Asfalt

Miski läbib meid nii nagu Eestimaad

läbib maantee, kus sõidame autos.

sirged teelõigud, risteed, käänakud

enda leidmine, enda kaotus.

Ja nii hakkas meie reis pihta, Vennaskonna saatel. Päriselt.

 Reis on kestnud üheksa minutit.

 Reis on kestnud üheksa minutit ja kümme sekundit

Mia getting all nostalgic and shit. Lol, aga tõesti on kummaline sõita peatumata läbi oma kodulinna, kui see pole ei su algus- ega lõpp-punkt.

Jaaaa nüüd viimaks esimeses sihtpunktis!

 

Drums. Drums in a deep. We cannot get out. They're coming.

 Howdy cowboy. Just põgenesin Balrogi eest. Keegi ei kukkunudki sillalt alla.

Ja esimene õhtu. Õhtune traditsiooniline jalutuskäik ööbimiskohas osutus pea kahetunniseks matkaks.

 Toila rannas fotosessioon

Mia pole ühegi pildiga rahul.

Well screw u too

 Sõbralikd olendid avakosmosest

 I CAME IN LAIKAAAAAA

 WREEEEEEEECKING BOOOOOOOOL

Natuke issi loomingut. Papale meeldivad kivid ja päikeseloojangud ja lilled. Ta on meil salaromantik.

 Väga Aivazovski

Ja nüüd päev kaks.

 Liisa vennastub Narva kindluses jaapani turistidega. Kui noormees, kellega ma vestlust alustasin, ära tabas, et ma räägin jaapani keelt, läks selline sagin lahti, et hoia ja keela. Naiivselt olin ma arvanud, et seal on vaid paar jaapanlast, aga ei, tüübid ilmusid maa alt välja nagu seened pärast vihma ja neid oli palju (vt Lotte reis Lõunamaale). Papsil  oli hirmus lõbus, kuni kaks daami ka talt käe alt kinni võtsid ja usinalt pilte klõpsima asusid. Väga positiivne elamus.

 Taamal kumab Emake Venemaa. Narva oli ilus ja väga palav.

 Liisa Kuremäe kloostris. Ma tahtsin panna küünla Püha Nikolaile (kes on muu seas ka  rändurite kaitsepühak) , aga tema ikoon oli nööride taga. Well, Jumalaema ja Jeesuslaps on alati hea valik.

Natuke Kurtna järvede ilu. Kus papsil õnnestus mitte kordagi ühtegi järve pildistada.

 Kurtna järvede juures oli rohkem metsmaasikaid, kui meil aiamaal tavalisi maasikaid. Mis ei ole just keeruline saavutus, arvestades, et meil oli neid see aasta neliteist tükki. Ma lugesin kokku.

 Õhtu kämpingus, mis ootamatult osutus kultuurseks majakeseks. Vaatan elus esimest korda "Poissmeest". Ilmselt ka viimast korda.

Päev kolm. Jõuame viimaks Oru losi parki. Park oli super ilus oma vanade alleede ja roosipõõsastega, mis panid sina mõtlema mõisapreilidele, kes siin päevavarju all istudes teed jõid ja prantsuse romaane lugesid; ning siis need grotid ja paviljonid ja tapvalt kõrgete trepid ja sillad ja jõelooked ja merevaade kuristiku kohal, kõigest õhkumas õndsate kolmekümnendate jõudeelu.
Ning mingil müstilisel kombel pole see piltidel üldse nii efektne.

Selle koha peal käis president Päts teed joomas. Üks pilt samast seeriast on lausa õekese taustapildiks. Lol, ilmselt esimene inimene, kes mind kunagi taustapildina kasutanud on. I feel so loved

Ka Valaste juga ei andnud korralikult  pildistada. Küll aga leidsime kogemata kanjoni.

 ma parema meelega ei seisa kuristiku serval.

Ja lõpetuseks

Lapsed on väsinud.

Ning siis vaatasime me veel ühte kärestikku ning põrutasime seejärel risti läbi Eesti papsi sõbra poole, kus me saime metsseahautist ja batuudil hüpata. Sugugi mitte halb lõpp meie advantüürile.

Can you promise me I'll come back?

No. And if you do, you'll not be the same.