Sügis.
Jätkan fit life 2k16 projekti ja
olen see nädal jõudnud kaks korda rattaga matkarajale sõitma ja kaks korda
jooksmas käia. (re: eelmine nädal. See nädal olen ma rohkem Irinaga mööda
mälumänge traavinud. Aju peab ka vormis hoidma.)
Aga et asjad tasakaalus oleks, olen
ma ka väga palju diivanil vedelenud ja sarju vaadanud.
Siit nad tulevad:
Stranger things.
Kui juba Postimees sarjast
kirjutab, tuleb see järgi tsekkata. Ja et mu dashil oli see tundamtut sugu
roosas kleidis laps juba üle kuu aja seigelnud, tundsin ma, et on aeg end kokku
võtta ja lapse sugu selgeks teha kõige loogilisemal meetodil: sarja vaatama
asudes. (ja selgus et ta ei olegi poiss. Ma arvasin et ta on poiss, ups.)
Minu lemmikud on muidugi lapsed. Ja
oleks nad veidike vanemad, well, fanfiction shipid missugused. Kogu see mõnus
„Stand by me“ õhustik. Eriti tugevalt meenutas mulle filmi see koht, kui nad
läbi metsa neljakesi kompassidega Willi otsima läksid.
Sherif on ka tore. Dustin on mu
lemmik. Ema oli minu maitse jaoks natuke liiga hüsteeriliselt mängitud. Benny
the diner guy oli awesome ja ma annaks palju, et teda rohkem oleks olnud.
Oma elus olen ma dnd’d vaid ühe
korra mänginud ja ka siis olin ma pardaarvuti (see oli star warsi dnd), aga
jah, mäng on ohtlik. Ega siis galaktika saatuse tikku tõmbamisega otsustamine
ole naljaasi. Üks täringuveeretus ja sa oled upside down.
Skins.
Vaatasin sellist põneavt inglise
keelset korea filmi, mis oli tehtud prantsuse graafilise romaani alusel, nagu
„Snowpiercer“. Lisaks kapten Ameerikale, keda ma ära ei tundnud, mängis seal
veel terve rida näitlejaid, keda ma ära ei tundnud (nt Tilda Swinton), ja siis
ka mõned, kelle ma ära tundsin. Teiste hulgas ka näitleja, kes mängis „Skinsis“
Freddiet, mis tuletas mulle meelde, et mul on neljandat hooaega juba aasta aega
olnud plaanis vaadata. Ja et poisu on ilus, sari oli mul arvutis olemas, ei
olnud see just keeruline otsus.
Ehk ma vaatasin viimaks „Skinsi“
lõpuni ja sain trauma. Õnneks ei pidanud ma seda vaid endas hoidma, sest tegime
Mia sõbrannadega kokteiliõhtut ja selgus, et K oli sama trauma üle elanud, nii
et sai me koos angstida. Koos angstimine on aga peaaegu teraapia.
Supernatural
Pärast pea poolt aastat edasi
lükkamist võtsin end viimaks kokku ja vaaatsin 11 hooaja lõpuni. Õnneks oli
kohe see esimene mitte vaadatud osa hea (Bobby!), nii et sain ruttu lainele. Järgmine
päev ja oligi hooaeg läbi. Ehk tõestus sellest, et Suernaturali peab bingima,
nii on ta parem. Minu verdict: hooaja main mütoloogia liin oli nõrk, aga see
eest olid eraldiseisvad monster of the week osad igati head. Ehk siis mida spn
vajab, on vanakooli supernatural.
Sõda ja rahu
Ma lugesin raamatut rohkem kui
kümme aastat tagasi ja mu kallid vanemad, oma kolmkümmend aastat tagasi. Kuid ometi
sehkendasime üks õhtu köögis ja arutasime tegalasi ja nende suhteid läbi, sest
nagu papa märkis, moodustas umbes poole tema tollasest kirjandusõpikust „Sõja
ja rahu“ analüüs ja selliseid asju juba ei unusta.
Iagatahes see sari, küll mitte
mingi valgustuslik elamus, sünnib vaadata küll.
Telekast vaatan, nii et hetkel vaid
pool ära nähtud ja lol, see ballistseen, kus Bolkonski nägi välja nagu
balletiprints. Väga hurmav. Angsty kangelane on armunud.
Muidu teised tegelased:
Vana Bolkonski on sümpaatsem kui
raamatus
Natasha on vähe eksalteeritud
Nikolenka on tumba.
Pierre on ka tumba, aga omal
naiivsel moel armas. Hästi castitud nägu.
Kuraginid on mingid
insestihõngulised kebonäljas intrigandid. Minu peas näeb Anatoli Kuragin välja
nagu blond Apollo. Teate see kuju, mida kõik kunstikoolis käinud inimesed mingi
hetk on joonistama pidanud.
Järgmise korrani~
