Tütarlaps ja meri

 

20 sept-20

On ilus päikeseline pärastlõuna ning Liisa istub, läpakas põlvedel, ühika hoovis. Enne vedelesin lihtsalt päikeselaigus ja lasin uv-kiirgusel endasse imenduda. Karantiinis olemine rikkus ära mu peanaha ja küüned, nii et nüüd tuleb need taas looduslike vitamiinidega täita. Stella läks oma buddy’ga kosmeetikatänavale shoplema, aga et ma kaks nädalat tagasi sattusin ühel kosmeetikaretkel hoogu, lubasin endale, et see kuu rohkem meiki ei osta. Veel 11 päeva vaja vastu pidada.

Selle nädala suurim ost: Most Bautiful Moment in Life pt 1 ja pt 2. Läksid mulle kokku maksma 33 000 woni ehk siis u 22 eurot. Tartus ei saa selle raha eest üht albumitki.

Kuidas mugavalt hinda arvutada

• 1000 woni on u 71 senti. Augusti lõpus oli kurss u 70 senti, nüüd taas veidi kerkinud. Üldiselt aga vahetuskurss meile hetkel soodne.
• 7000 woni on 5 eurot
• 10 000 7 eurot
• Ja edasi on juba lihtne

Toiduhinnad 

Üldiselt on toit väljas pigem odav. 4000 woniga võib kenasti söönuks saada kui tead, kuhu vaadata. Aga alati saab muidugi kallimalt.

Kohvikukultuur on siin meeletu, mistõttu konkurents on kõva. Et tegemist on ülikooli linnakuga, on kõik tänavad palistatud kohvikutega, kus saab ka ühtlasi õppida. Osades kohtades meenutavad lauad rohkem kirjutuslaudu ning neil on ka lambid, et oleks ikka mugavam tuupida. Sest korealastele ilmselgelt meeldib kohvikus õppida. Jookide hinnad on varieeruvad. Kaasa ostetav ketijook jääb tavaliselt vahemikku 2000-4000 woni ja ma ei pea siin silmas ainult tavalist kohvi, vaid kõike rasvast, praetut ja šokolaadiga ülevalatut. Teisipäeval rannas käies tellisin nii rammusa joogi, kus iga boba pall oli omaette maiustus ja jook sisuliselt õhtusöögi eest. Kui aga kohvikusse maha istuda, siis on hinnad pigem 4000-7000 woni vahel. Ehk ma ütleks, et tänavajoogid on pigem soodsad (let’s be real, meil ei olegi Eestis sellist kultuuri) ja kohvikud samad või veidi kallimad kui Eestis.

Mis on kallis, on puuviljad ja aedviljad. Kogu me eurooplastest vahetusüliõpilaste kamp nutab rammusat mehepisarat, suurt nagu arbuusi, mida me endale lubada ei või. Sel päeval, kui ma viimaks õuna ostan, tunnen end rikkana. Juust on ka kallis. Kallis ja rõve. Käisime kõrvalkülas oma poizudega joomas ja A. tellis meeltesegadushoos juustuvaliku, mis maitses 80% pettumuse järgi. Lotte department store’ist suutsime leida ka normaalset juustu, aga nii u viis korda kallima hinna eest kui Eestis. Ja näiteks oliivid olid hinnatud 22 000 pealt kõigest 17k peale. Aga Lotte department store’i toidupoes shoppata on umbes sama mõttekas, kui teha seda Kaubamaja või Stockmanni toiduosakonnas. Kainelt mõtlev üliõpilane seda ei tee.

Ma armastan neid väikseid kalakesi ehk Busani tinti nagu ma neid kutsun

140 000 woni ehk 100 eurot. Pole imse, et see õun Lumivalgekesele kurku kinni jäi

Kuhu sa lähed, on matõ (ehk siis mart). Matõs on valik suurem kui combis (CU, 7/11, GS25 levinumad), soju 300 senti odavam, kurk taskukohase hinnaga ja krõpsuleti valik paneb sind sügavalt selles korealaste paljukiidetud tervislikus toitumises kahtlema. Meil hetkel kaks uut põhi-matõt, kus käime. Üks mugavalt vahetult metroopeatuse koduteel, selline hurmavalt kastid igal pool koht; ja teine sealt üks tänav edasi ja natuke rohkem alla poole (sest muidugi on teil vaja ju see mu juhatuse järgi üles leida, eks), kus on väga suur valik ja reaalselt isegi veidi ruumi riiulite vahel liikuda. Säärast eesti stiilis Maxima moodi poodi olen aga vaid korra bussiaknast näinud.

 

*

Tegelikult ei plaaninud ma mitte hindadest kirjutada, vaid merest.

Selle nädala jooksul olen kolm korda mere äärde jõudnud.

Haeundae’s käisin eelmise pühapäeval A.-ga. Ilm oli küll veidi sombune, aga otsustasin seda ignoreerida. Haeundae on ilmselt randadest kuulsaim, selline liivane plaaž, mida palistavad kõrgehooned ning kus hooajal käib kindlasti suur melu. Hetkel olid muidugi kõik päevavarjud ja kabiinid minema tassitud ning kõlaritest tuli pidevalt korea ja inglise keeles möla, et kande maski, hoidke vahet ja – meie lemmik – alkoholi tarbimine rohkem kui kahe inimesega pole lubatud.

Ostsime endale toidutänavalt viigimarju (täpsustus, rikas A. ostis) ja korea pannkooki ja läksime siis merd nautima. Lained olid suured ja murdudes akvamariinikarva. Targa lapsena olin väikesed püksid kaasa pakkinud. Kui seista kõigest pahkluudeni vees, võis laine sind ikkagi nabani märjaks pritsida. Tagasitõmme oli nii tugev, et väga sügavamale võõras meres astuda ei tahtnudki. Teismelised poisid möllasid mu lähedal ja kui mõni neist kogu täiega lainetesse lendas, töid nad kuuldavale iseloomuliku häälemurdele omase kääksatuse. Vesi ise oli soolane ja soe ja ma oleks võinud ilmselt tund aega seal kaldavees näkineidu mängida, kui mu kaunil kaaslasel igav poleks hakanud.

                                                                           NIIIII hea

Tütarlaps ja meri. Unustan pidevalt stooritada ja siis tulevad juba uued muljed peale, nuuks nuuks

Teisipäeval võtsime Stellaga ette retke kunstimuuseumisse ja sattusime kogemata filmi/reklaamivõtetele, mis oli rohkem piinlik kui põnev. Olukord oli mõneti jabur, sest kedagi ei paistnud meie kohal viibimine otseselt segavat ja ma arvan, et keegi oluline ei saanudki aru, et me seal olema ei pea. Ilmselt peeti samuti suvalisteks extraks. Aga sisuliselt pidime varitsema sobivat hetke, mil võte enam ei käiks, et hoonest nii möödaminnes lahkuda. Et kunstimuuseumi ilmselgelt minna ei saanud, leidsime endale meeldivad asendustegevused nagu Lottes kontsades patseerimine ja teesklemine, et mulle see Versace mantel ikkagi ei meeldi, mis sest et tegelikult ei meeldinud mulle lihtsalt selle hind. (see-eest meeldis mulle Bangtani albumite hind, eks ole)

Leidsime pusle ja sparkly kividest maali tegemise komplekti. Liisa pole endiselt leidnud korralikku jaburale iidolnännile pühendatud poodi. No tahan iidolsokke, mis teha

Lõpuks otsustasime Gwangalli Beachi minna, kust avaneb vaade kuulsale Diamond Bridgile. Ehkki päike loojub teisele poole (on ju see merigi siin Donghae, ehk siis Idameri (sõbraliku idanaabri meelest muidugi Jaapani meri)), suutsime ikkagi mingil imeväel golden hour’it püüda. Rand oli hubasem kui Haeundae, meri rahulikum ja kallas täis inimesi, kes tegelesid erinevates kombinatsioonides enda, mere ja enda ning mere jäädvustamisega. Parim pilt jäi muidugi tegemata: see, kuidas me Stellaga mõlemad innustunult raamatut lugesime.

Idk mida ma nii pingsalt vaatan

Müstiline modell

Uri bookclub. See, et me riided ja raamatud matchivad oli puhas juhus

Laupäeval käisime koos kamba vahetusüliõpilastega Taejongdae’s, mis on maismaaga sillaga ühendatud saar. Selle tipus on matkarada ja kaunid vaated rannikukaljudele. Paraku olid seal mingid ehitustööd ja alla kaljudele ning randa oli tee suletud. Läksime ühte teise rannasoppi lootuses seal ujuda, aga seal askeldasid kalurid ja ahjummad, kes kivide vahel süüa serveerisid (aga tundus, et omainimestel,  mitte müügiks). Istusin suure sooja musta kivi peal ja oleks nii mõnusasti võinud veel jupp aega lainete laksumist kuulata, aga et olime kambaga, tahtsid teised edasi liikuda. Matkarajal oli ka üks tempel, mis paar kuud tagasi võis imeline välja nähe, sest rajad selleni olid ümbritsetud nüüdseks ära õitsenud hortensiatega.

Loodan, et see nädal on aega ja ilma, et taas mägedesse minna. Hansol teeb juba plaane.

*

Kaks tüdrukut asusid hoovis sulgpalli mängima. Ma olen tõesti Koreas.

Liisa vs bürokraatia

 

Sa saad alles siis aru, kui hea on elada Eestis, kui sa enam Eestis ei ela.

Eelmine nädal möödus bürokraatia tähe all ja pani mind korralikult e-riiki igatsema. Pärast mõningaid vintsutusi on mul viimaks nüüd Alien Registration Card ja korea pangakonto, millest esimest ma ei pidanudki rohkem kui neli korda taotlema ja millest teise õnnelikuks omanikuks sain ma pärast pooleteisetunnist asjaajamist. Endiselt puuduvad korea telefoninumber, üliõpilaspilet ja raamatukogukaart. Koreas ja PNUs nimelt ei käi asjad nii, et lihtsalt taotled. Ei, taotlemiseks on ette nähtud kindlad päevad ja kellaajad.

Ahjaa, ja kool hakkas ka pihta.

Nädalavahetus enne kooli algust käisime mägedes matkamas, seal asuvat templit vaatamas ja pärast patbingsut söömas. Pühapäeval olime suht, well, meile ei ole ikka veel mingit infot kooli kohta tulnud. Orientation pidi korona tõttu ära jääma ja koordinaator oli lubanud meile materjalid meilile saata, aga mida polnud, olid need materjalid. Et esmaspäev oli 31. ja kool pidi kodulehekülje andmetel 1. septembril algama, olin nagu, ok, muretseme siis kui see päev kätte jõuab. Suur oli siis mu üllatus, kui A. mulle esmaspäeva hommikul teada andis, et meil peaks õhtul korea keele tund olema mingis müstilises kohas nimega Plato. Kohas, mille kohta polnud üheski meilis või guidebookis mitte sõnakestki mainitud. (Plato on põhimõtteliselt Pusan University moodle. Lihtne ja eksisteerib ka inglise keeles, mida ei saa näiteks nende ÕISi kohta ütleda.)

 

Liisa sekeldused

• Stella buddylt kuulsime, et 1. septembril toimub ARC (alien registration card) grupitellimuse esitamine. Et ülikooli kaudu asju ajada tundus lihtsam, kui spetsiaalset mingisse immigratsiooni büroosse sõita, otsustasime selle korda ajada. Hommikune aeg paberite esitamiseks oli 9.30-11.00. Et mul oli uut pilti vaja, käisime fotograafi juures mu kaunist lõusta pildistama, mis pärast seda kui fotograafionu sellest brushiga üle käis, veelgi kaunimaks muutus. Senikaua, kuni ootasime, mil mu pildid valmivad, suundusime otsima kohta, kus saaks meie dormitory residence tõestusdokumenti välja printida.
• Sidequest: printimine. Printimine on keeruline. Esiteks pead sa leidma koha, kus printida. Su korea chingu näitab sulle, kus see on ja aitab sul üleni korea keelsel lehel orienteeruda ja endale kasutaja teha. Sa jõuad punktini, kus nõutakse telefoninumbrit. Sul ei ole veel korea telefoninumbrit. Mata maha igasugune lootus printida. Võimatu. Kui sul pole korea telefoninumbrit, siis sa ei eksisteeri.
• Su roomamate’il on buddy, kes teab, et majas nr 313 peaks saama ilma telefoninumbrita printida. Ehkki korealane, ei saanud ka tema ülikooli imemasinaga hakkama, Otsi maja, satu keemiaosakonda, igal pool on laborid ja hunnik seadmeid ja atmosfäär nagu nõukaajal. Mida aga pole, on printer.
• Mine käi too linnas oma pildid ära. Roomamate naerab su arvuti poolt helendama löödud lõusta üle.
• Fuck it, ehkki meile ei ole dormipaberit, lähem proovime vähemalt on cerificate of enrollment’i kätte saada. Kui me main buildingu ette jõuame, on maja ees juba väike saba inimestest, kes oma pabereid korda ajavad. Meie saabudes on 11-st puudu vaid paar minutit. Ehk kõnnasso, tänaseks pood kinni. Aga. Lisaks peatädile oli seal üks ülientusiastlik korea neiu, kellelt uurime kus printida saab ja ta on kohe, come with me, i’ll show u!
• Neiu juhib meid majja (ukse kõrval on suur plakat, kuidas international students are not allowed into Internationl Study Center rn) ja viib meid otseloomulikult ISC ruumi (olime seal korra käinud oma tuberkuloosi paberite originaale submittimas). Hea neiu prindib meile 123 dormi dokumendid välja (iga PNU guidebook: WE DO NOT PRINT FOR YOU IN ISC) ja viib meid siis turbo kiirusel selle koha juurde, kus enrollment sertifikaate saab (come, come, come with me i’ll show u!). Seal saame teada, et vahetusüliõpilased saavad need paberid alles reedel, nii et põhimõtteliselt peame paari päeva pärast tagasi tulema. Aga hea näitsik annab meile ka juba ARC aplikatsioonid, et me saaks need kodus ette ära täitma.
• Koju jõuame, on vahepeal saabunud orientation meil, mis on natuke kulmu kergitama panev, aga ok, tänud ig, et te selle viimaks ära saatsite. Tänu Stella buddyle saime siiski juba päris palju asju ära aetud. Asume siis avaldust täitma ja seal on nõutud pildi formaadiks 3,5x4,5. PNU guidebookis oli kirjas 3x4. vaatan oriantation meili, seal on ühel slaidil 3x4, järgmisel aga 3,5x4,5. No tore. Dont care, except  i do. This is Korea. Isegi pastakas peab õiget värvi olema.
• Reedel läheme teisele katsele. Saame oma sertifikaadid kätte ja jõuame tädi ette, kes teenis endal auväärse tiitli Shadow Princess, sest ta oli asustanud ainsa punkti peahoone ees, kus oli vähekegi varjuline. Tädi vaatab mu tagasihoidliku paberikuhja üle ja saadab mind siis taotlust ümber kirjutama, sest ma pole lisanud oma ühikatoa ruuminumbrit. S. peab minema tagasi ühikasse viisa sertifikaadi järgi, sest ta pole seda kaasa võtnud (vana sõnastusega juhend, mis nõudis passis viisaga kohta, aga enam ei panda passi viisat, vaid selle kohta on eraldi paber, mis näeb välja nii nagu oleks keegi selle Wordis koostanud ja suvalt välja printinud)
• Kui ma teisele ringile sappa läheb, astub mu juurde üks rahvusvaheline tudeng, kes seal abiks oli, ja asub mu pabereid üle vaatama. Selgub, et ma pean avalduse taaskord uuesti kirjutama. Seekord musta pastakaga, mitte sinisega eks.
• Vahepeal saabub veel rida tüdrukuid me kambast, kes ka osad peavad hiljem tagasi tulema, sest neil pole seda viisa paberit kaasas. Kell on viie minuti pärast 11, Liisa kirjutab hullunult ainsas kohas, kus üks põõsas millimeetri jagu varju pakub, oma avaldust ümber. Kell saab 11, tädi kaob. Osad õpilased lahkuvad. Stella pole veel tagasi. Mina jään istuma ja Stellat ootama, mis oli strateegiliselt hea otsus, sest tädi ilmub äkki tagasi. Võtan end jälle sappa, olen ilgelt tark ja annan äsja saabunud näitsikutele teada, et nad peavad oma avalduse musta pastakaga üle kirjutama. Ja siis see hetk saabub, Shadow Princess vaatab mu paberid üle, aktseptib mu 30 000 woni bürokraatiatasu ja mina, viimane inimene sabas, olen viimaks edukalt paberid esitanud. Kell on 11.05, tädi hüüab last calli, S. pole veel tagasi ja saksa tüdrukud üritavad turboga kolme millimeetrises varjulaigus oma pabereid uuesti täita.
• Paari minuti pärast saabub S. aga siis on juba hilja. Suundume täitma päevaplaani punkti nr 2: avada Koreas pangarve.
• Milleks see? Ikka selleks, et PNU saaks anda tagasi mulle kogu selle raha, mis nad mult rohkem sisse kasseerisid. Nii ühika kui karantiiniarvet tasudes maksin selgelt rohkem, nii et loodan kuu lõpus wonikesi tagasi saada ja miljonäriks  saada. Koreas pole see nii keeruline, kui esmapilgul võiks arvata.
• Selleks, et avada pangaarvet oli vaja kolme asja: passi, enrollment sertifikaati ja avaldust. Esimesed kaks olid olemas, viimase saime pangast. Avaldus oli 20 lk paks ja ainult esimene lehekülg oli inglise keeles. Ei mina ega S. polnud tahtnud oma buddysid sellega tüüdata, sest yo, me ei kujutanud ettegi, et pangaarve avamine selline katsumus on. Me olime pangas u pooleteist tundi ja ligi tund kulus lihtsalt paberite täitmisele. Nagu konstantselt igale poole vaja nime ja kuupäeva ja sünniaega panna, mis suht arusaadav, aga siis tulevad lahtrikesed, kus peab valima mingite asjade vahel, aga mul pole õrna aimu, mis need on (õnneks saabus saksa kutt oma buddyga, kes aitas mul õigetesse kohtadesse ristikesi tõmmata). Ega ma lõpuni ei tea, kas ma müüsin oma hinge Korea finatssüsteemile või mitte. Igatahes niipea, kui saime paberid täidetud, ilmus välja abivalmis daam, kes rääkis inglise keelt ja asus me pabereid üle vaatama (ainult paaris kohas oligi nimi puudu). Järgmised 20 minutit olid suurepärased. Ma istusin lihtsalt toolil, kõlgutasin jalgu ja toksisin ühel hetkel oma tulevast pini sisse. Sest siin apparently lööd sa kaarti tehes ise pini sisse. Ja siis, pärast poolteist tundi vintsutusi ma sain selle: bankbooki ja pangakaardi õnnelikus omanikuks!
• Jah, mul on nüüd bankbook. Ma tunnen end nagu täiskasvanud inimene. Ja nagu ma oleks ajas tagasi rännanud. Ma loodan, et nad seda arvet sulgedes ära ei võta, sest see on ikka tõeline mälestusese.

Mida ma sellest kõigest õppisin?

Et Liisa ja bürokraatia on umbes sama suured vaenlased kui Liisa ja arvutid. Ning kui ma Korea telefoninumbrit tegema lähen, võtan ma oma buddy kaasa.

 

Soovitused:

• Bürokraatiast tekkinud väsimust on kõige parem ravida korvpalli platsil soju juues
• Kasuta alati musta pastakat
• Küsi abi. Nagu päriselt

• 
  
  Kultuurne inimene ei joo pudelist, vaid plaanib ette. Kuu on siin Busanis suur ja punav. Ma saan täitsa aru, miks september Ida-Aasias täiskuu vaatamise ja tinutamise aeg on.