Tegin eile oma selle suve esimese mojito. Või tehniliselt
lasua kuus mojitot, siis sai rumm otsa. Nii et Irka poole ma seda pudelit enam
kaasa ei võta. (Sorry Linda, sorry god). Varblaste hooaeg on sellega ametlikult
läbi ja suvi alanud!
Seda, mida seltsimees Lenin käskis teha, on juba piisavalt
tehtud. (ja ma ei räägi siin kogu Venamaa elektrifitseerimisest ehkki seegi oli
väärt mõte)
Oh need sirelid! Minu sisemuses pesitsev romantik kaotab
nende lõhnast alati lootusetult pea. Istuks kuskil agulis vana puitmaja trepil,
mängiks vene romansse ja räägiks valgetel öödel 19. sajandi kirjandusest ja
dekadentlikust kunstist.
Vat nt
seda kuulaks meeleoluks. Või siis midagi Vennaskonnalt. Nagu alati.
Üritan taaselustada oma Tartu elu enne kui ma suveks
asumisele sõidan. Seltskondlikud visiidid siin ja sealpool mu korteri ust
rohkema või väiksema koguse karastvate jookidega.
Random vahemärkus: ma vist olen viimaks masinast õlle-siidri
laskmise kunsti selgeks saanud. Enne oli paras vahupidu.
Supernaturali hooaja vaatasin viimaks lõpuni. Nende viimase
kuue osaga oli mul peas põhiliselt kolm mõtet:
- Sammy NO.
- Sammy wae
- Sammy pls don’t
Ja kõige viimase osa puhul:
- Fuck yeah, Deano on
viimaks aru saanud, et ainus viis, kuidas kogu seda jama ja viltuvedamiste
ahelat lõpetada, on vennad Winchesterid valemist välja võtta.
- Ning siis wtf was that
shit. Ma ei aksepti muud lahendust, kui Dean gänkis Surma kogemata ära.
Sest sel polnud mingit mõtet ja mingit motiivi.
- Hello darkness my old
friend eks ole
But yay, parody! Kõik need toredad ammu surnud tegelased
tantsu vihtumas, nii armas.
Kpop maailm tõi tagasi palavalt oodatud Bigu Bängu ja ehkki
mingid wow moment ei olnud, on tegemist igati kvaliteetse bigbangiliku
soundiga. Muusikaliselt on nende stiil ikkagi üks mu lemmik.
Exo „Love me right“ puhul on kõige märkimisväärsem, et nad
suutsid kastist põgeneda ning ei maandunudki seejuures yg tänaval või
telliskivi seinaga ruumis. Olid hoopis vaesed põmmpead, kes mängu kaotasid ja
kõige suurem kõigist põmmepeades se va sSehun oli nii suures masenduses, et
läks endale raudteele otsa peale tegema. Ja siis kõik teised sebisid ringi, et
teda üles leida. Ainult eksisid isa ka selle käigus ära. Või siis rääkis see mv
millestki muust ja minu väike ajau ei suutnud seekord sügavaid paralleele ja
metatasandit näha. Got too sidetracked by poor Sehubbie.
Üritan hetkel kahte jdoramat vaadata, näis kui kaugele ma
jõuan.
Üks on „Nobunaga concerto“, mille esimese osa jooksul jõudis
nii palju juhtuda ja teises osas ei juhtunud midagi, mistõttu ma pole olnud
motiveeritud kolmanda osa juurde asuma.
Esimene osa oli suht: Oguri Shun rändab ajas tagasi, kohtab
Oda Nobunagat ja võtab ta positsiooni üle (viiamane tegevus võtab aega u 30
sekundit). Järgenvad misundrestangigud, mälukoutusega dono, keegi ei kahtlusta
midagi kahtlast, hunnik kohtumisi, ebaõnnestunud kebokatse, neli mõrvakatset,
kaks lahingut, nägelemine abikaasaga, abikaasat üritatakse röövida, ’äkki mu
mees ei olegi möku’, vend üritab venda maha lüüa, isa lüüakse maha, Oguri Shun’ist
saab daimyo, reformid, veel
misundrestandingud, kurjad naaberlordid ja äi, reeturlik parim sõber, venna
mäss, selle maha surumine, ’ma ei lase teid hukata’, veel üks atendaat, üks
õnnestunud (ja väga ilus) ja üks feilnud seppuku, kaks kahtlast tüüpi metsas
kondamas, päris Oda Nobunaga võtab endale uue aliase.
Ja teine osa oli suht: mu naisel on daddy probleemid. Kõik.
Teine sari, „Yae no sakura“on minu esimene katsetus taiga vallas. Kõigest tagasihoidlikud 50
osa, nii et näib kui kaugele jõuan, enne kui ära väsin (arvestades, et kdramade
puhul oli juba 16 osa minu jaoks paras katsumus). Tegevus toimub bakumatsu perioodil, keskmes on Aizu
klann ja tsikk, kes ei suuda oma näppe kuidagi püssidest eemal hoida. Vaatamata sellele,
et enamus meestegelasi kannab hirmsaid samuraisoenguid, on see ikkagi
kummalisel paeluv. Lol, selle läbi vaatamine on mu suvemissioon.
Eks ma hoia teid oma edusammude ja tagasilöökidega kursis
(ei ole teil must pääsu).