Vihm ja bataadid

Jaanipäev selleks aastaks läbi ja ühtlasi möödas ka vihmahooaeg. Arvestades, et enne seda polnud seitse nädalat sadanud ja nüüd ei saja ilmselt jälle jupp aega, hakka või taevataati ja ta haiglasesse huumorimeelde uskuma.

Olen väsinud. Möödunud nädal tõi mulle viis pidu, neist neli järjestikkustel õhtutel ja öödel ning see andis tunda.

Esmaspäev oli siis veel palav ja ilus, ainult tuuline, aga teisipäeval, mil pidid saabuma papsi töökaaslased, keeras ära. Oleks siis ainult vihma kallanud, aga ei, tuulama pidi ka. Aiamajake peab päris hästi vihma, mis sajab vertikaalselt, horisontaalse vihma suhtes ta aga immuunne ei ole. (ausalt, alates esimesest maist oli tõrvas sadanud vihma vaid kahel korral, üks kord öösel, ja üks kord ühel õhtupoolikul kolm piiska. Kõik me vaesed salatitaimed kiratsesid põllul, paps pumpas tiigist vett, et lillepeenraid kasta ja rohi oli selline hurmavalt kollakas-pruun, nii et kõik ma vanainimesed käisime ringi ja halasime, et hädasti on vihma vaja. Noh, saime, mis tahtsime.)

Teispäevane pidu lõppes muide kell üks öösel köögis koos papsi ja ta doktorandiga venekeelsid luuletusi lugedes. Küll me oleme ikka kulturinie ljuudi.

Neljapäevane pidu kallas lakkamatult ja seisime mudamülkas. Bänd oli tore.

Reedene pidu oli selge, aga ropult külm. Liisa toitus ühest kanavardast ja Bacradist.

Ja laupäevane külapidu oli viimaks kena ilmaga, nii et korra olin nagu, lol, ma oleks pidanud lühkarid kaasa võtma. Bänd oli sama ja veel eriti tore ning härra püsiklient viis mu lahkelt jalga keerutama.

Pühapäev pidi siis viimaks toimuma koos lindude, loomade, sugulaste, naabrite ja kaugema kordioni rahvaga meie enda isiklik jaanipäev. Ja toimuski. Vihmas ja tormis ja 12 kraadises suvekuumuses. Heitsin isegi ühel hetkel talvejope seljast, sest kamina ees hakkas lihtsalt nii palav, nii palav. Sõin rohkem kui jõin. Külma ilma boonus.

Ma nüüd lootsin väga, et täna on ka rõve ilm, et ma saaksin südametunnistuse piinadeta teki all vedeleda ja läpakas olla, aga tutkit brat, ilm läheb jälle ilusaks. Väga alatu, kõik need suurepärased tubased ilmad läksid aiapidude peale raisku.

*

Flashback ehk kuidas me kodukohvikute päeva korraldasime

Oli see siis teisel juunil, kui Liisa laupäeva hommikul end kell pool kaheksa üles ajas, et hommikust süüa ja siis kaheksaks staapi suunduda. Liisale, st mulle, oli määratud auväärne ülesanne vastutada bataatide ja mitmete teiste roogade eest. Üritus pidi ametlikult algama kell üksteist. Kell kümme saabusid siis äiksepilved, sest hei, neli nädalat polnud sadanud, miks siis mitte nüüd üks korralik pauk teha. Aga pääsesime kergelt.

Liisa oli natuke loppis, sest eelmise päeva valusad sündmused, mida ma päev otsa olin alla surunud (ei saa tööl nutta, kuigi mu nägu oli küll kohati väga pisaraid alla neelav ja kui ma vetsus käisin, said tüdrukud aru, et minuga pole kõik korras, nuuks nuuks), olid kell pool kolm öösel mind viimaks kätte saanud. Õnneks oli järgmine päev tegus ja ehkki ma olin emotsinaalselt kurnatud, hoidis kokkamine mu mõtted eemal.

Lõpuks kujuneski kuidagi nii, et mina ja K oli köögitoimkond ja teised tegelesid asjade sättimise ja müügiga. Kokku oli meid kaheksa ja kõik olid tegevuses ning kokkuvõttes jõudsin õue vaid paaril korral.

Ja ausalt, meie toidud olid ikka vastikult nämmud. Koogid ja leivad ja mõningad võikukatted oli boss-sama eelmisel päeval valmis teinud, nii et minu kohuseks jäi ühe ilgelt maitsva avokaado-kikerherne kastme valmis segamine. Seejärel tegin ma kaks pesukausitäit pontsikutaigent (retsept oli idiootne ja ma pidin veel kõik mitmekordseks arvutama. Nagu, seiste lusiakat jahu? Kes kirjutab sellise retsepti?). Pontsikud ise olid see-eest absoluutne hitt ja tres bien ruudus. Ning alates poole üheteistkümnest nii poole viieni tegin ma konstantselt bataadifriikaid. Ühed ahju, uus plaaditäis valmis, plaat välja, uus sisse, maitsestus, hakki uued friikad, repeat repeat repeat. 

tüüpiline liisa

Aeg läks uskumatult kiirelt, meil oli köögis väga tore pläkutada ja üldse tundisn ma ennast olulise mutrina toimivas masinavärgis. Kella neljaks aga tundsin, et bataadid on end nüüd ammendanud. Olin ise üks paras bataat. Tegime veel nalja, et Liisa saab palka ka bataatides.

oi oi kes kohale jaksasid tulla

Ja siis, ja siis saabus hetk, mil kokk Liisa sa vabaks. Käisin tegin kiire ujumise ja naasesin aftekale. Teised olid külma veini juba välja toonud ja mulle viimased pontsikud küpsetanud. Ja ah, küll oli ikka mõnus istuda ses soojas sääseses hoovis, pestoleiba mugida ja viimaks ka see bataadisokolaadi kook ära degusteerida. Vana koka häda: süüa tehes pole mahti ise süüa. Võtsime päeva kokku ja jäime kenasti kasumisse, mis oli nagu, yay, boonus.

Riidemüük oli ka ühes aiamurgas, aga et seal oli enamik kraami alles, oli naabritüdruk nagu: valige, mis tahate. Mis põhjustas palju rõõmu, sest osa sest kraamist oli Ajalooga. Seal oli üks legge roosa tube kleit, ikka 2018 mõttes väga jube, aga mitte jube 2000 keskel, mil naabritüdrukud sellega korralikult peol olla käinud. Boss-sama sõbranna vaatas seda nostalgiliselt ja oli nagu, ah, isegi mina olen sellega Tallinnas klubis käinud!

Liisa tegi ka moedemostratsiooni. Esiteks üks crop top koos ühe nii mini seelikuga, et me kõik imestasime, kuidas Kaire sellega kunagi käia julges. Ja julges! Ja käis pidudel. Ja tantsis.

(Mehed ülevalt rõdult, kui Liisa õue astub: ilus seelik!) Ühesõnaga, see seelik on nüüd minu oma, aga ma ei tea, kas ma sellega kaugemale, kui randa julgen minna.

Lol ja teise asjana proovisin ühte vägagi julge selja ja kõhuosaga kleiti ja julge all pean ma silmas, et see oli praktiliselt olematu. (mehed rõdult: see on liiga pikk! Eelmine oli parem!)

Liisa kõhulihased said ka kiita ja nagu te ilmselt mõistate, olin ma selleks hetkeks pokaalist julgustust võtnud.

Pidu lõppes sellega, et ma oleks peaaegu saunas magama jäänud. Ja lõppeski sellega, kuidas Liisa end korraks porgandpaljana voodis rätikule pikali heitis ja ärkas siis kolm tundi hiljem linnulaulu peale, juuksed endiselt niisked.

Jaa, hea päev oli.

Järgmisel päeval sai Liisa palka bataatides.

Oppa oppa, miks nii pop sa

Suvi on jõudnud Eestimaale, ehk 13 kraadi ja ilge tuul. Aga ma ei kurda, mai oligi liiga ilus ja mul pole midagi selle vastu, et paar tubasemat päeva teha. Jõuabki äkki sarjadega järje peale. (edit: ei jõua)

Kohvikutepäev oli super tegus ja väga põnev ja päästis mu hingekest ilmselt rohkem kui ühel moel. Ei taha BTS’i piletisaagast kirjutada, aga jah, ma olin väga väga väga kurb. Võib-olla hiljem jagan rõõmu (haa!).

Must masendus on küll taandunud, aga õhukese paatina kihina katab pettumus siiani hinge.

Oppa oppa

Miks nii pop sa?

Aus ülestunnistus: kui album välja tuli, olin ma parasjagu nii busy busy ja väss väss, et mul polnud mahti seda kohe läbi kuulata. Nii et ma kuulasin esimesel päeval ära vaid pool (kõndides Tamme suunas) ja siis ülejäänu.

Parim kuulamine leidis aset aga nädal hiljem, mil nii mina ja Mia juba laule teadsime. Tulin Mulgi tantsupeolt, väsinud ja ülekuumenenud. Hüppasin järve, et end jahutada ja siis kodus viskasin end söögitoa diivanile siruli, kuum tee käte vahel ja rosinad kausikeses. Mehed olid just sauna läinud, suur mussik luges üleval raamatut ja maja oli meie. Mia reisiks soetatud kaasaskantav kõlar oli äsja kohale jõudnud ja tuli sisse õnnistada ja mis oleks selleks parem, kui Bangtani uus album?

Õhtupäike maalis söögitoa kuldseks, Liisa oli värske ja hüdreeritud ja – mis kõige olulisem – peale 12 tundi jalgadel viimaks horisontaalasendis. Polnud õekesega terve nädal (va üks päev) koos olnud, mis tähendab et mõlemal oli jõudnud tekkida palju mõtteid. Ja ma ütlen teile, niimoodi koos kuulates ja kommenteerides, oli ülimõnus olla.

„Love yourself: Tear“ review-laadne toode

• Singularity ja Fake love räägitud
• The truth untold: esimene kord olin ma nagu, mhm, see on hea power ballaad, millega eurovisooni võita ja kuna tegemist oli Steve Aoki ft lauluga, ootasin ma kogu aeg, mil bass dropib. Ja siis ta ei droppinud. Ega droppinud. Alles täitsa täitsa lõpus ja ma olin nagu: this is false advertisement! Aga peale mitmekordseid kuulamisi on see üks mu lemmikuid.
• 134340: wow, mul on sellega nii palju mõtteid. Esimene kuulamine olin ma nagu: eeeee i don’t like it, i don’t like it at all? Super imelik ja nagu reaaslelt vale kõlaga. Sorry Min Suga. Mingid veidrad trompetikesed või kurat teab mis. Kui Suga räppima asus, olin ma nagu, viuh, vähemat see mulle sobib. (see vestluse koht, tres bien) Aga nüüd ma olen seda rohkem kuulanud ja ehkki ma leian endiselt, et see on albumi kõige kummalisem laul, ei dislaigi ma seda enam. Ei armasta ka, aga ilmselgelt on see enim tundeid ja mõtteid tekitanud lugu. Sest ühel hetkel olin ma nagu, see meenutab mulle shibuya kei’d? Ja Maria kommenteeris seda kui ’see veider bossanova rütmiga laul’ ja ma olin suht, omg, nüüd ma saan aru, miks see mulle kohe algusest vastumeelne oli! Sest ehkki mu maitse on lai, ei istu mulle bossa ja ei istu mulle soul.
• Paradise: esimene kuulamine ja Liisa on nagu, äh, mulle ei meeldinud eelmine laul ja see ka ei meeldi. Nagu Mia ütles, see on nagu need 2013-14 alanud kpop stiiliga laulud, mis olid meie madala tümaka maitse jaoks lihtalt igavad. Aga kui 123456 tekitas mul kõvasti mõtteid, siis selle puhul olin ma lihtsalt meh, don’t care. Ja nüüd on see laul, mis mul täna päev otsa kummitanud on ja kus mulle Jimini koht täiega meeldib
• Love maze: euphoria vol2
• Magic shop: euphoria vol3
• Mõlemad okeid, vahet eriti ei tee, üks meeldib rohkem, aga kumb, ei tea. Vist magic shop. Üks neist meeldis ka Oltsile.(kui nad tartu sõitsid, oli mia oltsi uue kõlari süsteemiga talle uut albumit tutvustanud, aga nagu ta hiljem mulle tunnistas: 134567 jättis vahele, sest ei maksa inimest traumeerida). Igatahes, nagu Mia ütles, on need 2018 kõlaga laulud
• Airplane pt2: esimene kuulamine, wtf is that tango? Alguses tundus kummaline, aga niipea kui live’s nägin, olin armunud. See on väga catchy ja meeldejääv ja üleüldse kõrge kummitusfaktoriga.
• Anpanman: now we’re getting there! Kui ma albumil selleni jõudsin olin ma suht jess, midagi minu madalale maitsele ka. Mulle ikka meedlib vanakooli Bangtan. Aga ma vist kirjutasin sellest eelmine kord juba. Samuti kõrgendatud kummitusfaktoriga
• So what: see laul, mille ma ära unustan. Tümm on hea. (lol, ma pidin laulu nime jaoks playlisti otsima minema)
• Outro:Tear: intro on selline filmilik ja dramaatiline, mis mulle meeldib. Also, hello autotuunitud suga. Mulle meeldib mu rapline, aga ma siiamaani ei suuda otsustada, kelle stiil mulle enim istub. Nagu ma armastan Hobi käredat häält ja seda, kuidas Suga oma häälega mängib ja vahepeal laisalt kurgust laseb, ja Rapmonil on lihtsalt nii hea flow.

Verdict 1: see ei olnud armastus esimesest silmapilgust

Verdict 2: see ei ole ka fake love

Verdict 3: jah, ma lasen selle Mial endale Koreast tuua. Mitte et oppad hetkel mu supporti väga vajaks.