15. veebruar, Liisa sööb viimaks
ära oma viimase päkapikusussi-maiuse.
14. veebruar, mu lihased valutavad.
13. veebruar, sõidan esimest korda
elus lumelauaga.
12. veebruar, nõbu kaitseb doktorit
ja toimub pidu.
10.-11. veebruar, tegelen
rahvusliku hobi murdmaasuusatamisega. Leiame vennaga keldrist jalastel retrokelgu
ja käime sellega sõitmas.
8. veebruar, venna koolikaaslastega
pidu. Ehin end võõraste sulgedega (olts) ja tegelen siseoludes snowtubinguga.
7. veebruar, korraldame pihvidega
üle aasta Vildes mälumängu.
Ehk möödunud päevad on olnud
toimekad ja pakkunud nii vaimset kui füüsilist pingutust.
Mälumäng läks korda ja seoses
olümpiamängudega saime me Korea teemalisi küsimusi ka sisse sniikida kekeke. Aga
ega nüüd aasta aega vildes ei tee kah, sest palju vaeva.
See-eest järgmine nädala Naiivis,
sest hei, kui sa kord juba lainel oled!
Esimene lumelauatamine läks üle
ootuste hästi. Kui jätta kõrvale pisiasi, et mul oli pohmakas. Veel 20 minutit
enne koduuksest väljumist lebasin teki all ja mõtlesin tõsiselt, kas see
advantüür ära jätta. Aga hea et ei jätnud, sest ehkki Kuutsekale jõudes oli mul
viimasest käänulisest teelõigust küll kerge iiveldus, möödus värskes õhus see
tunne pea.
Olime lausa kahe tiimiga, õeke,
mina, nõbu ja nõo kaheaastane poeg.
Teine tiim, mis erinevalt meist ei
koosnenud kahest algajast ja lapsega emast, vaid proskeiteritest, saabus kaks
tundi hiljem. Veel nõbusid ja nende kaaslasi. Tõeline kokukas.
Nimelt oli eelmisel õhtul
veinipokaali taga onupoeg lumelauatamise ideega lagedale tulnud. Ja et
juhuslikult oli kõigil järgmisel päeval võimalus minna, haarati ideest kohe
kinni. Sellega muidugi mina ja värske doktor ei arvestanud, et kui me veel
pärast seda veini ja sampust viinakokse joome, siis võib-olla me pole järgmine
päev just parimas vormis.
Sain hindamatuid elukogemusi ja
õppisin taaskord, et oma vigadest ei õpita.
Lautamise enda juurde tagasi
tulles. Tehnikat ma ilmselt ei omandanudki. Polnud juhendajat, sest onutütar
suuskles pojaga ja siis kui õhtul teiene onutütar välja ilmus, olin ma juba
väsinud. Küll aga kihutasin mäest nii alla, et tuhises. Ehk olin takkajärge mõeldes
ohtlik ruudus, sest pidurdada ma just hästi ei osanud. Aga hirmu ei olnud. Esimene
laskumine tuli ootamatult hästi välja ja ehkki ma paar korda kobistasin, võis
rahule jääda. Mistõttu teisele laskumisele läksin liigse enesekindlusega ja
lendasin kaks korda niimoodi siruli, et kukal ja hambad põrusid. Aga see jäi ka
kõige raskemaks kukkumiseks. Hiljem suutsin ühel korral kõrvaolevast snowtubing
rennist üle kihutada, tagumisele teele lennata ja peaaegu ojas maanduda. Aga siis
tulid juba ilma kukkumisteta laskumised.
Ehk tahan veel minna, missest et
kael, turi, biitsepsid ja reied on valusad.
Ilm oli ka imeline. Kerge päikesepaiste
ja õhtu saabudes võrratu punakasroosa päikeseloojang. Kokku veetsime
talveparadiisis neli tundi, neist viimane tõsi küll, last hoides, et onutütar
saaks ka lõpuks suurele mäele minna. Meie muidugi veetsime oma aega lastemäel.
(mis on ikkagi neetult kõrge).
Jah, olen selle talvega rahul.
*
Liisa seiklused jätkuvad ka kpop
radadel. Obsessin endiselt BTSi üle ja olen juba kõvasti targem.
Vaatasime Miaga Bon Voyage nimelist
üllitist, kus BTS käis Norras, Rootsis ja Soomes backpackimas ja lol, Mia
arvutas välja, et ta reaalselt lahkus Bergenist kolm päeva enne seda, kui BTS
sinna saabus. Mitte et ta tol hetkel oleks teadnud, kes nad on, aga ikkagi.
Maria jaotas seda vaadates liikmed
rühmadesse ka:
Imelikud inimesed: Taehyung,
Jungkook, J-Hope
Normaalsed inimesed: Jin, RM, Jimin
Ja siis: Suga on Suga
(Seejuures on oluline märkida, et
imelikud inimesed meelitavad mõnikord Jini ja Jimini oma kampa ning Suga
jällegi teeskleb, et ta kuulub normaalsete inimeste hulka.)
Hetkel asusime Bon Voyage season
kahe kallale, seekord siis seiklused Hawail.
*
Hommikusöögilaua taga tekivad
inimesel ikka intelligentsed mõtted, seekord siis anime sterotüüpide teemal.
Nimelt arutasime õega, kes oleks kes high school animes.
Jin oleks 3-A sempai. See über
ülekooli kena kutt, kes valentinipäeval enam vähem kõigilt tüdrukutelt šokolaadi
saab ja neile alati lahkelt naeratab. Saadab õhusuudlusi ja täidab ruumi
astudes mangalehekülje roosiõitega. Ilmutab tamakilike kalduvusi tho.
Suga oleks see tüüp, kes koolimaja
katusel suitsu teeb. Samuti kolmanda aasta sempai, aga too, kes tunni ajal
magab ja rohkem mühatustega suhtleb.
Namjoon/RM oleks second year
korvapallimeeskonna kapten. See vaikne ja cool, aga viisakas tüüp, kes
peategelasega alati normalselt suhtleb. Lühiksed juuksed ja mehine välimus.
Käib aegajalt Sugaga koolimaja katusel suitsu tegemas, sest ilmselgelt oli Suga
varem tiimi liige, aga jättis mängimise millegi pärast pooleli.
lol i is amused
J-Hope oleks see blond poiss, kes on alati hüper ja naerusuine. Veab peategelast igale poole ning kannatab mölapidamatuse käes. Samuti second year.
Jimin oleks see nunnu häbelik
poiss, kes alailma kogeleb ja iga vähemgi üleannetuma lause peale kõrvuni
punastab. Need tüdrukud, kes oma sokolaadi Jinile ei vii, viivad selle just
talle. Secretly a manly man. First year kiddo.
Taehyung oleks peategelane, kes
maalt suurde linna kolib, et keskkooli alustada. Pruunide juustega ja jätab
esmapilgul normaalse mulje, aga ärge laske end petta. Durarara’d olete näinud? Vot
täpselt. Ilmselt gängis ja räägib vaimudega.
Ja Jungkook oleks samuti first
year. Class rep ja muidu andekas ja kena, kuni ta oma prillidega seda teeb,
mida prillidega anime tegelased ikka teevad. Ilmselt deemon.
untrustworthy high school kids
Kadi rõõmuks ja harimiseks lisasin ka illustreeriva materjali, kuigi see oli väga väsitav ja tähendas, et neljapäeval postitamise asemel postitan ma seda esmaspäeva öösel.
