Nostalgia neljapäev

Olen Harry Potteri lainel ja tegelen vana fandomi taaselustamisega. Filmidega olen jõudnud kuuenda, raamatutega neljandani. Väga nostalgiline ja südantsoojendav. Vähemalt siiani, sest varsti hitib puberteet ja angstmootorid hakkavad valjuhäälselt undama ning tegelasi langeb paremale ja vasakule nagu parimas Midsomeri osas.

Naljakas mõelda, et mu põhifänn olemise aeg jääb aastatesse 1999(!)-2006. Ma peaaegu (aga ainult peaaegu), sain üles kasvada Harryga ühes rütmis.

Aga nagu aastanumbritest näha, jääb palju sellest ajajärku, mil ma esiteks, ei omanud arvutit, teiseks, ei tundnud interneti avarustes möllamise võlusid, ja kolmandaks – tõttöelda ei osanud ka eriti inglise keelt.

See oli alles 2006 sügisel, mil ma avastasin enda jaoks HP fanficide hurmava maailma, ja wow, nii palju badfici pole ma ilmselt elus kunagi lugenud. Aga et ma olin tollal roheline, oli kõik oli põnev, ja et mu inglise keele sõnavara oli nagu ta oli, oli badfic’idest lihtsalt kergem aru saada. Lol, isegi mu lugemispäevikus on tolle aasta septembrikuus sissekanne, kuidas ma olin lugenud „igavese hunniku HP fice“. Valdav osa neist olid Maradeurs era, ja kui ma õigesti mäletan, põhiliselt James/lily ficid. (see oli enne vikerkaari ja võluponisid.) Aga kaks fici on mul siiani meeles.

Esimeses olid kõi neli maradööri kinos ja vaatasid, muidugi ohtra kommenteerimisega, „Azkabani vangi“. See oli hüsteeriline ja ma mäletan, et ma tõlkisin seda oma õele.

Teine oli samuti hüsteeriline. Ja sel oli selline plot, mida ma kordagi rohkem näinud ei ole. Nimelt magasid noor James ja Lily kenasti ühes voodis (esimest korda?), üksteise käte vahel nagu noortele armutule kohane ja kõik oli lill, kuni James tundis, et tal on lihtsalt ületamatu vajadus kõhugaase lasta. Kogu fic oli geniaalne kirjeldus James’i mõtetest ja kannatustest ja plaanidest, kuidas piinlik olukord lahendada, ning lõpus oli lihtsalt üliarmas plot-twist.

Jaa, mis kõik inimesele meelde ei jää.

Vahepeal on möödunud üheksa aastat ja ma hakkasin jälle HP fice lugema. Endiselt maraudeurs, cause this is how i roll. This time it’s a tad bit more slashy experience tho.

Neli random märkust nelja jobu kohta:

Sirius oli fuck-up even before he got all fucked up. I still like him. (shocker)

Inimesed, kes kirjutavad Peter’it hästi, kirjutavad teda niiii hästi ja need, kes teda hästi ei kirjuta, ei kirjuta teda õieti üldse.

James’i pole olemas. Ta pole midagi muud kui romantiseeritud mälestus ja vähemalt kordki ei jahvata angstveskid täie hooga.

Remus. Oh Remus. Mu lapsepõlve lemmik, keda ma vaatan nüüd hoopis uue pilguga. I don’t trust you anymore ja ma ei oska endalegi seletada, miks.

(aka team-life-sucks-except-when-you’re-james-and-he-is-dead)

Aga lõpetame selle teema positiivsel noodil.

Nunnu HP anime opening, kus kõik näevad välja võrdlemisi ühesugused 12-aastased tupsununnud ja kõige kuumemad kutid on Bill Weasley, Sirus Black ja üks slytherinlane. Figures.

*

Digimon. Õieti küll Digimon adventure tri. Ma olen küll alles kaks osa ära vaadanud, aga küll ma jõuan.

Lolisime.

Meenutasime.

Müstika, sest möödunud on rohkem kui kümme aastat, aga kusagil  mu seljaajus on teadmised olemas. Ma ei tea asju ja siis ma korraga tean. Nagu nende neetud digimonide nimed näiteks.

Ja et tegelaste (jaapani) nimesid meenutada ja üldse aru saada, kes kes on, asusime siis Digimoni googeldama ja holy shit! ma ei mäletanud, et see nii jubedalt joonistatud oli. Kontrast paregusega on muidugi võimas. Nagu pea kõik nägid tolla suht hirmsad välja. Välja arvatud muidugi Matt. Matt oli ikka kompu.

Matt on praegu ka kompu. Ja TK on niiii suureks saanud, meie väike hipster lobster. Mimi on ilus ja Sora’l on tissid ja Tai on kuhugi oma ujumisprillid kaotanud. Oi jah.

*

Ja siis vaatsin ma täna õhtul ka „Üksinda kodus“ esimest filmi, ilma milleta õigeid jõule ju ei tule.

Christmas is finally here indeed.