Too lazy to live

Liisa lihtsad fandomtõed

1. Milleks öelda halbu asju millegi kohta, mida keegi teine armastab
2. Kui võib öelda halbu asju selle kohta, mida sa ise armastad
3. Uuem fandom võidab alati
4. Aga vana armastus ei hüüa tulles

Sain lõpuks Kääbiku viimase making of kogu kätte ja mmm, kümme tundi hurmavat materjali. Infotihe, vaimukas ja valgustav ning milline tähelepanu detailidele. Hakkad kohe filmi palju rohkem hindama, kui tead, milline töö seal taga on. Pluss selline tahtmine tekib ise ka vähemalt mingiski filmitegemise etapis osaleda, kasvõi kõige tühisemas. (lol, mida me ei annaks selle eest, et mängida kasvõi tagaplaani orki või laipa nr3)

Sain kingiks draakonite värviraamatu, autoriks ei keegi teine kui Tolkien’i illustraator ja filmide konseptsioonikunstnik John Howe. Mu igavene tänu talle (ja teistele kunstnikele ka), sest just nende kujunduse läbi ärkab Keskmaa ekraanil nõnda hingestatult ellu.

Kõh-popi maailmas pole ma mitte ainult rongilt maas, vaid ei tea ka sõiduplaani.

Küll asusime vaatama „The Heirs’i“, mis on paras seep ja wow, ainult neli osa veel. Meil on peategelaste vastu nii sügav ükskõiksus, kui olla annab, ja Lee Minho tegelane on tõttöelda lausa ebasümpaatne (mis ütleb palju, kui isegi näitleja, kes sulle meeldib, ei suuda tegelast huvitavaks teha). Alguses oli lihtsalt igav ja siis hakkas närvidele ka käima. Erinevalt Kim Won bini tegelasest, kes oli küll alguses hirmus dick, angstmootor ja vastik, nii et sa ei saanud üldse aru, mis ta agenda on, aga well, vähemalt oli tegelane huvitav.

Meie ennustused, mis siiani veel täitunud ei ole:

• Peategelane pihv on kellegi õde
• Vend teeb autoavarii, sest tal on autoavarii tegemise auto (see õige sinine sportmudel)
• Keegi hüpab katuselt alla
• Dos despues

Kuulasime autos Kyuhyuni plaati, mille Kadi-sshi mulle Hong Kongi maalt tõi. Keegi ei saanudki kultuurisokki. Päikeseline Eestimaa maastik libises mööda, kõlarites kostus Kyuhyuni ilus mahe hääl kui üks pikk laul, sest mis see tema teine album muud on, kui igava korea ballaadi musternäide. Elu oli lill ja Liisa leidis endale viimaks albumi lemmikloo.

Hiljem käisime õega jõe ääres ja metsas müttamas, mängisime jäljekütte ja tegime Revendandi nalju, sest dekoratsioonid olid liiga head.

Käisin nimelt „The Revenant’i“ vaatamas, üldiselt tuntud ka kui 101 moodust, kuidas DiCapriot tappa, aga raibe ei viska ikka susse püsti. Ei võta teda ei indiaanlsed ega omad, karud ega palavik, külm ega nälg, ei kärestikust ega kaljult alla kukkumine. Ainult möriseb ja roomab ringi ja muutub aina elavamaks.

Küll tegi Tom Hardy täitsa hea rolli, talle võiks küll ühe tagasihoidliku Oscari anda. Ja Domnhall Gleesoni tegelane oli kindlasti kõige sümpaatsem ja toredam.

Korralikud eesti filmi elemendid on ka olemas: unenäostseenid ja hobused ning pool aega ei räägi keegi. Visuaal ja maastik on aga üsna hingetuksvõttev.

Mille visuaal on veel hingetuksvõttev, on „Shadowhunters“. Ja seda muidugi casti näol, sest wow, so many pretty ppl. Ausalt, i’m actually strating to love that trashy show and it’s stunning cast.

Teate, kes veel on stunning?

Mina.