Eessõna eessõna:
Nüüd on ka eesõna kirjutamisest üle
kuu möödas.
Eessõna.
Well, see on ajalooliselt mu kõige
kauem kirjutatud postitus, alustatud millagi oktoobri alguses. Iga esmaspäev
avasin ma selle, kirjutasin kaks rida, ja sulgesin siis taas, et teispäeval
lõpetada ja avasin siis jälle uuel esmaspäeval. Vahepeal on lehed on kolletunud
ja puuvõrad hõrenenud, lumi on maha tulnud ja sulanud ja jälle maha tulnud.
Esmaspäeval on kantud kiisukõrvu (sorri kadi, no bunny ears in estonia) ja
teisipäeval söödud versivorsti. Nii see eluke meil siin maavallas veereb, täis
oma tulemisi ja minemisi.
Ja siin ma nüüd olen.
Juhuslikus järjekorras, juhuslikud
tagasivaated:
Ajalooline hetk. Üks kord Vilde
mälumängu ajaloos me isegi juhtisime. Auväärset positsiooni õnnestus meil hoida
tervelt üks voor, aga fakt jääb faktiks, kordki elus olime me parimad. Ainult
hr S, kes ainsana antud küsimusele vastust oli teadnud ja meid nõnda tippu
juhtinud, häbenes.
Ajalooline hetk nr 2. Mingil müstilisel
ja ebatavalisel kombel õnnestus meil Arhiivi filmiviktoriin võita. Kord tipus
olnutel on vaid üks tee – ja see tee on otse alla.
Ajalooline hetk nr 3. Me võitsime
Vilde mälumängu. Müstika. Hamiltoni küsimus oli ka. Liisa was pleased. Soolo
tegin ka, koomiksikunstnike hea tundmisega (lol, st et ma teangi reaalselt
umbes kolme graafilise romaani kirjutajatat/joonistajat, kui mangakad välja
jätta, ja juhuslikult oli küsitavate seas üks neist kolmest).
Filme olen muidu neil
päevil kõvasti vaadanud, mis ei olegi nii harilik.
Käisin nimelt kinos
„Seitset vaprat“ vaatamas ja well, if it wasn’t gay. Küll seal tehti piu ja
küll seal tehti pau, kui nii lühidalt kokku võtta. Ma olen 1960.a versiooni
näinud (küll aga mitte „Seitset samuraid“, mida papa mulle köögis valjude
heliefektidega etendas, nii et mingi pilt on mul umbes olemas). Seetõttu
teadsin ma, et läheb laibakaks ja kohe tore oli arvata, millised teglased
lõputiitriteni välja veavad ja kes saab osaks igavikust. Panin ainult ühe
tegelase surmaga mööda.
Cast on selline hurmav
united colours of benetton ja isegi interracial gay couple on olemas. Character
developmenti asemel oli otsustatud küll eelpoolmainitud piu ja pau teed minna
ja kohati oli hurmavalt cheesy, aga hei, vesterni juures ongi see tore, et
kližeed käivad mängu juurde.
Muidugi tuli mul siis
tahtmine veel mõnda vesterni vaadata. Ja mõnest sai mitu. Ja mitmest sai täitsa
mitu. Eks ta ole.
„The Good, the Bad, and the
Weird“
„3:10 to Yuma“
„High noon“
„The Good, the Bad, and the Ugly“
„A fistful of dollars“
„For a few dollars more“
„Unforgiven“
„Hang ’em high“
„Two mules for sister Sara“
„Outlaw Josey Wales“
Teadlik vaatleja märkab, et
viimased seitse on kõik Clint Eastwoodi filmid. Well, obsesioon ei hüüa tulles.
Küll aga laseb ühe pauguga viis inimest maha.
Ja kui ma siin juba
Eastwoodi lainel olin (olen), sai ära vaadatud ka „Dirty Harry“, „Meie isade
lipud“ ja „Gran Torino“. (viimane oli väga valgustav elamus, sest selgus, et ka
78-aastased urisevad vanamehed võivad tapvalt coolit mõjuda)
Kõige hiljutisem seiklus on
1959. aastal alanud vestern sari „Rawhide“, mille puhul ma tahtsin lihtsalt
noore Clint Eastwoodi näo järgi tsekkata. Tulemus on see, et mul on esimene
hooaeg peaaegu lõpuni vaadatud.
Howdy Rowdy
Ja nagu tellitult tuli HBO ka uue sarjaga välja. „Westworld“, ühildab endas vesterni ja sci-f. Kombo on igatahes paljutõotav.
„Victoria“ nimelist kostüümidraamat
hakkasin ka vaatama (ja vaatsin juba nädalaid tagasi ära, lisab novembrikuu
Liisa) ja nagu nimi vihjab, räägib see kuninganna Victoriast. Noorest
kuninganna Victoriast, tema kujunemisest ja – muidugi armastusest.
Aga enne seda, kui prints Albert
neljandas osas mängu tuleb, seisame me silmitsi peaministri lord Melbourne’iga,
and let’s be honest, Queen was not the only one who had a big fat crush on him.
Niipea kui peaminister ekraanile jalutas, olin ma suht giddy giddy. Umbes kolm
minutit hiljem, ja ma olin armunud. Oi jah.
(Põnev fakt: lord Melbourne oli
abielus leedi Caroline Lambiga, kel oli igati avalik afäär lord Byroniga. Caroline
oli ka ise kirjanik ning tema sulest pärineb pop gooti romaan „Glenarvon“,
mille peategelane lord Ruthien, baseerub Byronil. Lord Ruthienist, kelle dr
Polidori ellu toob ja kes samuit baseerub byronil (duh) saab esimene euroopalik
vampiir. Ja see kõik kokku kõlab nagu drunk history episood)
Lõppsõna:
Et mitte lasta sel kirjatükil veel
paar kuud kopitada, postitan ta nüüd ära.
No näed, Liisa, suudad ju küll!
