I am agog, I am aghast

Eelmise nädala vihmased ilmad on andnud teed kõrvetavatele rannailmadele. Jalutad kuumal liival, möksid end päikesekreemiga kokku ja irvitad inimeste üle, kes end lobsteriteks on kärsatanud. Käisin täna neli korda sulistamas, et tasa teha kogu seda kaotatud juunikuud.

Laupäeva õhtu õunapuu all tulbisibulaid puhastades oli viimaks see õige suve tunne käes. Kauguses undab kellegi muruniiduk ja vingub mootorsaag, õhk on veel soe, aga mitte kõrvetav ning lõhnab heina ja grillliha järgi. Suvi eks ole.

Suurtel mussikutel pole veel puhkus hakanud, aga tunne oli küll selline. Eriti reede õhtul, kui sagrada familia söögitoas ühiselt jõudeaega veetis. Mina vaatsin kunstialbumit, õeke valis endale mangat, mida hiljem lugeda, vennake joonistas paintis moodsat kunsti ja papa mängis taustaks kitarri. Ja eriti toredatel hetkedel ühinesid meie kõigi lauluhääled. Ainult mama luges üleval krimkat. Party booper selline.

 

 natüürmort popcorni ja klaasiga, mart 8 a

Õpetan endale jätkuvalt kitarri. Nimelt hüppas nõbuke ükspäev randomly läbi, et mulle oma kitarr tuua. Mis oli tast muidugi kohutavalt armas ja suuremeelne. Nii et nüüd oskan ma rohkem või vähem talutavalt ka „Õhtuid Moskva lähistel“ mängida.

F(x) „Red light“  mv (ma tahan kogu aeg red tape öelda) tuli välja ja ei valmistanud pettumust. Pigem vastupidi. Positiivne üllatus, sest ometi lasti nad kastist välja ja erilise müstikana ei olnudki teaser video false adevertising. Hakka või Smenti uskuma! (yeah right)

Shit i loved:

• Laul ise. Klubiremixi pole praktiliselt vajagi.
• Laserid. So edgy.
• U-kissilt pätsatud mahajäetud ruumid. Nii võluvalt antiutoopiline.
• Kübarad. Selline kerge guyfawkesilik hõng, mis annab mu düstoopia nägemusele kaalu juurde.
• Luna sinised lehvivad juuksed.
• Krystal igas stseenis. Kuuma juuksesasijana laseritega. Bedataharaliku varahollywoodi vambina. Halvaendelise raamatupõletajana. Tuules lehvivate juustega külma kaunitarina (nad kõik on niikuinii kättemaksuinglid ja mõrtsukad. Alati)
• Vanakooli plakat ja revolvriembleem f(x)’i ees.

Albumi kuulasin ka korra taustana läbi, aga ma ei oska nii hoobilt meenutada. Viimane laul oli selline mõnus suvekas. Ja äkki kolmas lugu (?) sisladas operalike käike, mis mulle peale lähevad. Peab veel kuulama. F(x) on nagu iga-aastane suvekuulutaja oma suviste albumitega. Ja kas ka mitte kaks viimast Suju üllitist ei tulnud samuti suvel välja?

(ooo suju, mil sust jälle kuulda saab?)

Ja lõpetuseks, kasutasin vihmased ilmad ära ja vaatasin viimaks „Les miserables“ filmi ära. Ja kannatan nüüd muidugi raskekujulise obsessiooni käes, mis avaldub suvalistel hetkedel revolutsiooniliste viisikeste vilistamises ja laulmises, ekstensiivses do you hear the people sing ülekuulamises, casually härraste üliõpilaste-revolutsionääride üle feelingutesse uppumises (pisarameri), härraste üliõpilaste-revolutsionääride kartmatu juhi Enjorlas blondide lokkide üle fangirlimises (Hugo did it first), eelpool mainitud lokkide üle nalja heitmises, ja veel hunnikus väiksemas ja suuremas fangirlismi puhangus, mis tavalised seovad endas kaht poolust: this is fucking awesome – ja – this is fucking ridiculous.

 

so paint happened

Jah. Tore on ikka fandom süütust kaotada.