Jumal õnnistagu kõiki rõõmsaid hobugreife

Ilma pikema eessõnata.

                

25 dets-15

Merri kurismasu, mes amis!

Küpsetasin just ligi kolm tundi vahvleid (päkapikud tõid mulle muu seas ka uue vahvlimasina) ja olen nüüd surmani väsinud. Jaa, vana hää nõukaaegse vastu ikka ei saa. Tollega jõuab ühe vahvli küpsemise ajal läbi lugeda ühe haiku ja selle kommentaarid, kaasaegse leluga teha aga kolm ringi ümber maailma ja lugeda läbi kõik „Sõja ja rahu“ neli köidet, samuti koos kommentaaride ja prantsusekeelsete osade tõlgetega, mis teadupärast moodustavd nii 25% raamatust.

Õppetunnid eluks: edaspidi valmista vähem tainast ette.

Olen vahepeal küll kirjutanud, kuid postitamise endani jõudnud pole.

Ülestähendusi põranda alt:

21 dets-15

Niipea, kui kalendris sai ette keeratud detsembrikuu (mis ühel juhul tähendas Turmamäe sügavuses angstivat Frodot ja teisel härraseid supernaturaalseid, taustal langevad inglid), asus mu hurmava peakolus halastamatult kummitama Suju surematu ja mitte nii hurmav oopus „Santa u are the one“. Jaa, lugu on võimas, kuid ravimeetodit – mv ikkagi lõpuks ära vaadata – pole julgenud veel rakendata. Kes teab, äkki lähevad sümptomid hullemaks.

Elan pidude tähe all. Arvutasin kokku: kolme viimase nädala jooksul oli mul kaheksa rohkem või vähem suuremat üritust ja kõigest üks neist möödus das alkoholi vabalt (nuuks nuuks). Ja jõul ja uusaasta ja djen razdeenia on alles ees.

Mõningaid detaile:

• G&R soolaleivakas. Tuleb välja, et Liisa kõige liibuvam kleit läheb kõigile selga, kui vaid veidi nupukust kasutada. (ehkk kuidas me tädiga kunagi geiparaadile minna tahtsime). Also: S-san on mürgitaja ja kui ta ulatab sulle viinapitsi, ulata see edasi kellelegi teisele. See teeb küll sinust kaasosalise, aga vähemalt oled sa ise elus.
• Instituudi jõulupidu, Liisal seljas punane endise –tan lõpulise vennasvabariigi stiilis hipijakk. Härrased jaapanlased: kas see on eesti rahvarõivas? G&S: jah, see on Tõrva stiilis. Aga see jakk aitas mul vetsusabas hästi tutvusi sõlmida.
• Vetsusabas sõlmuvad üldse parimad suhted. Need kestavad tavaliselt ühe õhtu ja on ülimalt sõbralikult, kummaliselt ausad ja absoluutselt mitte mingeid kohustusi seadvad.
• Tjotja sünnipäev, mis läks üle grazdanka V sünnipäevaks, mis läks üle afterparty’ks Monika juures, mis läks üle saunapeoks, sest kell kolm öösel ongi kõige õigem aeg saunale tuli alla panna (antud juhul oli tegmist küll elektrilüliti vajutamisega, aga see poleks pooltki nii seikluslikult kõlanud). Järgmine jaapanlane langes nagu laanekuusk, nii mõnigi meeskodanik sai kahtlase päritoluga hambajälgede mitte nii uhkeks omanikuks, keegi laulis prantsuse keeles, keegi twerkis, keegi üritas twerkida, keegi oli täitsa kaine ja keegi oli täitsa riides ning kaugelt nägi kõik välja nagu sõidaks rong jaama.

10 dets-15

Sense8 on nüüd vaadatud.

Porgandid:

• Riley: wow, your life sucks. The saddest ppl are the kindest, eks ole. Cupcake vol1
• Nomi: your life sucks too. Aga sul on ebareaalselt oosom girl-friend, so yay
• Chapheus: kas nii kenad inimesed on päriselt olemas? Cupcake (vol2) on a killer spree. (with little help from my friends)
• Sun: cold hearted city chick. Work that chaebol bamf
• Wolfgang: livin’ up the name aren’t we? U crazy murderous bastard watch the world burn (and drive a bemm)
• Kala: sing my angel of bollywood; also, kui jumal mulle selliseid deemoneid saadaks
• Lito: so deep so cute so drama; ain’t no flipflop the same anymore
• Will: oh look, there’s the normal one
• Boonus: #makes lady gaga voice: Herrrrnannnnnddddooooo

Ehk arvake, kes on minu bb(id)?

25 dets-15

Ja tagasi tänases päevas. Ma ei pääse oma läpsiga netti. Tahtsin seda siin postitada, aga tutkit brat. Mu vaene läps on juba mitu kuud piinelnud, aga see paari päeva tagune advantüür sai viimseks tilgaks karikas. Well, ise olen loll.

Õnneks ootavad ees tegusad päevad sugulastega, kõige rohkem telliskivi meenutav HP osa ja äkki, aga ainult äkki, kirjutan ma viimaks mõne fanfici valmis.

Teie Liisa,

Muus seas Nuuskmõmmiku pildiga tangelteaser’i verivärske ja õnnelik omanik

30 dets-15

Jõulujärgne nädalavahetus möödus sugulaste, hõimlaste ja tulevaste sugulaste seltsis. Kokku oli meid kolmteist ja siinkirjutaja oli ilmslet esimene, kes pika söögilaua tagant tõusis. Et aga köögis ei oodanudki mind kirvega hullumeelset maniakki, vaid järjekordne vaagen lihalõikude ja verivorstiga, mille ma siis näljastele ette kandsin ja jälle peaseltstskonnaga liitusin, leidsime õekesega, et see lauast tõusmine ei läinud ilmselt arvesse. Ja hiljem ei pannud me enam tähele.

Meid oli kolmteist ja kingitusi kuuse all oli 30. Ma pole vist kunagi oma elus säärast ameerika jõulufilmi olekuga kuusealust näinud. Papa sundis mind jälle Saigyō’t retsiteerima, aga et ma olin oma balalaika, mis biwa aset täitis, Tartu jätnud, pidin olude tahtel onu kitarri kasutama. Paraku erinevalt balalaikast, oli kitarr kenasti hääles ja tulemus polnud pooltki nii hurmav.

Ootamatult jõudis kätte ka talv. Sadas ammu unustatud imenähtust nagu lund ja järvele tekkis jääkirme. Viimane oli suureks üllatuseks noorhärradele, kes sauanst järve tahtsid minna ja pidid siis kerge karate löögiga jää purustama. Papa sõnul oli Oltsi karjatust ilmselt Lätini kuulda.

Mina nautisin ilma ja läksin järgmine päev väikesele matkale läbi metsa kuni karjäärini välja. Metsaalune oli rahvast täis, jalutati ja mängiti diskgolfi, aga kui ma jõeni jõudsin, jäin ma omapäi. Jõgi oli nõiduslikult must nagu parim kližee, puutüved suplesid oranžis talvavalguses ja mände kattev jääkirme andis kõigele ilme nagu luuriks Lumekuninganna ise kusagil siinsamas. Oli vaikne ja päike oli kummaliselt soe. Sülitasin mõtlikult üle sillaserva vette ja tundsin end poeedina.

Eluvirvendus

Veepinnal kaovad ringid

Talvine jõgi

*

Ilusat vana aasta lõppu kõigile!

Nostalgia neljapäev

Olen Harry Potteri lainel ja tegelen vana fandomi taaselustamisega. Filmidega olen jõudnud kuuenda, raamatutega neljandani. Väga nostalgiline ja südantsoojendav. Vähemalt siiani, sest varsti hitib puberteet ja angstmootorid hakkavad valjuhäälselt undama ning tegelasi langeb paremale ja vasakule nagu parimas Midsomeri osas.

Naljakas mõelda, et mu põhifänn olemise aeg jääb aastatesse 1999(!)-2006. Ma peaaegu (aga ainult peaaegu), sain üles kasvada Harryga ühes rütmis.

Aga nagu aastanumbritest näha, jääb palju sellest ajajärku, mil ma esiteks, ei omanud arvutit, teiseks, ei tundnud interneti avarustes möllamise võlusid, ja kolmandaks – tõttöelda ei osanud ka eriti inglise keelt.

See oli alles 2006 sügisel, mil ma avastasin enda jaoks HP fanficide hurmava maailma, ja wow, nii palju badfici pole ma ilmselt elus kunagi lugenud. Aga et ma olin tollal roheline, oli kõik oli põnev, ja et mu inglise keele sõnavara oli nagu ta oli, oli badfic’idest lihtsalt kergem aru saada. Lol, isegi mu lugemispäevikus on tolle aasta septembrikuus sissekanne, kuidas ma olin lugenud „igavese hunniku HP fice“. Valdav osa neist olid Maradeurs era, ja kui ma õigesti mäletan, põhiliselt James/lily ficid. (see oli enne vikerkaari ja võluponisid.) Aga kaks fici on mul siiani meeles.

Esimeses olid kõi neli maradööri kinos ja vaatasid, muidugi ohtra kommenteerimisega, „Azkabani vangi“. See oli hüsteeriline ja ma mäletan, et ma tõlkisin seda oma õele.

Teine oli samuti hüsteeriline. Ja sel oli selline plot, mida ma kordagi rohkem näinud ei ole. Nimelt magasid noor James ja Lily kenasti ühes voodis (esimest korda?), üksteise käte vahel nagu noortele armutule kohane ja kõik oli lill, kuni James tundis, et tal on lihtsalt ületamatu vajadus kõhugaase lasta. Kogu fic oli geniaalne kirjeldus James’i mõtetest ja kannatustest ja plaanidest, kuidas piinlik olukord lahendada, ning lõpus oli lihtsalt üliarmas plot-twist.

Jaa, mis kõik inimesele meelde ei jää.

Vahepeal on möödunud üheksa aastat ja ma hakkasin jälle HP fice lugema. Endiselt maraudeurs, cause this is how i roll. This time it’s a tad bit more slashy experience tho.

Neli random märkust nelja jobu kohta:

Sirius oli fuck-up even before he got all fucked up. I still like him. (shocker)

Inimesed, kes kirjutavad Peter’it hästi, kirjutavad teda niiii hästi ja need, kes teda hästi ei kirjuta, ei kirjuta teda õieti üldse.

James’i pole olemas. Ta pole midagi muud kui romantiseeritud mälestus ja vähemalt kordki ei jahvata angstveskid täie hooga.

Remus. Oh Remus. Mu lapsepõlve lemmik, keda ma vaatan nüüd hoopis uue pilguga. I don’t trust you anymore ja ma ei oska endalegi seletada, miks.

(aka team-life-sucks-except-when-you’re-james-and-he-is-dead)

Aga lõpetame selle teema positiivsel noodil.

Nunnu HP anime opening, kus kõik näevad välja võrdlemisi ühesugused 12-aastased tupsununnud ja kõige kuumemad kutid on Bill Weasley, Sirus Black ja üks slytherinlane. Figures.

*

Digimon. Õieti küll Digimon adventure tri. Ma olen küll alles kaks osa ära vaadanud, aga küll ma jõuan.

Lolisime.

Meenutasime.

Müstika, sest möödunud on rohkem kui kümme aastat, aga kusagil  mu seljaajus on teadmised olemas. Ma ei tea asju ja siis ma korraga tean. Nagu nende neetud digimonide nimed näiteks.

Ja et tegelaste (jaapani) nimesid meenutada ja üldse aru saada, kes kes on, asusime siis Digimoni googeldama ja holy shit! ma ei mäletanud, et see nii jubedalt joonistatud oli. Kontrast paregusega on muidugi võimas. Nagu pea kõik nägid tolla suht hirmsad välja. Välja arvatud muidugi Matt. Matt oli ikka kompu.

Matt on praegu ka kompu. Ja TK on niiii suureks saanud, meie väike hipster lobster. Mimi on ilus ja Sora’l on tissid ja Tai on kuhugi oma ujumisprillid kaotanud. Oi jah.

*

Ja siis vaatsin ma täna õhtul ka „Üksinda kodus“ esimest filmi, ilma milleta õigeid jõule ju ei tule.

Christmas is finally here indeed.