Them good ol' boys drinkin' whiskey and rye

Kuidagi üleöö läksid kased hiirkõrvu. Veel üleeile olid puud raagus ja surnud, kuid eile hommikul soojas maipäikeses jalutades ja pilgi taevasse tõstes, märkasin ma seda: pisikesi helerohelisi pungi. Nagu lasteraamatus.

Selja taha on jäänud volber ja kevadpühad ja pidustused Dionysusega, sest pole ta ju mitte ainult veinijumal, vaid ka taastärkava looduse ja uuestisünni jumal, kes igal kevadel taas inimeste seas kõnnib. Kuid erinevalt Peresephonest, kes veetis külmad talvekuud allmaailma pimeduses ja kannab ka kevadel selle õrna mälestust endaga kaasas, sünnib Dionysus tervenisti uue ja elurõõmsana, muretu ja metsik, sest paratamatu surm sügisel on alles kuude kaugusel ega oma hetkel mingit tähtsust.

Ehk mul on kevad südames ja suvi silmis. Ja kahjuks ka jalad villis, sest talviste bussisõitudega nõrgaks jäänud koivad pole jalutuskäikudega enam harjunud. Esimesel mail käisime soomatkal ja pärast olid mul kaks päeva päkad kanged. Muidugi oli oma osa siin ka eelmisel õhtul kantud kontsadel ja tõsiasjal, et me metsas veidikene omadega rappa läksime. Erinevalt rabast endast, kus pole just kerge ära eksida, kui sa just pilku laudteelt ära ei pööra ja liialt virvatulukesi vahtima ei jää. Aga Surnusood on mind selles osas ettevaatlikuks muutnud, nii et ma ei muretse.

Öölaulupeol käisin Mikuga, sest ta oli piisavalt nunnu ja kutsus mind ning kes olen mina, et ei öelda. Lõõritasime rõõmsalt valesti ja valjult kaasa ja kui sõnu ei teadnud, siis blablablaatasime. Vihmal jätkus säärase pühaliku sündmuse puhul isegi veidi ke viisakust aegajalt järgi jääda ehkki kojujõudes olid mu vaesed jalad (jep, sealt see alguse sai) külmunud kui kiirpelmeenid. Lauluvalik oli üsna hea (ja üsna Tätte-rohke), ma ei teadnud vaid umbes kahte-kolme laulu üldse. Suure Vennaskonna armastajana aga (pagam, see lause algus kõlab nagu komakohtade harjutus) häiris mind Insener Garini hüperboloidi arranžeering. See oli kuidagi…vale. Mjhaket, peaks kunagi punklaulupeole ka jõudma.

Nädalavahetusel oli selle aasta esimene grillpidu ohtra kartulisalati ja saslõkki ning sõltuvalt inimesest, varieeruva veini ja viina kogusega. Lõke see-eest kõrgus taevasse ning oleks Tasuja kadedusest kapsaussiroheliseks ajanud. Järgmisel päeval sai süte kohal vahukomme tehtud, karm tuul tuhka näkku puhumas, ja tarhunni joodud. Minu terve päeva menüü, sest eelmise päeva õgimisorgia istus kindlalt mu kõhusopis.

Elu väikesed mõnud, eks ole.

Ma olen kpopi osas nii maha jäänud, aga üritasin seda viga veidi parandada ja vaatsin igavese hunniku mv’sid ära.

Epic kpop review april-may edition (not):

• Miss Lee. Hyo. Ri. She’s back! Olles seekord tõepoolest miss Korea. Eessõnana: ehkki mu teadmised miss Lee Hyorist on napivõitu, oli ta sellegi poolest mu esimene korea naislemmik. Kolm ja pool aastat hiljem olen otseloomulikult nostalgiline. Ehk asja juurde minnes, „Miss Korea“ meeldib mulle väga. Sest ehkki esimese 30 sekundi ajal mõtlesin ma, et see pole minu maitse laul, olin ma loo lõpuks lummatud ja kuulasin kohe mitu korda repeatil. Miks see nii hästi töötab, on stiilipuhtus. Nii mv kui laul lähevad väga hästi kokku, neis on meeldivat kuuekümnendate hõngu, olemata seejuures pealetükkivalt pseudoretro. Rõivastus, interjöör, tonaalsus, sound, meik, kulg…Maitsekas on vast parim iseloomustav sõna ning 16x9 ekraanilaius sobib nagu valatult. Jah, nüüdest kommenteerin ma juba tõesti ka kuvasuhet.
• 4minute „What’s your name“: lol, arutasime Kadiga uusi mvsid ja seda, kuidas me neist blogida ei viitsi ja miski väga meie silma pole haaranud. Tegime siis lühidiagnoosi. 4minute’i puhul oli selleks lihtne ja konkreetne ’meh’.
• SHINee „Wae so serious“: meh vol2. Aga Onew-namja näeb tõesti iga päevaga aina parem välja. Mitte et mulle poleks ta loll lõust alati meeldinud.
• T-ara N4 „Countryside life“: ehk siis kolm relevant memberit ja siis veel mingi pihv ja kutt. Laul oli poolenisti väga tara, sest tümakas ja suurepärased võimalused klubiremixideks. Ebataralik aga vähese minoorsuse ja dramaatilisuse puudumise tõttu. Laul kõlas meeldivalt ajamasinast läbi lastuna, aga nagu see ajamasin oleks läbi mitme kümnendi hüppeid teinud. See üks põhimeloodia kõlas kohutavalt tuttavalt, aga originaali ma tuvastada ei suutnud. See tingaringa koht oli aga nii eelmise aasta vene eurolaul, et ma ei suutnud jätta seda valede sõnadega kaasa laulmata. Vene estraad ja kpop eksisteerivad mingis kummalises seniavastamata suhtes.
• Secret „Yoohoo“: ma tahan ka jahiga sõitma minna. Ja ühel secretipihvil oli väga mõnus roosaruuduline särk, mille ta hiljem samuti ühe ilusa särgi vastu vahetas, mille ta veel hiljem õlale tõmbas ja seejärel oma ilusad rinnad ette surus (aga ei paljastanud). Võimas review, ma tean.
• Bee üks aaa neli „What’s häppening“: üks nende pikk tumedapäine liige oli ootamatult väga ilusaks muutunud, ei tea kahjuks ta nime. Mv iseenesest oli isegi huvitav, suuresti tänu nendele jaburatele barbi-keni maskidele.
• U-Kiss „Should have teated you better“: (you rly should have u douchebag) Oeh, ma armastan ikka neid poisusid. Mis kahjuks ei tähenda aga, et ma oskaksin mindagi intelligentset öelda. Mu mõttekõik mv ajal oli suht ’Hei, kas Eli on juurde võtnud?’ ja ’lol AJ, aga su  ~supertõsine~ lõust ajab mind naerma’. Rohkem ei olegi nagu midagi öelda. (go and watch simon and martina interview tho)

Yessu läks sõjaväkke, vaikselt ja rahulikult nagu mulle meeldib. Ma tahaks ainult pilti tema uuest soengust näha, karta on et ta seda ise ei saa tweetida. (edit: nägin. oh dear...)

Mis veel? Homme on Supernaturali hooaja eelviimane osa. Proovin mitte liiga palju närveldada ja oodata. Parim ravim: hea fanfic. Ehk siis nüüd, kus mu luulenurk on vajumas ajaloo rüppe, tuleb sisse seada rec nurk. Seekord midagi huumori vallast.

„Dear Dean Winchester, are you there? It's me, God“:  pratchetliku stiiliga fic Jumala vaatepunktist. Selle lugemiseks pole isegi väga vaja SPN tunda, see on niisama piisavalt elegantne. Vaimukas, kuigi omamoodi mõrkjasmagus. Ma lolisin korduvalt ja eriti palju (ning ilmselt suti kohatult) selle kõneluse üle:

"Sometimes," reflected John Winchester, "I hate all the shit I dumped on my sons."
"We each give our children a cross to bear," agreed God.  Ehk siis Jumalast saab alati awesome tegelase. 2300 sõna. 

Lol, et õekesel on lõpueksamind ja meie korteris käib endiselt remont, koolis õeke ajutiselt onutütre juurde elama. Säärases paabeli segaduses alailma undavata jeeriko pasunate saatel polevat lihtsalt võimalik keskenduda. Mis on muidugi tõde.

Nädalavahetusel sõitsime siis autoga vanaisa poole, kui äkki sõitis meile vastu täiuslik valge vanakooli ameerika auto (cadi ig) ja mina kuulutasin valjult üle salongi:“Omg, see on täpselt nagu Surma auto Supernaturalis!“ Õeke, kes polnud mind juba mite päeva näinud, vaid ohkas raskelt:“Hakkab jälle pihta.“