Previously on ER

Tere taas! Ma loodan, et mu comeback oli sama palavalt oodatud kui Exo oma. Ja kui mitte, siis hei, vähemalt mina olen nüüd tagasi. Suurte katsumuste hinnaga ja puha.

Lol, mu eelmise katsetus postidada kannab kuupäeva teine oktoober, mis näitab, et vähemalt ma üritasin alguses tublisti regulaarne ja korralik olla. Niipalju siis sellest.

Melodraama on selleks korraks läbi ja seebikalikule nädalavahetusele järgnenud teediumist päästis mind üksnes ER ja (ma ei väsi seda kordamast) doktor Luka Kovaci traagiline elu.

Põhimõtteliselt seda olengi ma viimased kaks nädalat pea igal vabal hetkel teinud: nimelt Kiirabihaiglat vaadanud. Mul on obsessioon. Ma marathonisin end läbi 6 ja 7 hooaja sellise kiirusega, et 45 minutilisest episoodist sai tõepoolest 20 minutit. Peaaegu eks, sest kuuenda hooajaga tegin ma suti sohki ja skippisin paari tegelast, kellega mul polnud ~emotsionaalset sidet~.

Kuuendast hooajast hakkasin ma vaatama täiesti loogilisel ja mõistetaval põhjusel: nimelt siis ilmub kohale doktor Kovac. Ma pole kindel, kas ma olen varasemaid hooaegu üldse kunagi näinud, sest selline nägu nagu mr Clooneyl peaks ju küll mu mällu sööbima. See-eest on kusagil mu 12-aastase minateadvuses hägune mälestus doktor Carteri noasaamisest ja sõltuvusest, mis on kuuenda hooaja teema. Vanaema ja tjotja vaatasid ja eks ma mina juhtusin oma ukaka mängude ja naabrilastega ringi laskmiste kõrvalt mõnda osa nägema. Lol ma mäletan, et mu luulekaustikus on üks poolik masendav luuletus, mis lõppeb märkusega, et seoses sarja „Kiirabihaigla“ viimase osa uskumatu põnevusega on masendus üle läinud ja luuletus jääb lõpetamata. Ma arvan, et ma olin siis 14. Hooaeg oli igatahes kaheksas.

Minu hooajad (nagu ma neid kutsun) on kaheksanda lõpust kümnenda lõpuni. Neid ma vaatsin kõige korralikumalt ja olen suht kõiki episoode näinud. Enna ja hiljem palju-palju hüplikumalt. Nüüd ma olengi olukorras, kus järgmisena tuleks võtta ette kümnes hooaeg ja ma pean loodetavasti paaripäevalist pausi, et head asja ikka kauemaks jätkuks. Ma olen keskmise kamba inimene, kuigi nii vanade kui uute tulijate seas on mul oma lemmikud.

Aga mu ultimate lemmik on ikkagi doktor Kovac, oma musta-halliseguste juustega. Ta on sõnade tall, dark, handsome and mysterious kõndiv kehastus ja nii minu maitse, et see on juba suti hirmutav. Kuigi nagu õed teda uuele arstile tutvustasid:“Tall and dark hair. You won’t miss him. You don’t wanna miss him.“ Ega ei taha küll.

Nii traagiline

Kuuenda hooaja üksildus, seitsmenda süütunne, kaheksanda eemalolevus, üheksanda enesehävituslikus…ma olen nii feelingute küüsis, et kõik muutub sümboolseks.

Lugesin just Viivi Luige „Varjuteatrit“ ja sel oli peatükk ka Balkani sõjapõgenikest ja ma olin suht – noooooo! Kui mingi teema on sul parasjagu hinge peal, ilmub see kusagil mujal täiesti ootamatul ja alatul kombel välja. Ma ei tea, kas elu söödab selle meelega ette või on asi lihtsalt selles, et sa oskad seda märgata.

Maria meenutas oma põhikooliaegest ajaloo tundi, kus nad Balkani sõdu õppisid ja kallis ajaloo õpetaja oma alalisel punastaval kombel (hi kunagine klassijuhataja!) doktor Kovacit mainis. Aww, nii armas.

Ja ma mäletan kui õeke „Printsessi päevikuid“ luges ja seal oli juttu kellestki, kes kavatses kodus sünnitada ja peategelane kommenteeris, et tema ei saa küll aru, miks peaks midagi nii veidrat tegema, kui võib ometi sünnitada haiglas, kus on kõik vajalikud seaded ja doktor Kovac.

Ega isegi võtaks taas haiglaretke ette, kui säärase arsti otsa satuks. Ainult et minu ~meesarst~pole midagi doktor Kovaci sarnast. Ja lisaks kirjutab ta ravimeid, mille tagajärjel blondist lehvivast juukselakast jääb alles vaid katkutud pintsel. Andestamatu.

Kpop uudiseid:

• Sujul tuleb Pariisi photobook välja! Ilma shippimiseta on see igati normaalse hinnaga, aga kui shipping juurde arvestada…mhja. Seda enam, et ma tellisin endale vahetult enne selle uudise välja tulemist midagi ääretult hurmavat ja sarnast, mis maksis päris arvestatava hulga eurosid. See on nüüd kohal, aga ma pole veel pilte teinud, nii et las see jääb järgmise korra (next time there will be no next time~) üllatuseks. (Kadi teab tho)
• Ga-Ini ja Block B comebackid olid lihtsalt ülihurmavad ja ma olen väga rahul. Aga täpsemalt järgmine kord.
• Suju cardkissing game 2012 version. Paistab, et poisid on kodus kõvasti harjutanud. Lol, originaalversioon aastast 2006 oli üldse kõige esimene Suju asi, mis ma kunagi nägin (miinus SorSor eks), nii et yay nostalgia.
• Vaene Kris-sama pidi buing buing tegema. Ehkki see ei olnud eriline meiteraegyo, oli see ikkagi väga alandav. Vaene Kris-sama, kuidas ta nüüd enda peegelpildile küll otsa vaadata suudab.
• Nu’Esti „Sandy“ pani mind mõtlema, et neis on midagi double essilikku. Mingi sarnane soojus ja olek. Idk tegelikult, aga see oli kuidagi tore tunne, mis mul neid vaadates tekkis. Well, ja Aron oli kuidagi eriti nunnu (JR’is pole mõtet rääkidagi, kutt on selline namja et vähe pole). Ja ma avastasin Orange Carameli videodest ka Nu’Esti! (mis viis lõpuks selleni, et mul kummitab „Bangkok city“ ja damn, see laul on nii cascaadalik)

Videonurk ehk Internet ei ole ainult kpopi jaoks (ehk siis see lõik, mis mul juba paar nädalat tagasi valmis oli kirjutatud):

• Suurepärane JB „As long as you love me“ paroodia. Ma käin juba mitu üle kuu ringi ja lällan seda. (originaalist pilgu üle libistamine on soovitatav)
• Pisike 9-aastane üliedev nummi poisu (meigitud muidugi), kees teeb muusikavideode covereid. Ma pean tunnistama, et „We are young“ cover on juba kergelt irooniline.
• One Directionil tuli ka uus mv välja, mis on niiiii onedirectionlik kui üldse olla annab. Aga mulle meeldib. Lol, need suured telgid panid mind kohe HP’le mõtlema ja irvitama. Pluss sõnad räägivad suht sellest, kuidas tüdrukult üheöösuhet välja meelitada. Aga, seal on ka üks stseen, kus nad on ~märjad~ ja härra Zayn Malik näeb lihtsalt alatult kuum välja (ja teeb häid lolle nägusid). Jah, tunnistan pattu, ma kääksatasin nagu korralik fangirl, kui seda kohta esmakordselt nägin. Ta tundub jupp maad vanem ja meenutab veidi doktor Kovacit. Ja doktor Kovacile mina juba vastu panna ei suuda. (lol, võib-olla on minu taasleitud „Kiirabihaigla“ obsessioonis veidike ka see mv süüdi)

 Lol, mul on lemmik. Aasia poistebändide fännamisest on hullem vaid see, kui sulle meeldivad lääne poistebändid. Madalamale pole mul vist enam langeda

PS: Haiglasarjade miinus: süveneb oht muutuda hüpohondrikuks

PSS: Fast and furious on ikka geniaalne filmisaaga. Can’t wait for the sixth movie

PSSS: käisin rabas ja korjasin poolde säärde vees jõhvikaid. Õnneks olid mul roosad kummikud jalas, mis ei kahandanud kahjuks aga tõsiasja, et vesi oli pagana külm. Hetk ise oli aga väga zen ja jõhvika-iirise kook, mis õhtul laual seisis, lihtsalt ülinommitav.

PSSSS: tuletage mulle meelde, et ma pean kirjutama. On väga oluline pidevalt kirjutada, et harjumus ära ei kaoks