And the Britney song was on

Day 28: still winter

Eestimaal on heal juhul üks nädal kevadet. Enamasti läheb talv aga sujuvalt üle suveks. Mis põhjendab ilmselt ära, miks mul ei ole kevadsaapaid ega -mantlit, sest neid ei lähe lihtsalt väga tihti vaja. Vahetad mantli tagi ja saapad kontsade vastu ja ongi vsjo. Mitte et mul väga muud võimalust oleks. Nimelt on mul peale talvesaabaste vaid trobikond kontsakingi ja ühed vanad addi ketsid, millega ma metsas seenel käin (ning needki olid enne Mia omad), ning siis veel ühed nostalgilised kõrge säärega nahast converse’id, millega ma samuti metsas seenel käin. Madalate jalanõude põud seega. Tuleks uus paar oxforde osta, aga ma olen dilemmas. Minu üle-eelmine paar maksis 30 eurot ja läks kolme kuuga katki. Minu eelmine paar maksis 16 eurot ja läks samuti kolme kuuga katki. Kui ma seekord 60 euroseid prooviks, kas need peaksid siis kauem vastu või ilmutaksid samasugust madalat eluiga? Vot säärane metafüüsiline probleem.

Vahepeal oli siis kauaoodatud sündmuse nimega Super Show 5 avalöök. Elan seda vaikselt piltide ja fancamide abil läbi, kuigi viimaste hd versioonidega on paras põud. Ma pole isegi enamiku soolosid kuulanud! Aga. Arvestades kui laiahaardeliselt nad seekord super show ette on võtnud, on mu hinges rohkem kui lootus, et nad tulevad ka mõnda teise Euroopa linna kui Pariis ja mina võin oma suursugused kondid armulikult neid vaatama vedada.

Minu muljeid siis:

• Haa, cosplay osas olin ma super kindel, et nad teevad Avengers’eid. Kyuhyun Lokina on lihtsalt liiga loogiline valik. Ja Mimi nägu super nunnu välja. Sama ei saa öelda aga Donghae kohta, kelle must habe oli lihtsalt ebahurmavas kontrastis tema täiesti blondi peaga.
• Donghae blond pea. Nüüd, kus ma olen esimesest vapustusest üle saanud, näeb ta kohtati isegi hea välja. Ma pole siiani küll ühtki blondi metamorfoosi rõõmsalt tervitanud, aga varem või hiljem on nad alati grown on me. Nevertheless, tumedapäine Donks on ilusam.
• Ausalt, SMent kavatseb juuksevärvi tööstusesse siseneda?
• Holy damn Sungmin-unni! Kui ma peale pidustusi viimaks arvutisse sain ja SS5 update kontrollima läksin, oli tema pilt esimene asi, mida ma nägin. Öelda, et ma olin impressed, on understatement. Wow, chick, mitte ainult ei näinud ta ultra hea välja, ta ka liikus säärase sensuaalsusega, et isegi Hyuna ise peaks kadeduset salatiroheliseks tõmbuma. 

• Kangin ja tema Ga-In tho. Lol, vaesekesel oli selgelt väheke ebamugav ja kohe kindlasti tantsis ta kõige rohkem mööda. It’s ok bb, sa nägid ikkagi hea välja.
• Aga mitte nii nunnu kui Ryeowook-bada
• Kyuface naisterahvaga sensuaalselt tantsimas. A w k w a r d.  Kadil on õigus: Kyuhyuni pole võimalik ilma teatavate jubedusvärinateta naisega ette kujutada.
• Miks on nii, et VCR’idel on umbes 300 korda rohkem ploti kui mv’del? Forever mystery. Impro tänavalahingu ajal lolisin ikka raskelt, eriti selle ketsupipudeli ja veritseva Kangini üle. Ja Sungmin nägi taas hea välja.
• Henmiga VCR. Mimi vähe kobe ja habet ajav Henzz kah siuke namja (lol dude, kas sul üldse kasvab seal midagi). Ja siis muutub kogu see badasslus ülimaks nummiduseks ja mina langen Henry poisikese näo ohvriks. Ja muidugi joob agent Lee Sungmin basseini kõrval veini.

Niipalju seekord. Jään ootama HD soolokämme ja teisi vcr’e.

Vahepeal oli siis Infinite’i comeback ja mul õnnestus peaaegu kõigi nende nimed ja lõustad selgeks saada. Peale kahte aastat oli viimaks ehk ka aeg. Lol, ma vaatsin kõik teaserid järjest ära ja kui ma juba kolmas kord seda man in love rida kuulsin, hakkasin ma vaikselt hulluks minema. Aga üllatus üllatus, terve laulu sees oli see igati ok.

Kevad on armumise aeg etc etc ja Infinite mängib oma mitte liiga seebivahuses MV’s just selle peal. Mulle meeldis mäng täheklotsidega ja eriti see koht, kus hoopis vari moodustas sõnad. Visuaalselt ilus ja efektne.

Paari märtsikuist pihvide mv’d vaatasin ka. Rainbow teksad ja valged seebikapluusid nägid nende seljas väga kuumad välja ja nende punapäine ilmselt liider pihv on väga hot ja totally mõrra näoga. Me likey. (lol, juba rohkem kui kolm aastat tagasi, kui ta SS501 „Love like this“ mv’s ilutses, panin ma tema arvestatavaid boobse tähele).

Uutest tulijatest jäi mulle Ladies Code silma, samuti seetõttu et üks nende blondeeritud ja paksu meigikorraga kaetud tsikkidest nägi oma blaseerunud bitchface’iga väga kuum välja. Lisa siia veel arvestatv hääl ja leegiheitja, nii et kuidas saingi ma vastu panna. (aga ilma kogu selle meigita on ta suht mehhish)

Vahepeal kaks SPN osa olnud. Tänane oli minu meelest episoodina parem pluss ei põhjustanud tüütut draamat, aga damn (minispoiler alert!), eelmise nädala osa algus oli lihtsalt nii powerfully creepy, et võttis mul silmad niiskeks. (tõsiasi, mis vaatamata selle kütkestavalt masendava ja vägivaldse sarja olemusele, juhtub küllaltki harva). Oh Dean ja Cas, ühel päeval suudate te mind lõplikult ära võluda ja siis ma kirjutan teist fanfici, mis polegi masendav. (sest kõik masendavad asjad, mis tavaliselt juhtuvad tegelastega vaid fanficides, juhtuvad nendega päriselt. Miinus võib-olla mpreg ja alaealine prostitutsioon. Kuigi mine sa tea)

Lol, aga nagu juba heaks tavaks saanud, pidas fandom pärast seda episoodi sõda, sest ~tõlgendamine~ on teadupärast subjektiivne tegevus ja kõigile on lubatud isiklik arvamus, senikaua kuni see on sama, mis sinu arvamus. Mina kasutaksin siinkohal sobivalt aga Crowley sõnu:

Oh seda fabulous Crowleyt küll! Selgelt minu lemmik paha, sest mitte ainult stiilne ja vaimukas, on ta ka üsna salapärane ja mitmetahuline kuju, kellel vähesena kõigist pahadest esineb mõtlemisvõime. Tõsiasi, et ta vabal ajal ilmselt Winchesterbrodest ja Castielist fanfice kirjutab, ei tule tema mainele minu silmis sugugi kahjuks.

Mu ajusopis on hurmav kujutlus, kuidas Crowley peab tegelikult mingit tumblrfamous Supernaturali blogi ja kõik shipping warsid on tegelikult tema kavalate ja õelate mahhinatsioonide tulemus ning otseselt mõjutatud sellest, milline ship talle parasjagu rohkem meeldib. Crowley on täpselt selline deemon, kes alustaks fandom wari lihtsalt lõbu pärast ja suudaks sellest ka arvestatava hulga diile välja pigistada (your soul for making your ship canon? Your choice, darling).

Mis on tema puhul huvitav on see, et ehkki selgelt deemonina identifitseeritud, ei ilmuta ta mitmeid deemonitele iseloomulikke jooni. Ja kuigi siiani võis selle kirjutada tema King of Hell staatuse peale, siis eelviimane osa andis taas juba varasemale teooriale, et Crowley on tegelikult eks-ingel, jõudu juurde. Mulle igatahes meeldib see teooria, sest see on põhjendatud, plotwise huvitav ja lihtsalt toreda kirjandusliku taustaga.

Pratchetti ja Gaimani „Heade ennete“ üks peategelastest on nimelt deemon Crowley, keda kirjeldatakse kui inglit, kes mitte ei langenud, vaid lonkis aeglaselt alla. Nagu SPN Crowley on ta sassy britt, kannab spetsiaalselt talle õmmeldud stiilseid rätsepaülikondi, armastab head viskit ja teisi elu väikeseid luksusi ning leiab, et kõige mõistlikum on olla iseenda poolt. Ma küll ei tea, mis autoga Crowley Supernaturalis sõidab, aga ma poleks sugugi üllatunud, kui ta garaažis varjaks end samuti Bentley. Oleks natuke liiga palju kokkusattumus, kui see poleks vähemalt autorite poolne kummardus sellele igati awesome raamututegelasele. (ja kui Crowley tõesti eks- ingliks osutub, võivad nad alati öelda, et vihje oli seal kogu aeg olemas)

Aga niipalju seekordsest teoretiseerimisest.

Ilusaid lihavõtteid kõigile! Olgu teie munad värvilisemad kui vikerkaar ja pashas rohkem mandleid, kui teil soove on!

I love alcohol and alcohol loves me

Tere! Minu nimi on Liisa ja ma olen alkohoolik.
 // kollektiivne aplaus//
Tere, Liisa!

Ehk kuidas läheb? Minu läheb hästi. Hakkan draamadest (ja pärastlõunani kestvatest ootamatutest kassiahastustest) vaikselt üle saama, seda enam et homme tuleb üle kolme nädala uus "Supernaturali" osa, mis eeldatavasti on väga gei ja angsty, sest kui see hurmav sari midagi üldse hästi oskab, siis on see homoerootiline subtekst ja kannatavad kangelased. Tõeline kreeka tragöödia, eks ole.

(Ja see homoerootiline subtekst kaldub ka iga osaga ühe enam ja enam lihtsalt teksti suunas…)

Ilusat astronoomilist kevade algust siis kõigile! Minu kevad algas jäise tuule ja lumesajuga, mis alatult õhukese kihina jää kattis, tekitades petliku mulje ohutust pinnast. Et aga kogu maapind on viimased nädalad ühtlase jääkirmega kaetud, pole kusagil ohutut kohta. Ehk vaid sõidutee on sest hukutajast vaba, aga arvestades, et tegemist on ikkagi sõiduteega, ei saa seda ka just ohutuks kohaks nimetada.

Kevad missugune! Jäine tuul puhub mantlisiilu alla, näonahk on kuivem kui liivapaber ja vaesed vanainimesed murravad in corpore puusaluid. Üksildane kojamees sillutab sisyphoselikus töös liivaga jäätunud kõnniteid, mis järgmiseks hommikuks on taas libedamad kui poliitiku jutt.

Aga kõige selle juures on päike soe ja mustades sukkades jalad tunnevad end hommikusel walk of shame’il üllatavalt hästi. Kui vaid päikeseprillide jaoks nii külm ei oleks!

Märtsikuul on suve silmad, aga talve hambad, nagu ütleb vanarahvas ja minu siiski veel suhteliselt noor isa.

Ehk kevad tervitab uut kosunud ja lühemate juustega Liisat, kes naeratab vaatamata kõigile teda tabanud hädadel siiski vapralt, sest kui Dean Winchester suutis 40 aastat põrgus olla ja pärast ikka veel funktsioneerida, saan mina kübekese jää ja oma muredega ka hakkama! Mao aasta ikkagi, nagu Kadi täheldas.

Aga tegelikult on mul intelligentse küsimus ka. Rohkem nagu palve. Nimelt kas te ei sooviks jagada minuga oma raamatu soovitusi? Minu lugemislist on masendavalt lühike ja mul ei ole ühtegi ideed. Uurisin kaht 20. sajandi kirjanduse raamatut, et ideid saada, aga palju sa maailmakirjandust ja Nobeli preemia laureaate järjest ikka lugeda jaksad. Langesin isegi nii madalale, et laenutasin endale noorteka, mis oli umbes sama halb, kui halb Sasusaku fanfic in all it’s marysue’ish glory. Aga omamoodi lõbustav oli ka ja kohe kindlasti suurendas see usku mu enese kirjanduslikesse võimetesse. (filosoofiline küsimus tho, miks on nii, et halva fanfici juurest põgened sa back klahvi vajutades silmapilkselt, samas kui halva fanfici laadne raamat paneb sind aga end irvitades lugema?)

Tänane luulepala pärineb aga Kyuhyuni sulest:

Poem: Honest talking while being drunk

After raising a glass of alcohol
Everything became mine
I love alcohol
And alcohol loves me
So how am I to refuse alcohol
Alcohol going down my throat
Down~ down down down down~down down down
How much longer will you make me do the shoulder dance

Jaa, minu lemmik on ikka minu lemmik väga kindlatel põhjustel. Selline Bukowski, et ise ka ei usu.

Good question

Melodraama vol3

Ma olen vist enda teadmata midagi väga halba teinud, sest universum otsustas mind viimastel päevadel alatult karistada:

• Mulle ei ole enam mobiiltelefoni
• Ega koduvõtmeid
• Mu Super Show fond kahanes drastiliselt, sest ma pidin korterile uue luku panema
• Mu panagakaart ka ei tööta
• Mu lemmik käekott sai osaks ajaloost (nuuks nuuks)
• Ja lõpetuseks, mu läpakas kuulutati lõplikult surnuks (RIP Pann-Ryo-chan)

Viimase uudise võtsin juba külma rahuga vastu, sest esiteks ma aimasin seda (ja ükski saatuselöök ei ole nii karm, kui sa seda oodata oskad) ja teiseks oli mul nädalavahetusel meeldiv võimalus (või ebameeldiv, arvestades circumstance) oma sisemist zeni treenida.

Juhatussõnad neile, kes tunnevad end põrandapesukaltsudena, aga tahaksid end tunda taas nagu mannavahune pulmakleit:

1. Hala ja maga. Hala ja maga. Ei saabu vabanemist enne, kui pole oma hinge (ja silmi) Niagara kosena tühjaks valanud
2. Vaata midagi naljakat (minu puhul oli selleks SPN „Changing channels“). Naerdes unustad sa halvad asjad vähemalt ajutiselt ära.
3. Loe midagi masendavat. Kellegi teisel läheb alati kehvemini kui sul ja kui mitte südantsoojendav, siis on see vähemalt kummaliselt lohutav teadmine.
4. Maga veel, sest esiteks näed sa ärgates palju ilusam välja, teiseks pääseb tüütute mõtete käest ja kolmandaks, nii banaalselt kui see ka ei kõla, on hommik tõepoolest õhtust targem (kahjuks mõnikord ka tagantjärele tark, igavene pussy selline)

Lõpetuseks (ja see on juba advanced level), avasin ma oma apelsinikarva raamatukese ja lasin endasse kübekese idamaa vana aja tarkust.

Parafraseerides Dhammapadat siis:

„Ära tee endale midagi meeldivaks. Meeldivat kaotada on ju valus. Ei ole kütkeid sellel, kellel ei ole meeldivat.“

Ja veel:

„Meeldivast sünnib mure, meeldivat sünnib hirm. Meeldivast vabanenul ei ole muret, kus on siis hirm?“

Vot, säärased budistlikud tõed.

Nii palju siis seekord elufilosoofiast ja moppimisest. Sest vaatamata melodramaatilisele lõpplahendusele, oli mul siiski täitsa tore naistepäev.

Ja nüüd rõõmsamate teemade ehk kpopi juurde!

Lol, kuigi arvestades Chanyeoli uut soengut ei saa ka siin vaid rõõmuhõigetest rääkida. One favourite down, two more to go. Sest ehkki Chen Chen ja Kai on siiani käärimõrtsuka küüsist pääsenud, luurib comeback põõsastes nagu kuri hunt (jah, see oli vihje) ning iga laps, ka kõige väiksem, teab, et comeback tähendab uusi soenguid.

U-kiss „Standing still“

Best dance music in Korea is back, elagu tümm, eks ole. Ehk Liisale meeldivad minoorse kõlaga klubilaulud ja otseloomulikult siis ka see lugu. MV setting oli suht klizee ja suti 2006, aga hei, U-kiss armastabki hüljatud kohtades tantsida, poisud olid bamfid ja isegi omnom Dongho ei näinud katastroofiline välja. Kevin aga musta peaga andis peaaegu et namja mõõdu välja! Nats liiga palju vilgutamist oli, nii et lõustadele ei saanud keskenduda, aga see käed taskus tantsuosa oli igati aktsepteeritav. Radom pihv ja tema creepyd dussigeelireklaami läätsed tho.

Lee Hi „It’s over“

Pihvil on häält, see on kindel, aga see muusikastiil pole ausalt öeldes my cup of tea. Väga väsitav ja saab tarbida vaid väikestes kogustes. Aga kindlasti meeldis see mulle rohkem kui ta debüütlugu ning MV meeldis kohe väga. Lihne, aga huvitav. Väga YG, olles samal ajal ka sundimatult nunnukas. Ehk siis lugu sellest, kuidas lapsepõlv on mööda läind. Lol, väga Pille-Riin. Preili ise oli natuke elu sisse saanud ja mulle meeldis ta stilisti töö, eriti see roosa kostüümike ja sellega komplektuuruvad kontsad. Yep, enamus videot olid mu silmad ta jalgadel. Sinised kummikarud olid ka mõnus sümbol.

Vaatasin lõpuks ära ka mõlemad Seksi ja linna filmid ja armusin ajutiselt. Nii Samanthasse, sest ma tahan ka 25 aasta pärast sama fabulous olla, kui sellesse sarmikasse taani seiklejasse, kellega ta teises filmis kompromiteerivasse olukorda sattus. Jaa…

Igatahes, ma olen raamatu läbi lugenud, aga sarja ennast suht vähe näinud. Küll suvi ja tv 6 seda viga parandavad, sest hei, kui lulze on piisavalt,olen ma võimeline isegi suhtedraama üle elama.

Ma olen juba pea kümme aastat väga nadi telekavaataja olnud, mis pani mind mõtlema, milliseid sarju ma üldse kunagi vaatanud olen. (kui jätta päevased A-rühmad ja McGyuiverid muidugi kõrvale. Mis pani mind ootamatult mõtlema, kas Xena oli päevane sari)

Algklassides vaatasime me kogu perega X-faile. Ma mäletan, et need olid esmaspäeva õhtuti kell üheksa tv 3’st ja mõnikord oli täiega õudne hiljem tuttu minna. Pärast kolimist vaatasime me mõniaeg inertsist edasi, aga kui Mulder ära läks, siis enam mitte pluss see kõik läks väga segaseks ja tulnukarohkeks. Aga jah, see on selgelt esimene sarjaformaadis asi, mida ma andunult jälgisin, ja nüüd SPN vaadates tulevad mulle ikka aegajalt X-failid sooja südamega meelde.

Samasse aega jäävad ka „Vampiiritapja Buffy“ (lol, samuti kogu perega) ja „Võluvägi“

Millagi veidi hiljem (ehk siis juba 21. sajandil) sai vahitud „Roswelli“ ja ühel suvel nägin ma etv’st „Smallville’i“ esimese hooaja ära. Ja ma tean, et ma vaatasin mõnda aega „Gilmore’i tüdrukuid“.

Kui viimane välja jätta, on kogu eelnev sarjavalik ilmselgelt üleloomulikku valda kallutatud, mis makes sense ig. Ega ma ka raamatute osas põhikoolis suurt midagi peale ulmekate ja krimkade lugenud. (sest krimkasid sai ka vaadatud, aga et need kõik euroopa omad ja ülesehituselt nii ehk naa erinevad, jätsin ma need hetkel kõrvale)

Keskool tõi „Kondid“ ja juhuslikud „Kiirabihaigla“ osad, aga rohkem küll vist midagi. Isegi ootmatult palju asju tuli välja.

Selline oli tänane põnev trip down the memory lane.

Ilusat nüüdseks juba möödunud emakeelepäeva! Eelmisest lausest on näha, kui andunult ma seda pühitsen.

Awesome

Hi! I’m Liisa, 23 yo, casually blogging from the afterlife.

Tegelikult juhtus aga selline kurb lugu, et minu austatud läpakas läks taas katki ja ootab nüüd juba poolteist nädalat tohtrionu, kes ta üks kaks kolm terveks raviks. Ja ainus inimene, kes sellega hakkama saab, on emme it-onu. Jään nädalavahetuse peale lootma.

Positiivset on loos ka. Olen nimelt selle ajaga tervelt kuus raamatut läbi lugenud ja saavutusega üsna rahul. Vanadel hallidel aegadel sai ikka nädalas keskmiselt kolm raamatut loetud, aga nüüd on see arv tublisti langenud. Otseselt seotud muidugi arvutiga. Teadusajakirja Cosmo viimases numbris oli isegi test, kas sul on netisõltuvus, aga et see oli mind mitte puudutavate küsimustega nagu FB ja Instagram, ei olnud seda huvitav teha. Ainus küsimus: kuidas käitud, kui nett peaks 24 tunniks kaduma, pani mõtlema. Sest irvita palju sa tahad, kuid minu reaktsioon on üsna sarnane Kübler-Rossi leinastaadiumitele. Huvitav küsimus on aga see, millest ma siis sõltuvuses olen. Internetist? Informatsioonist? Või hoopis iidolitest?

Vot selline oli tänane eneseanalüüsiv mõtisklusnurk.

Terve nädalavahetuse kummitas mul kui napaks selline hurmav laul nagu „Trift shop“. Kummitas ja kummitas ja vabaks ei lasknud. Ja mida ma siis tumblris näen: keegi on teinud sellele loole Supernaturali fanvideo. Universumile ikka meeldib mind piinata.

 Päris hästi läheb sõnadega kokku

Hetke spinilugudest meeldib mulle ka Example’i „Perfect replacement“. Räppar dude’i briti aksent on ikka eriti sobilik.

Ja mõni aeg tagasi vaevasid mind raskelt „Spectrumi“ sõnad (see lugu, mida ka SM The Perfomance or whatever they were korea keeles esitas). Sel laulul on väga ilusad sõnad, aga paganama raskesti mõistatavad. Finding our truth in a hope of doubt? Ausalt, kuidas ma selle ilusti eesti keelde ümber panen?

Exo comeback’i kahinate osas olen hetkel vakka. Näis, mis tuleb. Ma jaksasin kaks aastat oodata Suju m’i comebacki, jaksan ma ka paar kuud Exot oodata. Niikuinii ei mõista ma hästi, miks suur enamus juba augustist saadik nende comebacki pärast põleb. Aasta aega comebackide vahel on igati normaalne ajavahemik ja oli kuni viiamaste aastateni suht norm. Need uued grupid oma minialbumitega (ja BAP, kes kunagi üldse ära lähe, millest tulenevalt ta ei tohiks ta ka tegelikult comebacke teha), on fännid lihtsalt ahneks ja kannatamatuks muutnud. (insert kirjutamata miniessee infotulvadest ja sellest tulenev järjest madalduv tähelepanuvõime, mis vajab toitmist üha lühemate intervallide tagant)

U-Kissi comeback on aga kindlalt ukse ees. Lol, kuigi nende puhul on samuti raske rääkida comebackidest, sest nad pole ka kunagi ära. Aha hei, AJ on tagasi, nii et see muudab asja eriliseks! Poisu näeb väga hea välja, mida ei saa aga öelda Dongo kohta, kes on nagu mingi pundunud ahjumma. Sorry omnom Dongho, not qt.

 AJ~

Ja täna said viimaks moenädalad läbi. Saab jälle mitmeks kuuks rahu.

Aga nüüd mul tuli uni.