Koos nendega suveöö sinasse linn kui merre Atlantis on laskund

F(x) oma super artsy hipster retro art film teaseriga on tekitanud kummalise olukorra, kus ma olen nende comebacki üle täitsa excited. Mulle meeldivad need teaserid, niii pildid kui film. Ja lausa väga. Need on nii ülevõlli kunstipärased, et nad ongi juba päriselt kunstipärased ja sugugi mitte naeruväärsed (nagu eelmine kord, kui me saime lillelapsed-pedokarud ja sa ei teadnud kas ohata või irvitada). Selline meeldivalt pretentious euroopa filmi õhustik ja puha. Ehkki kardinad pole koledad. Päris ilusad roosimustrilised olid teised.

Ja siis muidugi Kai. Kes näeb koos Krystaliga lihtsalt hurmav välja ja pole sugugi blond rannapoisu, vaid selline veidi tehtult loid noormees, kes nii viis aastat tagasi oleks mu pelgalt diivaniserval istumisega ära võlunud (kulunud sohvapadjad, viiruk ja küünlad, odav vein ja eksistentsialistlik luule – oh küll me oleme ikka noored ja intelligentsed ja möödaminnes romantiliselt tüdinud). Nüüd jah ilmuks mu suunurka kergelt üleolev muie, veidi nostalgiline, sest ka mina olen sellel diivanil istunud, ja ma naerataks armuliselt ja sositaks: see läheb üle.

Ehk siis jah, I dig that shit.

Stiilist rääkides, vahtisime õekesega end peeglist, kummalgi päiksekad ees, ja irvitasime, et tema näeb välja nagu esmaklassiline tibi-swag blogger ja mina kui mingi hipster tumblr chic. See oli päris naljakas tõdemus.

Käisime emmega ja hiljem õekesega Tõrva second-hande avastamas ja sattusime sellise kullahunniku otsa. Ma sain endale jumpsuidi, Rihannaga t-särgi, valge suvekleidi, rängalt kõrged mustad kontsad ning kaks käekotti kokku kõigest 16 euro eest. Öelge veel, et asjad ei tee inimesi õnnelikuks! Panin kohe järgmine päev jumpsuidi peole selga ja sain kohe komplimente. Pildid (nagu alati) on muidugi teiste käes.

Esmaspäeval sõidame Saaremaale telkima. Sellin tunne nagu läheks välismaale. Juulikuisteks autoreisideks üks sobivamaid laule on muuseas Vennaskonna “Asfalt”:

Miski läbib meid nii nagu Eestimaad,

läbib maantee, kus sõidame autos.

Sirged teelõigud, ristteed käänakud,

enda leidmine, enda kaotus.

Ning su suurtes ja sinistes silmades,

nagu tagasivaatepeegleis,

näen ma suviselt tolmusied linnu kus

meid ei olegi tundnud vist keegi.

Ainult, et sel on veel nii umbes 20 salmi. (originaalis on tegemist Arvi Siia luuletusega)

Ja siis sobivad juulisse veel kui valatult Vennaskonna “Igavest elu lõppevas öös” ning

Sõpruse Puistee “Aknajuuli”. Ja seda Termika lugu ei pea ma vist mainimagi.

PS. Enne kui ma kirjutasin, et Kai oleks mind pelgalt diivaniserval istumisega ära võlunud, oli sõna pelgalt asemel kasutatud sõna paljalt. Siis ma sain aru, et see kõlab vähe kahemõtteliselt. Tjah.

Minu põnev elu vol2: vaarikausside kättemaks

Juuli keskpaik on käes, aias valmivad vaarikad ja herned ning Vanamõisa järv on kuum nagu põrgukatel (kuigi mõningatel andmetel pidavat põrgukatelt katma hoopis jääkirme). Tegelikult on sel suve tippvormi saavutamiseni veel paar kraadi minna, nimelt omandab see kütkestav veekogu ilma igasuguse liialduseta temperatuuri, mis meenutab leiget frikadellisuppi.

Kui juba toiduga võrdlemiseks läks, siis EXO “Wolfi” draamaversioon on paras puder ja kapsad. Nad oleks nagu tahtnud plotiga mv’s teha, aga neil oli liiga vähe aega ja siis nad panid selle kiirmontaazi peale. See oli pigem nagu kospekt, pikk teaser kui mv ise. Esimese vaatamisega ei saanud ma plotile sugugi pihta. Oma osa oli siin nii muusikalisel kompotil kui tõsiasjal, et ma olin kaadrite ja heli vahetusest lihtalt liiga wierded out. Ehk siis selle asemel, et kirjutada lõppu to be continued, oleks võinud ühe pikema mv teha. Või kaks. Õppige Taralt ja kasutage kogu album ära.

Lustakamaid tähelepanekuid siiski ka:

• Luhan oli super ilus. Ja nii eksinud. Ja piinatud. Ja confused. Ja pretty. Ja showoff. Rly Luhan, kas see backflip oli ikka vajalik?
• Pihvil oli ka suht mida kuradit see segaduses ilmega poisu must tahab, ära vahi mind sa oled imelik. Kuigi klassiruumi stseeni alguse tundus mulle küll, et Lulu vahib Kaid. Ja ma isegi ei shipi neid eriti.
• Ha, Chanyeol oli kogu mv nii rõõmus. Isegi peksa sai naerunäoga. Nunnu
• Teisi exogexosid oli nii vähe (insert kurba nägu tegev emoticon). Esimene kord ei saanud ma arugi, et see just Kyungsoo oli, kelle Luhan eemale paiskas. Hmh, vihane Kai oli super kuum ja Chen lihtsalt adorable.
• Lol, see Kai miniphotoshoot keset kaklusstseeni. Lihtsalt hilarious.
• Veelkord: vaene Luhan. Vähemalt näed sa hea välja

Ja veel iidolmaailma stuffi:

• Kai blond pea. Minu reaktsioon oli lihtne. Ma vaatsin arvutiekraani ja hüüatasin: “NOOOO! Kai on blond.” Kohale vudis õde, kes heitis ka kutile pilgu peale ja kostis:”Oi, aga tegelikult nii nunnu.” Ja siis ma vaatsin pilti uuesti ja olin suht, oh, tõepoolest on nunnu. Aga see oli selle mütsikese all. Ta näeb välja nagu mõni rannapoisu, keda mulle meeldib peesitades vahtida: noor, päevitunud ja vormis, juuksed päikesest blondiks pleekinud ja veest veidi segamini. Aga see veider lõikus, mis tal täna lennujaamas oli, well not so good. Aga jah, üldiselt mulle meeldib, mis on ja ei ole ka üllatus. Sest ehkki tavalislet mulle esmapilgul blondid üleminekud ei meeldi, hakkab see aja jooksul mulle alati meeldima. Seekord kulus lihtsalt kõigest minut või paar.
  
• Ryeowooki soengumuutustel ma silma peal hoida ei jaksa.
• Sujupujud Hawaiil. Kas nad teevad seal BIC5? Irvitasin korralikult selle huladance video üle. Jaa, on ikka kummalisi põhjusi, miks nad mu lemmikud on ja see on kidlasti üks neist.
• Henry “Holiday” on alatult kummitav ja oosom suvelugu.
• Suju "Hero" teaser. poisid olid nunnud, laul kergelt ebasujulik, samas jällegi tolle häid laule tegeva vennikese käekirjaga, mis on good thing. poisid ei näinud pahad välja, kuigi ma lolisin katusestseeni üle. Jah, seitse aastat ja viimaks on ka sujudel katuse mv olemas.
• Super hilinenud kommentaar, aga Eunhae uus (vana?) jaapani mv oli päris tore vaatamine. ja ennekõike tantsimise pärast. Ausalt, tüüpide kehad liiguvad lihtsalt uskumatult hästi. Ja need hiljutised Eunhae vlogi üllitused olid ka supernunnud. Ma ei hooli küll Eunhaest kui romantiliset pairingust, aga semudena on nad lihtsalt imetoredad. Ja Donks lihtsalt kobe. Vot.

Hunnik sugulasi, sõpru ja aiapidusid grilli ja veiniga. Mu kõht on liiga täis, et süüa (ja pea ütleb, et juua ka ei maksaks), aga kuidas sa ütled maitsvale roale ei. Just praegugi grillib papa õues ja mina löön aega surnuks, kuni külad saunatavad. Andsin endale lubaduse, et söön vaid arbuusi ja salatit. Kinni ilmselt ei pea.

Ei pidanud, aga olin üllatavlt tagasihoidlik. Küll aga hüppasin üle mitme aasta taas tornist, sest 11-aastane onupoeg ütles, et ta julgeb siis hüpata, kui keegi ees vette kargab. No ma siis tõin end ohvriks. Päris tore oli karata ja sulistada. Isegi venna tegi peaka ära. Hiljem õhtul mängisime kolmekesi ukakat (Lõuna-Eestile siis trihvaad, aga et mu lapsepõlve suved möödusid valdavalt põhjarannikul, on minu jaoks see ikka ukakas) ja mul õnnestus spurtides libiseda. Nii õnnetult, et maandusin oma parema külje ja käega vastu betooni. Jupp aega oigasin maas ja praegugi on paremal randmel veidi ebamugav trükkida. Korvpalli vabavisetest ei maksa rääkidagi.

Täna oli aga tragöödia teine vaatus. Väle väljasööst trepimademel lopes sellega, et ma kukkusin betoontrepist alla. Ikka kenasti pea ees veeresin üle mitme astme enne kui laiemal vaheastmel pidama jäin. Minu õnneks maandusin kuklaga lillepeenras, vaid kõrv tabas betooni (ja siis õhtul kukkus selle sama kõrva peale baarikapi uks). Jalg ja õlg on marraskil, vasak ranne tuksis. Jep, eile läks parem, täna vasak. Seekord aga nadimini, kuigi ma sügavalt loodan, et homme suudan ma juba uksi avada ja ilma valusähvatuseta raamatut hoida (“Pilveatlas”, oma 600 leheküljega paras hantel, kukkus mul peaaegu maha, kui ma seda rumalast peast vasaku käega tõsta üritasin).

Kirjakunstist rääkides, lugesin üle pika aja ka ühe Stephen Kingi läbi. Ma olen seda ehk kunagi maininud, aga minu meelest pole härra just esmaklassiline kirjanik. Tal on grafomaanlike kalduvusi, stiiliprobleeme ja tegelaskujude areng jätab soovida. Pluss paljud eestikeelsed tõlked on nigelad. Aga. Selle kõige juures on tal lihtsalt suurepärased ideed. Küllap seetõttu tema järgi nii häid filme saabki teha. Mulle istuvad tema lühijutud rohkem kui romaanid, sest siis ei tule tema puudused välja, küll aga särab just idée ja puänt. Seekorde raamat “Isemoodi aastajad” meeldis mulle väga. Seal oli neli juttu ja kaks neist olid väga head. Ühe järgi tehtud IMDB comis top nr 1 film “Shawshanki lunastus” ja teine jutustus nimega “Laip”, mille järgi on tehtud “Stand by me”, kus mängib noor River Phonenix (kelle lühikesest elust annaks ise paraja filmi teha). Mina pole seda küll näinud, aga Mia ütles, et see oli superhea film. Jaa, jutt oli küll hea. (haa, ja kas üks poisu meenutas mulle noort Dean Winchesteri).

Sain Maria endaga Supernaturali vaatama. Juba neli osa on möödas ja ainult esimese episoodi ajal pidi ta teki üle pea tõmbama ja ma pidin tal hiljem vannitoas kätt hoidma. Armas.

Lol, poisid on alguses ikka nii lapsukesed. Sellest, kuidas Dean vanemaks sai, ei saanud nii hästi aru, sest see oli kuidagi sujuvam. Ta on täitsa päga vaid esimese hooaja alguses (haa, ma mäletan, kui madal ta hääl mulle tundus. Ja siis ma hakkasin uuesti vaatama. Well, ta hääl ei olnud enam üldse nii madal). Sammy kasvamine oli aga otse ekraanilt nii hästi jälgitav. Naljakas mõelda, et näitlejad ise kasvasid sarja tehes suureks.

Edasised plaanid on lihtsad: aed, järv, järjekordne aiapidu ja telkmatk Saaremaale. Siis näeb, mis edasi saab.

Tere, kallis, kuidas elad

Ma surin ja nüüd ma elan jälle, kui kasutada Sungmini suurepärast quote’i, mis ta huulilt pärast autosõitu Teukie’ga pudenes. Kuid nagu prussakas, Harry Potter või Winchester ei jää ma iial liiga kauaks surnuks ja tulen lõpuks ikka tagasi.

Tegin ajalugu. Nimelt pole ma juba kümme päeva arvutis käinud. Jep, mitte ainult netis, vaid ka arvutis. Viimati juhtus see ilmselt neli aastat tagasi, kui ma alles endale isikliku läpaka sain. Ja nõnda netivaba olin ma eelmine kord kolm suve tagasi, mil me alles õppisime naabrite netti virutama. Esimene ajalooline videoklipp, mida siis youtube’ist vaadatud sai, oli Kyuhyun ’Sorry Sorry’ live’is Eunhyuki vaheosa tantsimas. Ah, vanad head ajad~…Nüüd on rajakas aga kutu ja ükski deemon diil teda (või seda) tagasi ei too. Eestimaa on suur ja lai ja ehkki ühtlaselt wifiga kaetud, püüab wifi kinni siiski vaid kompuuter.

Kasutan hetkel postitamiseks naabrite arvutit, sest hei, seltsimehed on reisil ja et mina kastan ometi nende taimi ja kasvuhoonet ja söödan kassi ja hoian muidu valdustel silma peal, olen ma ju ometi väikese tasu ära teeninud (ok, mul on luba hussaaritseda). Tegelikult  tassisime empsi töö juurest Tõrva ka vana arvuti, mis sai eile õhtul kokku ühendatud. Kahjuks ei ole sel aga wifi ruutorit küljes. Nuuks nuuks. Aga filmide ja ficide jaoks kõlbab ikka.

Jah, ma tean et põhiline teema kpopi kõrval on minu netiseiklused ( ja sõltuvus, rehab ning ärajäämanähud). Mul pole hetkel lihtsalt õrna aimugi, mis kpop maailmas toimub ja see on nii kummaline. Näiteks, kas Exo on viimaks mv draamaversiooniga välja tulnud? Või kas Sment on maha põlenud. Maailmas juhtub kummalisemaidki asju.

 Mis siis tehtud? (lühendatud ja tsensuuri läbinud versioon)

• ·         Hunnik lõpetamisi, üks surmavalt igavam ja masendavalt morbiidsem kui teine. See-eest oli lõpetamisjärgsed peod ekstraklass.
• ·         Suvitasin nädala vanaema suvilas mere ääres. Võrreldes järve ja jõega oli vesi muidugi jahe, aga ujuda sai. Silt näitas, et 13 kraadi, aga vast 16 tuli ikka ära. 13 oleks mu varbad ära kukkunud. (külmim mereveri, kus ma end sisse kastnud olen, oli 6 kraadi. See kõik juhtus juulikuus läänerannikul ja oli üsna piinarikas, aga see-eest lustlik tegevus)
• ·         Rulluisutasin endal jalad villi, naeratasin kaaskannatajatele, mõtisklesin mööduvaid autosid silmitsedes, kas muretseda endale tulevikus Audi või Porche sportmudel või hoopis vanakooli Ameerika auto ja tundsin end seejuures vähamalt tunniks aaks Viimsi elanikuna. Väga zen.
• ·         Jaanipäeva eelsoojendus. Jaanilaupäev. Jaanipäev ise. Jaanipäeva järelpidu. Ära tahvad tappa seda noort organismi. Nüüd ei võta ma vähemalt kolm päeva liha suu sisse. (sest lubadused peavad olema ikkagi mõistupärased)

Vot. Aga nüüd algab suve suurmissioon „Operatsioon kasvata last“. Eesmärgid: õppida ära kell ja poes käimine ning lugeda ette Harry Potterit.

Ma kujutan ette, et ma olen ilmselt netiga ~hiatusel~. Õnneks on mul pikk lugemislist.

Olen üksi üksi üksi

Peksa enam ka ei saa.

Kaaslaseks mul soolaküpsis,

Avat raamat, kapsamaa.

Ausõna, millal nad mulle luuleauhinna annavad.