Võluri tagasitulek

Siin ma seisan (metafoorlilselt muidugi) ja teisiti ei saa. Üle ridade puhuvad vesternipõõsad, bloginurgas ripuvad ämblikuvõrgud, lingid kolksuvad kui kummituslinna tühjaks jäänud aknaluugid plinkides ’error 404’, ja seal seisan mina, hilisõhtune kauboi. (lisaks ka nagu üksildane tütarlaps prantsuse filmis, kes lihtsalt ei suuda jätta Vennaskonna reference tegemata).

Igaveses suves seisan ma keset sooja ööd, roosa liibuv kleit ja hõbedane tagi üll. Nagu prfessionaalne call-girl naeratan ma mööduvale turistile ja ta pilgust loen ma sama meeleheitlikku soovi, mis meid tol hetkel rohkem kui miski muu ühendab: leida odav takso, mis sind kui mitte koju, siis vähemalt sinna, kus on soe ase ja loodetavasti ka purk marineeritud kurke, viiks. Ja kui see pole palju palutud, siis ehk ka normaalne hambapasta. (te arvasite õigesti, see hambapasta nimeline ollus, mida ma olin sunnitud täna kasutama, oli leebelt öeldes kohutav. Aga kurgid olid see-eest super, sest mingi õiglus peab siin ilmas ikka valitsema)

Flashbackid peole, kus muusika oli üldiselt kehv, aga inimesed see-eest ilusad ja kus Liisa andis tuhinaga lubaduse oma vahepeal kustunud blogi taas lõkkele puhuda ning täita teie halle argipäevi oma sütitavate, motiveerivate, vaimukate ja ennekõike enseirooniliste postitusega. Pinky promise on pinky promise, nii et jah, siin ma olen, ja ennekõike: aitäh, Signe, motivatsiooni eest.

Jep, järjekordne netitutvus on end materialiseerunud füüsilisel kujul, nii et jah, kui ma veel enne ehk võinuks kahtlustada, et tegemist on 42-aastase tüsedusele kalduva perverdiga, siis nüüd ma võin julgelt kinnitada: ei, täitsa blond eesti tüdruk on. Perverdi osas ei või muidugi kunagi kindel olla. Lisaks leidis kinnitust, et eksisteerivad ka sellised mütloogilised kangelased nagu Gerda ja Linda, kellega oli mul samuti au tutvuda, kuigi mitte ilmtingimata sellises järjekorras. (Mademoiselle J, you’re next!)

Mu kaks suvemissiooni said augustilõpuks edukalt täidetud:

1. Miaga SPN esimene hooaeg lõpuni vaadatud (lol, kuidas ta viimase osa lõpus ehmatas. Well, mina kes, ma nägin seda osa neljandat korda, ehmatasin ka)
2. „Kellele lüüakse hingekella“ edukalt alistatud. Nüüd ma ei loe vähemalt kolm aastat ühtegi Hemngwayd.

Kolmapäev oli siis massive fänngöörl moment. Nimelt tuli väja teine Supernaturali 9. hooaja treiler ja ma lihtsalt sulasin oma istmel. Because damn awesome! Mu pea juba ketrab eel-metat ja loeb päevi, mis ma veel kannatama pean. Kuni ma natuke teistmoodi kannatama hakkan. In it for the pain and tears, eks ole. But not necessarily mine.

Oh, ja muidugi gag reel, mis täiesti ootamatult välja hüppas. Fave scene:

Oh brutters.

Kpop jääb järgmiseks päevaks, sest ma olen nii maha jäänud. Ainult seda võin öelda, et kuigi ma üldiselt eelistan GD Big Bangi jaoks kirjutatud lugusid neile, mis ta endale kirjutab (miinus Heartbreakeri album), siis paganas, Coup’d’Etat ei oe mitte vaid visuaalselt väga kena, vaid ka lihtsalt ülihea laul.

Lõpetuseks, palju õnne mu lemmikule, kõige sassymale exopepule, kes on viimaks nii vana, et võib ka USAs rahus juua. Tere tulemast nende iidolite ridadess, kellega ma tahaksin koos klaasikese või seitse tõsta.

That eyeroll

PS. Ja sügisöö on õues, veel pole viga ilmadel, laulab Trubetsky. Järelsuvi, mil hull Liisa võttis veel septembri keskpaigani ette karastavaid suplusi merevees. Selleks aastasks on eesriie külll paraku langenud. Ühel eriti soojal nädalavahetusel õnnestus mul isegi lühikesed püksid jalga päevitada. Mina, kes ma olen kogu suvi suutnud hoida täiuslikku randivaba pornostaari päevitust!

PS2. Mul oli just Park Bom moment, kus ma andunult nagu zombi säärekonti, maisi järasin