Ft. my own blog

Veel kaks päeva tagasi olin ma suht: Exo, mis Exo? Teaser pildid jätsid mind külmaks ja minu tavaliselt nii mõttetest pungil aju ei suutnud ühtegi vaimukat kommentaari genereerida, rääkimata siis keerulise Konseptsiooni või lausa omaette maailma loomisest. Vaatsin lihtsalt pilte ja ütlesin ahahh.

Kuid eilse mv teaser’iga kergitas mu rinnas end mingi vahepeal uinunud olend. Ei, ta ei ole veel lõplikult ärganud, aga ta on valvel. Et ma lekitatud asju ei kuula ega vaata, ei oska ma terviku kohta midagi öelda, aga need paarkümmend sekundit mulle muusikaliselt meeldisid. Tants ja tümm ja hiina keel on otsekui loodud kooseksistentsiks. Ja nimi „Overdose“ loob ka sellise dramaatilise õhustiku. Nüüd vaevab mind ainult küsimus, mis laulu need paar nooti 0.14 ajal mulle meenutavad.

Vaatsin viimaks ka koos õekesega Suju M’i Swingi. Tema reakstsioonid:

• #vahib pärani silmadega ja wtf nägu ees mulle otsa, kui sujumid järsku rõõmsalt Maria! hõiskavad. „Aga miks?“ küsib ta, wtf ilme endiselt näol. „Aga eks ikka seetõttu, et nad teavad, et neil on nii kena fänn,“ vastan mina, armastav õde ja muidu pugeja, sest mul on vaja teda endaga Supernaturali vaatama meelitada.
• Vuntsid? Vuntsid? („You’ll get used to it“)
• Oi, aga Kyuhyun on ju ilus („Ma tean, müstika eks ole“ „Mhm, kena soeng“)
• Lol, Pitbull (kohe näha, et me oleme õed)
• Donks on ka ikka ilus
• etc

Ja et meil oli siis juba bondimishetk, vaatasime ka „Mr Mr“ ära, mille puhul põhireakstiooniks oli: dääm nad on ikka kenad!

Ja siis ka Mblaq’i namja värk („Be a man“, uus hüüdlause missugune), mis mulle väga meeldis. Mul on Mblaq’iga selline südantsoojendav suhe, kus nad mulle väga meeldivad, vaatmata, et ma nende tegevusl absoluutselt silma peal ei ole ja enamus aega, kui nad jutuks tulevad, Mona Lisa’t mõnitan. (oh Mona Lisa ja see nostalgiline suvi pea kolm aastat tagasi)

Mv oli heas mõttes kunstipärane. See oli kunstipärane ilma olemata  ~kunstipärane~ kui te saate aru, mida ma silmas pean. Kaadrite üleminek, ilus värvigamma ja eriti see liiv tantsupõrandal, mida nii hästi oli ära kasutatud. See, kuidas tantsu sujuvad liigutused muusikaga ülihästi kokku läksid, kogu see sassy saba liputamine ja kubeme krabamine;  ja muidugi poisid ise, kes olid kõik nii dapper oma klassides ülikondades ja nägid muidu lihtsalt võluvad välja (eriti Mir oma anime hot sensei välimusga, kes tunni ajal on all sunshine ja lollipops, et siis järgmise stseeni ajal (nüüd muidugi juba ilma prillideta) koos kuuma, tumeda ja vaikse füüsikaõpetajaga katusel suitsu teha, juuksed tuules lehvimas ja traagiline minevik igast juuksekarvast õhkumas).