Kus Liisa vaatab taigat

Ma pole kunagi bussipeatusest rongijaama läinud pea 25 minutit. Aga mis sa teed, kui su pead ühe käega hoidma käekotti, teise käega läpakakotti, kolmanda käega reisikotti, neljanda käega vihmavarju; su jala küljes on sangpomm ja vääksuv titt; taevast sajab kärnkonni, petipiima ja mehi ning tänavat uhavad tammi tagant valla pääsenud Jangtse mäslavad vood? Krigistad hambaid ja kannatad.

Ja teate kes veel kannatab? No peale minu ja veel nii umbes 7 miljardi inimese.

Aizu klann.

Olen nimelt vaadanud „Yae no sakurat“ edasi. Ja see on NII HEA.

Sain nüüd augusti keskel taas lainele ja damn, kui põnevaks see läks. Osad 20-30 möödusid kui niuhti, hoogsa sõjategevuse ja meeleliigutushoogude saatel, kui vaene paljukannatanud Aizu klann pea üksipäini keiserlikele vägedele vastu pidi seisma. Ma olin konstantselt suht kõigi tegelaste pärast mures, sest küsimus ei olnud mitte selles, kes ära sureb, vaid kes jääb ellu. Püssid paukusid, kahurikuulid lendasid ja iga natukese aja tagant tegi keegi jälle seppuku või ohverdas end klanni nimel.

Et tegemist on ikkagi ajalooliste sündmuste ja tegelastega, käisin ma aegajalt wikis tausta lugemas (üritades muidugi spoilivat infot vältida), sest mu teadmised bakumatsu perioodist – ehhki mitte puuduvad – on siiski puudulikud.

Hetkel olen osa 44 juures (ehk ei täitnud suvemissiooni see lõpuni vaadata nuuks nuuks), pidasin vahepeal väikest pausi. Nüüd, kus Boshin aastate sõda on läbi (ja Satsuma ülestõus), on sisu jälle rahulikum ning keskendub rohkem peategelase ja ta mehe katsmustele jaapani hariduselu edendamisel.

Ja nii palju on tegelasi, kes mulle meeldivad. Selle koha pealt on hästi tehtud, et enamik tegelasi on sümpaatsed ja sa ei mõtle,et need on nüüd ’pahad’ ja need ’head’. On lihtsalt keisri pool ja bakufu pool, võitjad ja kaotajad. Ja ehhki võitjad kirjutavad ajaloo, lööb läbi mingi jaapanlik meelelaad olla kaotajate poolt. Või on kõik tegelikult kaotajad. Sest need, kes on kõrgel, langevad ja tõusevad siis taas ja langevad jälle põrmu.

Mõningaid mu lemmiktegelasi.

(alapeatükk, kus selgub ühtlasi, kes on esimene jaapanlane, kes omas LV kotti, ja kes oli see daimyo, kelle sarnasus Eunhyukiga on lausa kahtlustäratav)

Peategelane pihv, Yamamoto Yae, väga naksi täis. Tõeline ematsipeerunud naine, bakumatsu Jeanne d’Arc, nagu teda kutsutakse. Kui ta parasjagu ei põmmuta, orgunnib ta mingit muud ettevõtmist. Selle kõige juures on ta ise aga väga meeldiv inimene ja tegelasena sugugi mitte tüütu.

 Satsuma vastu sõja ajal...

...ja peale sõda

Kawasaki Shounosuke, peategelaste hulgast ilmselt mu lemmik. Ta on nii kena ja nii tark inimene ja naeratab alati nii lõbusalt ja on üldse selline nice guy ruudus. Ja lisaks on tal nii isemoodi nägu, mille suhtes ma ei suuda kuidagi otsusele jõuda, kas see on ilus, aga oma kõrgete põsesarnade ja viltuste silmadega on ta selline kitsune ja kumaliselt atraktiivne. Lisaks on ta tegelane masendavalt traagiline ja kõikide tegelaste seas, kelle pärast ma muretsesin, jagab ta esimest muretsemise kohta ühes Aizu daimyo’ga.

 Dem good times...

 

 ...and the bad

 

Matsudaira Katamori, Aizu daimyo kogu oma hurmava daimyo garderoobiga ehk hirmsate riietega. Ta on iseenesest tark ja läbinägelik, aga kohutavalt halva õnnega. Ja väga aldis meeleliigutushoogudele. Tal (nagu pea kõigil sel ajastul) on vaid kaht tüüpi valikud: halvad ja veel halvemad. Ta teeb üldiselt veel halvemaid. Ja siis ma muretsen, et teeb veel mõne halva valiku. Mida ta tavaliselt teebki. Aga selles on üldiselt süüdi Tokugawa Yoshinobu, viimane shougun. Ainuke ebameeldiv tegelane selles tegelaste müriaadis, mille arv küündib lähedale taevaste kamide arvule. Ta on omal moel väga traagiline, aga. Ta on kohutav manipulaator. Ja pea kõik Aizu hädad on ühel või teisel moel tingitud nende ustavusest Yoshinobule.

Lol, ja random fakt: ajalooline Katamori on see tüüp, kelle moodi Eunhyuk raskelt on.

 Valik hurmavast garderoobist: lahingurüü

 

 

garderoob jätkub: keisriga kohtumise rüü 

 

 Igakord, kui Yoshinobu jälle plottima asus, avanes mul mõttes see rusikat viibutava Tennant'i gif

Saigo Takamori, viimane samurai isiklikult. Ok, sellest tegelasest tahaks ma eraldi taigat. Sest ehkki ta on nö vastaspoolel, on ta üks huvitavamaid, sümpaatsemaid ja kahtlemata stiilsemaid tegelasi. Tal on seda sügavust, mis tegelaskujule elu annab ja lihtsalt kohutavalt kohutavalt palju sarmi. Ta on, nagu sõbrad jaapanlased ütlevad, väga kakkoi. Nagu väga. Ta räägib ülirahulikult ja ilmselt väga tugeva satsuma dialektiga ning ta iirised on nii suured, et ta silmad näivad praktiliselt mustana ning ta ei pilguta pea üldse silmi. Ta on lõpuni vanakooli mees.

 

Nii stiilne

 

 Nii rahulik

 

 Lõpuni välja

 

Shinsengumi isiklik ’ma ei tapa liitlasi’ hitokiri Saito Hajime, kes kui ta parasjagu kedagi maha ei löö, näeb välja nagu ta hakkaks kohe kedagi maha lööma. I like him. Teeb läbi tõelise character developementi alustades psühho killerina ja jõudes punkti, kus ta ustavus Aizule viib ta võitlema sõtta, mis on juba ette kaotatud ning pidades sel puhul maha liigutava kõne, mis mul kohe silma niiskeks tõmbas. 35. osas ta naerab esimest korda, 38. osas aga poetab esimese mehise mehepisara. Lisaks on üks kahest Shinsengumi tuumikliikmest, kes suutis sõja üle elada. Räägitakse, et isegi vanast peast, kui ta üliõpilastele aegajalt mõõgavõitlust õpetas, ei suutnud keegi isegi ta sõrmeotsi tabada. Kui ta viimkas liigsest alkoholi tarbimiset tingitud tervisehädade tõttu suri, tegi ta seda seizas istudes.

 Typical

Typical vol 2

No ja siis näiteks Satsuma ja Tosa väejuhid, hr Punane ja Must, sest mitte ainult ei lähe mul nende nimed sassi (mida kummalgi on muidugi kaks, sest päris nimi ja kindrali nimi), kui  ka on nende näitlejate lõustad hirmus sarnased.

Hr Punane, tulevane Jp Liberaalse partei rajaja (Jp partei värk on muidu über segane ja über boring), jättis mulle sügava mulje stseeniga, kui nad Aizu kindluslinna vallutavad ja otsustavd ühest elamisest oma baasi teha. Ja siis leiab ta ühest toast ühe Aizu kindrali naispere, kes on endale kollektiivselt lõpu peale teinud, alustades vanaemast ja lõpetades noorima tütrega. Oi jah.

Hr Must aga (ok Ōyama Iwao, vaatasin nime järgi) on wiki andmetel esimene teadaolev jaapanlane, kellest sai Loius Vuittoni klient. Lisaks abiellub ta Mizuhara Kiko mängitud tegelasega, kes on üks esimesi välismaale õppima saadetud jaapanlannasid ja ühtlasi Yamakawa Okura noorem õde, kes omakorda on Aizu kāro ja sõdis Aizu sõjas selle sama väepealiku vastu ja muidugi ei taha, et tema noorem õde endise vaenlasega abielluks, missest et see vaenlane on kõrvuni armunud (kes ei oleks Kiko Mizuharasse vähemalt natukenengi armunud tho), ja punnib vastu, kuni peategelane pihv Yae otustab, et nad peavad hr Mustaga maha käesurumisvõistluse (sõjas oli ta hr Mustal jala läbi lasknud) ja kui kindral võidab, saab ta pihvi endale ja kuna Yae on ikkagi naiseliku intuitsiooniga, saab ta aru, et tunded on vastastikkused ja kaotab meelega ja kokkuvõttes on kõik õnnelikud. Well. Sa oli küll väga vajalik info, mida üldsusega jagada.

 Enne LV'd

Ja peale LV'd

Sellega see kord lõpetame.