Kus Liisa avastab BTSi

Kus Liisa avastab BTSi. Ja hääldab nende nime kui beeteeess.

Algus on tegelikult kurb.

See hommik, kui Kadi mulle teatas, et Jonghyun on taevastele jahimaadele suundunud ja mängib nüüd inglite kooris elektriharfi ja laulab kõrgeid soolosid, läks Liisa pikale jalutuskäigule Tõrva metsade vahele. Seda oleks ma muidugi niisama ka teinud, aga nüüd oli mul millegi muu üle mõelda, kui selle Pärsia printsi vol kahe üle, mida ma niikuinii kunagi/niipea ei kirjuta.

Järgmine päev andsin Tartus õekesele uudised edasi, kes omakorda suhtles northcarolinaga ja kellega nad plaanisid Jonghyuni mälestuseks kpop õhtu korraldada. Selle asemel jõudsid nad kluppi. Ja kui nad sealt kolme ajal öösel naasid, olid nad caro poole läinud ja ikkagi kpopi õhtu teinud. Või varahommiku. Mia, kui praktiliselt ahjumma fänn, oli näidanud vanu hitte ja caro uuemaid. Ning nii naaseski õeke koju, kandes südames mingit uut tunnet.

Jah, see oli apelsin.

Ja selle apelsini nimi oli BTS.

Päevad möödusid ja jõulud saabusid ja millagi jõulupühade ajal tunnistas õeke, et on salaja bts’i kuulamisega tegelenud. Või poolsalaja. Omaette. Igatahes, vaatasime koledaid grupipilte, tutvusime vanustega etc. Ja oioioi, iseg õeke saab osalt noona olla! (aga ma ei mäleta, et oleks ühtegi mv’d veel ise vaadanud)

Saabus aastavahetus. Õeke sätib end peegli ees ilusaks ja ütleb, et ma pean BTS „Dna’d“ vaatama ja kõige kobedama välja valima. Ja et mul pole parasjagu muhvigi teha, sest minu peo alguseni on veel tunde, sean end õe teloga, mille ekraan on parem ja heli mõjusam, mugavalt voodile sisse.

Ja asun kommenteerima.

Ei tee kellelgi vahet.

Kommenteerin kriipisid läätsi.

Kiidan osasid rõivaid.

Nagu algaja juutuub kpop reactor.

Lsd tripin.

Osasid juba eristan

Teised on ikka kõik ühesugused.

Oot see keskmine poiss on ju täitsa kobe.

(Maria: haaaa! Ma tean! Kohe nähe, et sa oled mu õde)

Ja see mopiga ja madala häälega tüüp

(Maria: lol, ma tean)

Ja siis saab video läbi

Ja liisa avab uue

Ja ei tee jälle kellegi vahet.

Blood, sweat and tears, vaadatud kohe otsa

Liisa narrateerib

Selgub et õeke pole videot veel näinud

Tal seda naljakam kuulata

Ma üritan aru saada, kes oli hot poisu eelmisest videost.

Ok, saan vist aru.

Jungkook.

Oi ta on maknae?

Video elab vahepeal oma elu.

Liisa mõnitab rõõmuga. Kunst on muidugi ilus.

Uuuu, sõu homoerootiline.

Miks nad oma juukseid värvivad? Mai tee jälle kellelgi vahet.

Ok J-Hope ja Rapmon on selged.

Ja siis ma vaatasin veel nende debüüti, üritasin meenutada, kas ma seda omal ajal nägin, ja siis väsisin ära.

Mööduvad päevad.

Maria vajub sügavamale sohu. Vabadel hetkedel võib teda leida telefoniga voodil itsitamas. BTS travel videosid vaatamas ja 645 korda DNA’d kuulamas.

Liisa ja Olts lähevad koos disci mängima. Mia jääb koju. BTS’iga. Mart: she stole your boyfriend. Maria: i’ve got seven new. (accidental kpop pun, sorri)

Ühel hetkel tunnen, et ma peaks ka oma õe eluga rohkem kursis olema. Vähemalt tüübid selgeks õppima. Iseseisvalt saan hakkama vaid J-hope, Rapmoni ja Sugaga. Tingmusel et ta suures plaanuis on ja räpib. Isegi Junkooki ajan sassi.

Maria kõrval: nad ei ole üldse ühte nägu!

L: Ma tean! Aga nende kõigi nimed algavad J tähega.

(Päriselt ka.)

Lõpuks ajan veel vaid Jini ja Jimini sassi.

Maria kõrval; nad ei ole üldse ühte nägu!

L: ma tean! Aga nende nimed on liiga sarnased

Ehk siis algaja kpop fänn all over.

Nii et ühel õhtul, kui õde polnud kodus, võtsin ette ja vaatasin videosid stiilis bts for beginners/dummies/whitegurls etc.

Aga nüüd on nad mul selged, kusjuures passinimedega lausa, take that mia! Ma kahtlustan, et sa küll jini täisnime ei tia.

Aga.

Ma olen vaadanud põhiliselt mingeid minikompilatsioone ja nende iseloomudest mul küll veel korralikku ettekujutust ei ole. Ma võin ainult kirjeldada, millise mulje nad mulle esialgu jätavad.

Jungkook

Ta jäi mulle meelde, kui ilus poisu. Alati keskel ja rajakas paistab kõike oskavat. Ta on nagu mingi center, main singer, dancer ja maknae ühes isikus. Räpib ka kui vaja! Ja silmale pole valus vaadata. Suured silmad ja suur nina. Well, minu õnnesoovid, wink wink.

Ta tundub rahulik, aga samas võib see olla maknae viisakas vaikimine. Nagu ma vaatan talle otsa ja tal on see kerge naeratus huulil, selline mida oma tüdruku vanaemale näidatakse. Aga samas tundub see veidi salalik ja kombineerituna tema ainitise pilguga võib ta tegelikult olla rohus roomav madu. Lol. Don’t trust him yet.

J-Hope

Vat seda nime olin ma enne kuulnud. Ja et ta meenutas mulle väilmuselt veidi Hong ki’d, siis jäi ta mulle kohe meelde ka. Elav ja võtab nii palju ruumi. Nagu mvdes on tema tantsimine alati kõige enam jäsemeid pilduv lol. Ma arvan, et me oleksime klubis hiilgavad tantsupartnerid.

Ta tundub fun. Ja naljakas. Ja millegi pärast meenutavad ta välimus ja maneerid mulle ka JungMini (double ss), kes oli üks naeratav ja sassy olevus.

Rapmon

Ok, ta on nii meeldiv. Ja kahe jalaga maas. Ja oskab inglise keelt. Nagu normaalselt. That’s a first. Ta sai mult kohe kõvasti lisapunkte oma shut up malfoyga. Mulle meeldib ta namja lõust? Ja kuidas ta topilikult ühte kulmu kergitab. Ja Namjoon, milline oosom ja mehelik nimi! Ta on see BTS namja keda ma zombie apokalüpsi ajal enim usaldaks.

Suga

Kuidas ma Sandrale ütlesingi, suga on suga. Ka üks neist, keda ma isegi teadsin, kuigi kohe nägu ja nime kokku ei viinud. Ta näeb korraga nunnu ja dark välja, mis on väga huvitav kombo. Roosa pea ja tappev pilk ning natuke rohkem annet, kui tervisele kasulik.

Reserveeritud ja rahulik, et mitte öelda jahe, läheb ta mulle hästi peale. Lisa siia paras kogus mean olemist ja kamaluga so done with this shiti, ning ma olen müüdud.

Tegelikult võib süüdistada „Fire“ MV. See mu hukatuse algus. Sest see kordade arv, mis ma seda vaadanud olen, et kuulda Suga ütlemas bultoruneu, on peaaegu piinlik. Aga õnneks mul ei ole selliste asjade pärast enam aastaid piinlik.

Comes with a trigger warning tho.

Jin

Lol, ma jätsin jini alguses selle järgi meelde, et tal on tumedad kulmud. Väga random, aga tema kulmude kujus lihtsalt oli midagi silmatorkavat. Ta näeb selline välja, et peaks heledat pintsakut kandma ja mangas lahke naeratusega tüdrukule naeratama, nii et roosiõied üle lehekülje õitsevad. Ta on lihtsalt täiega see nice senpai. Natuke Tamaki ka.

Üks esimesi, kelle hääl ja rääkimismaneer mulle kõrva hakkas. Natu nasaalne hääl, mida ma kujutan väga hästi ette.näägutamas. Ta on küll hyung, aga tundub, et selline hyung, keda võib kiusata. 

V

Lol, V näeb minu jaoks välja nagu oleks Baekhyun ja Chanyeol lapse saanud. Ja onu oleks Heechul. Hääle on ta küll Chanyeolilt pärinud. Ta on videodes nii intense. Natu hirmuäratav.

Ja siis meenub mulle mingi klipp, mida ma nägin, kus üks mustanahaline namja kommeteeris V’le:“So you’re the dumb blond of the group?“

Well, we’ll see.

Jimin

Jäi mulle alguses oma silmade järgi meelde. Minu kommentaar: nagu Micky Yoochuni ilusam ja nunnum versioon. Väga iseloomulik lauluhääl (lol, selline mille kohta võiks öelda stereotüüpselt gey). Ja ta tantsib nii hästi.

Ma ei saanud alguses aru, miks ta mulle Kaid meenutab, kui nad sugugi näost sarnased ei ole. See ei saanud olla ju vaid sarnase lahuga soeng. Ja siis ma tabasin ära, tema tantsimismaneer ja agressiivsus on Kaiga sarnane.

Aga kes ta on? Ma ei tea.

Veel.

Paranda Sandra mind, kui ma millegagi väga mööda panin.

Kas Kookie on tegelikult evil? V bimbo? Rapmon nii normaalne? Jin veidi piinlikusttekitav?

Ava mulle saladus nimega Jimin.

Ma ei viitsi pilte lisada, sorri blog.

2017 retrospektiiv

31 dets-17- 26 jaan 18 (imma productive, i know)

Aeg teha aasta 2017 kokkuvõte, sest hei, ehkki ma ei blogi enam, blogin ma ikka rohkem kui Sanna-chan!

(slow claps for sandra tho)

Obsessioonid

• Alati: Filmid, mehed ja mehed filmides
• Ja jätkame samas vaimus: Vesternid
• Oh no what a suprise!: Usa ajalugu
• Mitte ükski vägi ei pane mind siia always kirjutama: Harry Potter ja maradeurid
• Iga viie aasta tagant on nad jälle siin: ER
• Kas mälumängud loevad? 

Mehed

• The Irishman: me boy Colin Farell
• The Mexican: Diego Luna, mi cabron
• Tall dark and handsome: Sirius Black ja Dr Kovac lol
• Honorable mentions: Riz Ahmed, Ben Johnson
• Group award: Supernaturali cast. Vaatsin üle pika aja coni videosid ja mul tekkis taas tahtmine üks kord elus conil ära käia. Nad on kõik lihtsalt nii armastusväärsed.

Filmid

• Vaadatud: 149 O.O. Enim veebruaris, 19; ja vähim juulis, neli. Veebruar oli üldse imetabane kuu, kus pea kõik, mis vaatasin, meeldis mulle.
• Aasta kinoelamus: „Dunkirk“, 2017. Midagi selles filmis lihtsalt Oli, mis mu südamekeeli puudutas. Istud seal kinotoolis ja lihtsalt tunned, et mitte ainult su meel, vaid ka keha elab kaasa
• Aasta korea film: „Train to Busan“, 2016. Vaatsin esmalt kodus ja hiljem kinos ning nautisin. Visuaalselt ilus, põnev ja hei, mulle lihtsalt meeldivad zombifilmid.
• Aasta suurüllataja: „Power rangers“. Müstika, aga see meeldis mulle nii väga, et ma lugesin isegi fice ja vaatasin cast intervjuusid.
• Aasta director: Deniss Villeneuve
• Ja kinematograaf: Roger Deakins. Sest wow okei
• Aasta vestern: „The Wild Bunch“, 1969. Käivitas terve kuu kestnud maratoni, mille jooksul vaatsin ära 13 vesterni.
• Honorable vestern mention: „She Wore a Yellow Ribbon“, 1949. idk, see on kinda cheesy but me likey
• Lemmik mustvalge film: „Stagecouch“, 1939. Well, tegelikult ka vestern.
• Lemmik mustvalge film, mis ei ole vestern: „Casablanca“, 1942. Ausalt, see oli hea. Sugugi mitte ära aegunud nagu vanade klassikutega tihti juhtub.
• Visuaalselt ilusad filmid: „Nocturnal animals“, „Handmaiden“, „Kaze tachinu“, „Blade Runner 2049“, „Dunkirk“, „Hell or High Water“
• Ja veel mõningaid filme, mis mulle meeldisid: „ The Departed“, „Leon the Professional“, „Ill manors“, „Your name“, „Cloud atlas“, „Welcome to Sarajevo“ etc

Sarjad, teater jne

• Tehtud: „Turn: Washington spies“ viimaks läbi. Sari, mis läks selgelt paremaks.
• Rewatch mission: ER
• Parim minisari: BBC „And then there were none“
• Runner up: HBO „The Night of“
• In it for the eye candy: Shadowhunters, hands down. Ah, Lightwood siblingud, miks nii ilusad
• Teatrielamus: Don Juan. Lihtsalt hoia hinge kinni ja jälgi
• Teatrielamus juutuubi vahendusel: A Very Potter Musical. Lol
• Spn ei saa ikka läbi (insert spongebob 75 years later thing)

Muusika

• Aasta feil: et ma weekendile alles teiseks päevaks jõudsin
• Aasta feil vol2: et mai tiagi midagi 2017 muusikast
• Parim filmimuusika, laulud: „Moana“.
• Enimkuulatud filmimuusika, instrumentaal: Ennio Morricone muusika
• Lemmik vestern pala: „The Wild Horde“ by Morricone
• Yt playlist: iiri (punkrock)folk
• Aasta live: Italobrothers oli awesome. Ja Cartoon
• Kpop: õeke langeb vaikselt musta auku nimega BTS. Eks näis, mil ma nad ära õpin. (edit, 26 jaan, selged!)
• Kpop laul: ok EXO „Kokopop“ oli rohkem kui okopop

Sõnad

• Aastalõpu vandesõna: fuuuking heeell, vokaale eriliselt rõhutades, eks
• Filmiquote: If they move, kill ’em!
• Catchphrase: spend lavishly
• Väga oluline sõna: haram

Raamatud

• Loetud: 115 raamatut, neist valdav osa, tõsi küll, lasteraamatud
• Enim loetud autor: Gaiman. Sest:
• Aasta suurprojekt: Neil Gaiman „The Sandman“.
• Graafiline romaan (mis ei ole Sandman): Satrapi „Persepolis“.
• Lemmik lasteraamat: R.Reinaus „Kuidas mu isa endale uues naise sai“, kohati ikka väga vaimukas. Ja „Vana katkine kass“, 10 lk ja sa nutad oma silmad peast.
• Aimekirjandus: loen jälle ajalugu, nii täiskasvanutele kui lastele suunatut. Special mention: Vene kodusõda. Mul tuli kohe tahtmine sest inspireeritud anime teha.
• Aasta luuletaja: Jüri Kolk
• Raamatuid, mida soovitan:
• Skandinaavia: Backman „Mees nimega Ove“. Lol, peategelane oli minu jaoks täiesti Clint Eastwoodi nägu.
• Ameerika: Bukowski „Sink leiva vahel“. Bukowski puhul tead sa täpselt, mida saad
• Omaelulooline: Roald Dahl „Poiss. Lapsepõlvelood“
• Lastele: „Kaevame vanaema üles!“. Väga lindgrenlikult vaimukas ja südamlik
• Raske lugemine: Alan Moore’i „Watchmen“ ja Kingi „Laskur“. Mõlemad nii tugevad ideed ja võimas worldbuilding, aga niiii aeganõudev lugemine. Alan Moore’i keel on raske, King jälle mõjus raskepäraselt, kusjuures viimase puhul ei tea ma, kas asi oli eesti keelses tõlkes või originaalis. Ja mu põhiline mõte „Laskurit“ lugedes oli, millise visuaalset võimsa filmi sest saaks. Tõeline postapokalüptiline fanatasy spageti vestern oma pikkade aeglaste wide shotide ja ekstreemsete close-upide vaheldumisega, taustaks muidugi minu sõber Morricone. Nii palju siis sellest eks ole. 

Ja ma unustasin kindlasti palju ära, mis ma rääkida tahtsin.

Aga vastael juhul istub see  mul veel paar nädalat siin.

Boonusraund:

Hilinenud uusaasta lubadused: 

Pea põhjalikumat filmi- ja lugemispäevikut, kui lihtsalt pealkirjad

Blogi kord nädalas

Get ur shit together

But dont vagueblog