Koos nendega suveöö sinasse linn kui merre Atlantis on laskund

F(x) oma super artsy hipster retro art film teaseriga on tekitanud kummalise olukorra, kus ma olen nende comebacki üle täitsa excited. Mulle meeldivad need teaserid, niii pildid kui film. Ja lausa väga. Need on nii ülevõlli kunstipärased, et nad ongi juba päriselt kunstipärased ja sugugi mitte naeruväärsed (nagu eelmine kord, kui me saime lillelapsed-pedokarud ja sa ei teadnud kas ohata või irvitada). Selline meeldivalt pretentious euroopa filmi õhustik ja puha. Ehkki kardinad pole koledad. Päris ilusad roosimustrilised olid teised.

Ja siis muidugi Kai. Kes näeb koos Krystaliga lihtsalt hurmav välja ja pole sugugi blond rannapoisu, vaid selline veidi tehtult loid noormees, kes nii viis aastat tagasi oleks mu pelgalt diivaniserval istumisega ära võlunud (kulunud sohvapadjad, viiruk ja küünlad, odav vein ja eksistentsialistlik luule – oh küll me oleme ikka noored ja intelligentsed ja möödaminnes romantiliselt tüdinud). Nüüd jah ilmuks mu suunurka kergelt üleolev muie, veidi nostalgiline, sest ka mina olen sellel diivanil istunud, ja ma naerataks armuliselt ja sositaks: see läheb üle.

Ehk siis jah, I dig that shit.

Stiilist rääkides, vahtisime õekesega end peeglist, kummalgi päiksekad ees, ja irvitasime, et tema näeb välja nagu esmaklassiline tibi-swag blogger ja mina kui mingi hipster tumblr chic. See oli päris naljakas tõdemus.

Käisime emmega ja hiljem õekesega Tõrva second-hande avastamas ja sattusime sellise kullahunniku otsa. Ma sain endale jumpsuidi, Rihannaga t-särgi, valge suvekleidi, rängalt kõrged mustad kontsad ning kaks käekotti kokku kõigest 16 euro eest. Öelge veel, et asjad ei tee inimesi õnnelikuks! Panin kohe järgmine päev jumpsuidi peole selga ja sain kohe komplimente. Pildid (nagu alati) on muidugi teiste käes.

Esmaspäeval sõidame Saaremaale telkima. Sellin tunne nagu läheks välismaale. Juulikuisteks autoreisideks üks sobivamaid laule on muuseas Vennaskonna “Asfalt”:

Miski läbib meid nii nagu Eestimaad,

läbib maantee, kus sõidame autos.

Sirged teelõigud, ristteed käänakud,

enda leidmine, enda kaotus.

Ning su suurtes ja sinistes silmades,

nagu tagasivaatepeegleis,

näen ma suviselt tolmusied linnu kus

meid ei olegi tundnud vist keegi.

Ainult, et sel on veel nii umbes 20 salmi. (originaalis on tegemist Arvi Siia luuletusega)

Ja siis sobivad juulisse veel kui valatult Vennaskonna “Igavest elu lõppevas öös” ning

Sõpruse Puistee “Aknajuuli”. Ja seda Termika lugu ei pea ma vist mainimagi.

PS. Enne kui ma kirjutasin, et Kai oleks mind pelgalt diivaniserval istumisega ära võlunud, oli sõna pelgalt asemel kasutatud sõna paljalt. Siis ma sain aru, et see kõlab vähe kahemõtteliselt. Tjah.