritest veider kirjutada, aga
jah, i loved that spooky shit. See kõhe ja ebareaalne atmosfäär, pinge
kruvimine, see, kuidas fragmendid omavahel loo moodustasid...ma reaalselt
tundsin oma sisemuses uinunud kpop kraakenit ärkamas ja innukalt kombitsaid
hõõrumas.
Isiklikud lemmikud:
Chanyeol: vaikne mets, päevavalguses on kohati midagi
hirmuäratavamatki, leekides puud. Ja Liisa: wow, fucked up püromaan Chanyeol on
tagasi!
Sehun: õhus hõljuvad lennukid, kaks õudusfilmist põgenenud
creepyt last, torm on tulekul. Ja Liisa: that’s eerie
Suho: no water, no water, no water. Pragunenud huuled ja
kustunud lootus. Väsinud, väsinud, resigneerunud. Ja Liisa: wow, that’s some
deep shit.
Chen: hall linn kui tuhane linnakõnd. Äikse-eelses tuulehoos
lehvivad linad. Üksildus. Ja paratamatu häving. Peale tormi on linnast alles
vaid tuhk. Ja Liisa: lol, Almatõ on nii random valik. Aga sobib kummalisel
kombel Liisa Mama headcanon’iga.
Lõpetuseks luulenurk. Üllatus-üllatus, kuid endiselt suudan
ma vaid punk-luulet produtseerida.
Täna öösel, kui
paukusid püssid
Täna öösel, kui voolas
me veri
Täna öösel sa viimaks
mult küsid
kibemagusaid
tarkuseteri
