Maailmakirjanduse eksamil

Sireliõied

Eksamisaalide tint

Ootan vabadust

Kahju ainult, et see mulle eksami enda ajal pähe ei turgatanud.

Harjutasin eelmine nädal usinalt kitarriakorde, sest mul on selline hurmav romantiline visioon, kus ma istun õhtul verandatrepil ja tinistan vaikselt mõnd kurba vene romanssi või kuuekümnendate folklaulu ning mu ümber lõhnavad jasmiinid ja kibuvits ja ma ei pea mitte kuhugi minema.

Laulud, mida ma oskan hetkel surmamarsi kiirusel, aga tehniliselt siiski õigesti, saata:

House of rising sun

Musta pori näkku

Meil on elu keset metsa

Tahaks saada selleks täheks

Tuulena ma puhun

Laulud, mida ma oskan veel aeglasemalt kui surmamarss, tinistada ja mille õigsuses ma nii veendunud ei oleks:

Working class hero

Must maantee

Kuhu küll kõik lilled jäid

Kahjuks olen ma nüüdest taas kitarrivaba, mis tähendab et ma unustan selle vähesegi, mida ma kunagi õieti osanud ei ole, jälle ära.

Eile pidasime minu pool praaznikut, mis vähemalt minu peas kandis eksitavat nime Sandra kpop pidu, sest me olime seda ju niikaua tema pool pidada plaaninud. Aga võib-olla ei olnud eksitav ka, sest dj Sanna-chan oli pukis ja mängis meile poole kümnest neljani hommikul katkematult kpopi, praktiliselt ühtegi laulu kordamata (ja oioioi, kes see unustab Mblaq’i ära!). Isegi mitte „So cool’i“, mis oli ometi the theme song of the night ja minu peamine inspiratsiooni allikas.

Pihvid nägid oma kpop-inspired kostüümikestes lihtsalt hurmavad välja: lainerid ja kõrged kontsad ja muusikarütmis õõtsuvad puusad. Sexy Konseptsioon at it’s best.

Mina olin Bora. Ja mu kleit oli umbes sama lühike kui Hyorinil sel kuulsusrikkal aastavahetusel kaks (?) aastat tagasi. Very proud.

(Ja täna käisin ma vana sõbraga väljas ning et ta oli ühtlasi ka mu sohver, kasutasin võimalust ja kandsin oma oranže hooker-kingi. Tagajärg: olin poisust pikem ja ta kutsus mind hellitavalt oma hoorakeseks. Nii armas.)

Ja et mul on endiselt täiesti nutivaba vanakooli keitai denwa, siis ei mingeid pilte. Nuuks nuuks.