The angels sang a whiskey lullaby

Brad Paisley „Whisekey lullaby“ on hetkel kummitavate lugude edetabelis kohal number üks. Järgneb ilmselt Imagine Dragons’i „Demons“. Idk, praegu on popmuusikas mingi põud. Ainus uus lugu, mis mulle väga meeldib, on „Waves“.

Mis tuletab mulle meelde ühe fanvideo.

 Dean Winchester Radioactive

Ja muidugi on olemas ka Sami ja Casi ja kogu Team Free Will versioonid ja siis veel mitumitu variatsiooni samal teemal. Radioactive on laul, mis end lihtsalt hurmavalt Supernaturalile laenab.

Everything is Castiel and nothing hurts: Lihtsalt nunnu Deancas fanart-multikas fansong. Kyopta.

Hiljutine tähelepanek: ma ei kannata eriti verevõtmist. Ei, see protsess ise mind ei sega. Ja pärast seda ühte korda pole pilt ka eest läinud. Alguses pole hullu midagi, alles hiljem hakkab paha. Korraga väsinud ja kulunud tunne, nagu oleks liiga vähe võid leivale määritud. (kasutades Bilbo sõnu) Vot.

Lugesin mõni aeg tagasi sellist John Green’i raamatut nagu „Looking for Alaska“, mis mulle isegi täitsa meeldis. Et tegevus toimus Alabamas, tabas mind taaskord selline lõunaosariikide romantika. Maa ja mentaliteet ja muidugi see keel, mida nad räägivad. Vaatasin kunagi onutütre pool koos temaga paar osa „True blood’i“, mille tegevus toimub Louisianas, ja minu jaoks kõige paeluvam oli just see viis, kuidas nad kõnelesid. Mitte ainult hääldus, vaid ka grammatika on teistsugune ja mõjub kummaliselt võluvalt (näiteks ka Supernaturalis Benny, kellest vahepeal oli ikka väga raske aru saada, räägib just selle soise lõuna hääldusega).

Sirvin neil päevil üht filminäitlejate raamatut ja seal oli ilus iseloomustus, mis mulle meeldis: ’heade kommetega lõunaosariiklase sarm’. Ja kes hetkel minu jaoks relevant inimestest vastavad sellele definitsioonile? Eks ikka Jared ja Jensen oma avalate Texase naeratustega (kuigi Texase puhul tekib alati küsimus, kas see on Lõuna või täiesti eraldiseisev üksus, riik riigis). Nende endi aktsent on tööst tulenevalt muidugi praktiliselt küljest ära koolitatud, mis tähendab, et need vähesed hetked, kui see siiski välja lööb, on eriti võluvad. Lol, vaatasin mingit fanvideot, kus oli ka taustateksti kasutatud ja olin suht: weeeit, miks Dean järsku niimoodi räägib? Selline kauboi, et hüppa või hobuse selga ja kappa päikeseloojangusse.

Ei, aga tore on ikka kedagi crushida.

Veel mõningaid lõunahõngulisi laule, mis mulle meeldivad (judge me):

Brad Paisley „Shouthern Comfort Zone“: Lõuna stereotüüpidest. (Shothern comfort on muide viskile vahelduseks üks pop Lõuna naps, mida trimbata)

Carrie Underwood „Blown away“: sellest (ja ilmselt Florida Georgia Line „Cruise’ist“) sai kõik alguse. Alatult hea häälega naisterahvas

Shoutern girl (idk, see on nii cheesy, but i like it)

Ok paneme siis „Sweet home Alabama“ ka kirja. Ikkagi Forrest Gumpi kodu. Muide, ma sain alles nüüd teada, et Forrest Gump on raamatu järgi tehtud.

Random vahemärkus: kuidas saada aru, et keegi on vesterninäitleja? Pooled filmid filmograafias sisaldavad mõne osariigi nime.

Vesternidest rääkides, vaatasin viimaks sellist filmi nagu „Butch Cassidy and the Sundance Kid“, mis meeldis mulle väga. Mitte ainult ei näinud tüübid väga head välja (vaatamata Robert Redfordi vuntsidele), vaid ka sobisid lihtsalt oivaliselt kokku. Sinised silmad, särtsuv keemia ja võrratu teineteise kallal norimine.

Ei suuda ma ikka nendele püstolikangelastest teispool seadust duodele vastu panna.

 Kekeke fufufufu

Ja lõpetuseks, ilmselt on ka mul kusagil üks trench coat’i kandev sinisilmne ingel, kes päästis mind eile rongiõnnetusse sattumise eest. Aitäh talle.

Ilusaid saabuvaid lihavõtteid kõigile!

Ft. my own blog

Veel kaks päeva tagasi olin ma suht: Exo, mis Exo? Teaser pildid jätsid mind külmaks ja minu tavaliselt nii mõttetest pungil aju ei suutnud ühtegi vaimukat kommentaari genereerida, rääkimata siis keerulise Konseptsiooni või lausa omaette maailma loomisest. Vaatsin lihtsalt pilte ja ütlesin ahahh.

Kuid eilse mv teaser’iga kergitas mu rinnas end mingi vahepeal uinunud olend. Ei, ta ei ole veel lõplikult ärganud, aga ta on valvel. Et ma lekitatud asju ei kuula ega vaata, ei oska ma terviku kohta midagi öelda, aga need paarkümmend sekundit mulle muusikaliselt meeldisid. Tants ja tümm ja hiina keel on otsekui loodud kooseksistentsiks. Ja nimi „Overdose“ loob ka sellise dramaatilise õhustiku. Nüüd vaevab mind ainult küsimus, mis laulu need paar nooti 0.14 ajal mulle meenutavad.

Vaatsin viimaks ka koos õekesega Suju M’i Swingi. Tema reakstsioonid:

• #vahib pärani silmadega ja wtf nägu ees mulle otsa, kui sujumid järsku rõõmsalt Maria! hõiskavad. „Aga miks?“ küsib ta, wtf ilme endiselt näol. „Aga eks ikka seetõttu, et nad teavad, et neil on nii kena fänn,“ vastan mina, armastav õde ja muidu pugeja, sest mul on vaja teda endaga Supernaturali vaatama meelitada.
• Vuntsid? Vuntsid? („You’ll get used to it“)
• Oi, aga Kyuhyun on ju ilus („Ma tean, müstika eks ole“ „Mhm, kena soeng“)
• Lol, Pitbull (kohe näha, et me oleme õed)
• Donks on ka ikka ilus
• etc

Ja et meil oli siis juba bondimishetk, vaatasime ka „Mr Mr“ ära, mille puhul põhireakstiooniks oli: dääm nad on ikka kenad!

Ja siis ka Mblaq’i namja värk („Be a man“, uus hüüdlause missugune), mis mulle väga meeldis. Mul on Mblaq’iga selline südantsoojendav suhe, kus nad mulle väga meeldivad, vaatmata, et ma nende tegevusl absoluutselt silma peal ei ole ja enamus aega, kui nad jutuks tulevad, Mona Lisa’t mõnitan. (oh Mona Lisa ja see nostalgiline suvi pea kolm aastat tagasi)

Mv oli heas mõttes kunstipärane. See oli kunstipärane ilma olemata  ~kunstipärane~ kui te saate aru, mida ma silmas pean. Kaadrite üleminek, ilus värvigamma ja eriti see liiv tantsupõrandal, mida nii hästi oli ära kasutatud. See, kuidas tantsu sujuvad liigutused muusikaga ülihästi kokku läksid, kogu see sassy saba liputamine ja kubeme krabamine;  ja muidugi poisid ise, kes olid kõik nii dapper oma klassides ülikondades ja nägid muidu lihtsalt võluvad välja (eriti Mir oma anime hot sensei välimusga, kes tunni ajal on all sunshine ja lollipops, et siis järgmise stseeni ajal (nüüd muidugi juba ilma prillideta) koos kuuma, tumeda ja vaikse füüsikaõpetajaga katusel suitsu teha, juuksed tuules lehvimas ja traagiline minevik igast juuksekarvast õhkumas).