Kus Liisa tahtis rääkida oma augustist, aga välja kukkus nagu ikka

Ma hakkasin isegi kirjutama, aga saun tuli vahele. Ja nii läks jälle üks nädal mööda.

21 aug

Ootamatu suvi. Kui meeliülendav.

Ehkki ma veetsin need kaks päeva, kui aina kallas ja kallas, igati meeldivalt. Nimelt oma läpaka seltsis binge watchides „Versailles“ nimelist üllitist, kus poliitiline intriig kohtub armuintriigidega, ajalooline tõde leiab oma annuse väänamist narratiivi sujuvuse huvides, voolab verd, mürki, pisaraid ja muid kleepuvamaid kehavedelikke ning kõik kannavad uhkeid kostüüme, kui nad just juhtumisi parasjagu rindu ei välguta.

Esimesed viis minutit: Louis XIV unenäostseen, kus paljaste hobuste asemel keblutavad ringi hoopis paljad näitsikud, Austria Anna peksab taustaks mingit segast deepi teksti ning keblutavatest pihvidest saavad kebotavad pihvid. Kunn ärkab üles, hello darkness my old friend, kusagil hiilivad palgamõrvarid ja kuninga vend Orleans’i hertsog Phillip annab oma loverboyle blowjobi. Nice.

Tegelastega oli suht lihtne, sest mitte ainult ei ole nad tuttavad ajalooõpikuist, vaid on ka suuremas jaos Dumas poolt ilukirjandusse raiutud. Ja ma olin lapsena (just, lapsena!) kohutav museketäride fänn. Ma ei mäleta, kas ma lugesin „Kolme musketäri“ peale teist või kolmandat klassi, aga kindlasti oli see neljanda klassi kevadel, mil ma lugesin end läbi sellest tahasihoidlikust 2000 leheküljelisest intriigist nimega „Vikont de Bragelonne ehk Kümme aastat hiljem“ , mis toimub umbes samal ajal kui „Versailles“ tegevus või natu varem. Me olime alles äsja oma uude korterisse kolinud ja ma olin ropult haige. Vedelesin elutoa diivanil, taastusin haigusest ja aina lugesin ja lugesin. Raamatukogust oli võetud, nii et teise köite lõpus oli paarkümmend lehekülge välja rebenenud ja nii jäi mulle mõne armuintriigi tagamaa natuke segaseks. Nagu üldse kõik need seksuaalsepoolsed innuendod. Lol, ma mäletan kui ma esimest korda „“20 aastat hiljem“ lugesin, ei saanud ma küll päris täpselt aru, kelle laps Raoul on. Well, minu õigustuseks, ma olin kümme.

(vahepõige: tegime poistega rõdul suitsu, sest papa ehitas viimaks rõdu valmis ja milleks rõdu loodud on: eks ikka suitsetamiseks ja alasti päevitamiseks! Venna oli eriti ülemeelikus tujus ja tundis seksi ja laste saamise kohta palju huvi, nii et yeah, The Talk. Õnneks oli mama all korrusel, muidu oleks selline ajalehega sahistamine lahti läinud, et vähe pole.)

Aga jah. Mida veel?

George Bladen mängis Prantsusmaa esimunni Loius XIV ja ma isegi mäletan, kui nad seda sarja filmima hakksid, sest sel hetkel olin ma veel „Hüljatute“ fandomis aktiivne ja et ta mängis filmis Grantaire’i, kes on nagu gay alkohoolikTM ja therefore väga ficworthy tegelane, hoidsin ma ta tegemistel silma peal.

Monsieur’i (Philippe, päikesemunni problematic väikevend) näitleja oli väga tuttava näoga ja kui ma siis kontrollima läksin olin ma suht: aaaa. Nimelt mängis ta Merlinis Mordredi and isn’t that just fitting.

 oi ma olin väga osav selja tagant nende parukate eristamises

Vennakesed ongi parim osa. Päikesemunn oma igavese müstilise naeratusega (mona lisa got nothing on you), visionäär ja muidu kõva mees, trust no one, aga magatab kõiki naisi, sealhulgas ka oma vennanaist Inglismaa Henriettat, cause ’somone has to’.

Ja väike moody Orleans’i hertsog, kes tahab kanda naiste kleite ja minna sõtta (mida sõber sigmud ütleks?), tahab oma loverboyd, kes näeb välja nagu Dürer (ja on umbes sama edev), aga samas oma naisest nagu ka loobuda ei tahaks.

Ehhki siis ma nautisin seda oodatust rohkem.

Ja tahaks nüüd teist hooaega, thank u.

August, kokkuvõtvalt:

Kadi sünnipäev

WEEKEND

Aiapidud

Näitsikud Tõrvas külas

Saaremaa

Do nothing

Chilllax

Õunamoos ja kartulivõtt ja teised suvelõpu tegevused

Nett võetakse ära

Noored tagasi

Peipsi ja slaavipidu

Viimane suvenädal

Nuuks nuuks.

Coming up!

Võib-olla kõigest sellest pikemalt.

Võib-olla järgmisest sarjast, mida ma vaatama hakkan.

Who knows. Not me.

Bunny girls are funny girls

Surnud?

Ei, alles koriseb.

Ehk olen elus ja jälle on üks juuli läinud, linnutiivul mööda libisenud, saatjaks vaarikad ja tikrid ja aiapeod ja lihtsalt peod ja külalised ja külastused ja hüppetorni plartsatused ning soe soe järvevesi ja ma pole pea kuu aega Tartus käinud, sest suvine korter ajab mind hulluks, aga homme lähen, sest Kadi sünnipäev nõuab pidamist ja kusagil kohe siinsamas terendab Weekend ja party every day ahh aaa, ja sellega ongi vist kõik öeldud.

Bye.

Siiski.

Stop.

Rewind:

Magasin täna oma väsimust välja, sest kolm päeva folki ei ole naljaasi.

Parim muusikaline elamus: grupp nooremehi kitarride ja lõõtspillide ja mitmesuguste rohkem ja vähem tuttavate pillidega nagu näiteks tünnist tehtud tšello esitamas rahvalikke meloodiaid ja seda kõike nii entusiastlikult ja kaasahaaravlt, et Liisa näol püsis õnnelik idioodiirve, kui ta just kaasa ei lällanud.

Parim kulinaarne elamus: baklaava. Andke mulle veel baklaavat. Isegi kui miskit on mäda türgi riigis, siis maiustusi oskavad nad küll teha. (ja kas see polnud mitte turkish delight, mille eest Edmund oma õed ja venna reetis?)

Parim alkohooliline elamus: see mõttetu pool-magus punavein, mille ma pakkimise kõrvale ära jõin. Sest see oli avatud ja vastasel korral oleks lennanud prügikasti. Nagu me naabritüdrukuga irvitasime: meie lepingusse on sisse kirjutatud, et kõik poolik alkohol tuleb ära juua. Mul pole ammu pakkimine nii libedalt läinud, mis tõestab, et ka keskpärasel veinil on omad väärtused.

Müstiline nädal, mis meil käis neli komplekti külalisi, ainult üks päev oligi täitsa meie päralt. Ilusad ilmad, järvevesi supp, mohjito materjal kasvab peenral – mida võib veel inimeseloom elult tahta?

Well, seda et tikrid oleks korjatud ja et vahepeal oleks aega ka niisama olla, et lõpetada viimkaks see neetud jutt, mida ma juba kolm aastat ei kirjuta.

Yu oli Eestimaa pinnal ja käis Tõrvas külas ja oli muidugi mu valdustest võlutud (that’s what she said). Degusteerisime põnevaid kohalikke eksootilisi vilju nagu punased sõstrad ja tikrid, paps tegi toas hapukurke ja seeni  ning õhtul tegime aiamajakeses kaminas lõket. Romantika missugune. Vend tuli ka oma napi jaapani keele, aga see eest hiilgva inglise keelega ja oli meile dj, nii et saime nii eesti punki, popi ja räppi, kuni jõudime kohustusliku PSY’ni (venna oli dj eks ole) ja eminemi ja teiste vanakooli hittide juurde.

Empsi kommentaar papsile: uskumatu, aga Liisa oskabki jaapani keelt!

Papsi kommentaar mulle: aga milline täiuslik eesti aktsent

Naabrimeha kommentaar: see oli üks vääääga pikk hiinlane, kes sul külas käis.

Ja muidugi vanaisa hurmav vestlus Yuga, sest paps oli talle öelnud, et poizu oskab veidi vene keelt. Nimelt: bõ gavarite no pyccki? Ja H. Moi sõn. Dots.

Lihtsalt elegantne.

Siis on nädal, mida ma ei mäleta.

Lol, Pärnus käisin ju. Kadiga Sandral külas, et teha kohustuslikke asju nagu kpoplemine, rannachill (see kord oli rõhk tõesti sõnal chill, sest tuuuuuuul~), pizzaretk ja pontsikud, mohjitod ja mullivann ja küüned ja rohkem või vähem halva filmi vaatamine (well, vähemalt näeb Kit kena välja).

Mai Loog oli iidol ja Liisa ja Kadi olid viis minutit Kangtasse armunud.

Ja nädalavahetus enne seda kolmepäevane festival tartu-tõrva liinil, kus omavahel kohtusid rohkem ja vähem sugulased, et tähistada mu onu väärikat juubelit, säilitades seejuures vähemalt midagigi oma väärikusest.

Üritus algas reedel üsnagi kultuurselt raamatuesitlusega ja jätkus ka võrdlemisi kultuurselt emajõe äärses söömakohas veini ja suupistega. Ainult, et vein saabus enne suupisteid. Ja nii mõnigi meist jäi üsna ruttu tipsyks. Selleks hetkeks, kui me laeva peale asusime, et mööda jõge tagasi Atti juurde sõita, oli seltskonnd juba parajalt kõrgendatud meeleolus, et mitte öelda konditsioonis. Mulle langes väärikas ja vastutusrikas ülesanne hoida vaheldumis kas rummi või koola pudelit, et see vette ei kukuks, samal ajal kui onu paradalolijatele kokse segas. See seltskond, kes Atti juures laevalt maha ronis, oli no nii rõõmus kui üldse olla annab. Ja siis läks bar hoppimiseks. Mõned kodanikud ei olnud ei olnud Tartu ööeluga kunagi kokku puutunud ja nii sai neid tutvustatud Rüütli tänava võludega. Meid oli palju, ja me olime ilmselt huvitav seltskond, sest üks naisterahvas astus meiel ligi ja küsis, kas meil on mingi klubi kokkutulek või üritus. Ja järgmise päeva meenutustes oli üheks highlighiks, kuidas mu onupoeg mingi jorsiga minu peale kätt surus. Mu onupoeg, bless his soul, võitis. Vein voolas ojadena, keegi intelligentse kodanik tegi ettepaneku teha shote ja lõpuks, nagu sellisel juhul ikka kipub minema, maanduti Zavis.

Nagu onutütar järgmine päev ütles: kõigil olid peo chakrad lahti.

Ja järgmine päev läks üritus after partyga edasi. Mille onu väga sneaky’lt meie pool korraldas. Lõpuks oli meid aftekal 18 inimest, mis tähendab täitsa arvestatavat kogust saunavahetusi. Kui viimane seltskond poole ühe paiku saunast välja tuli, mõtelsin tuttu minna, aga Olts oli nagu, wat Liisa, paneme pidu edasi. Ja nii me siis istusime veerand neljani tema ja mu onupojaga väljas ja rääkisime mustadest aukudest ja ajaloost ja muusikast ja käisime vaheldumisi kadunud veinipakki otsimas, mis paraku tuli alles järgmisel päeval saunast välja.

Ja minu jaoks sai festival pühapäeval otsa, aga mu kallid nõod ja siblingud jätkasid seda Sepa staadionil, mille mõningaid ruutmeetreid me mitte ainult ei oma, vaid kus meil on ka loožikohad. Aga Liisa oli väsinud ja pidi vaimselt Pärnu seiklusteks valmistuma.

Igatahes, kogu ürituse võib kokku võtta tjotja sõnadega: ma ei joonudki ju nii palju. Ma jõin lihtsalt kogu aeg.

Ja nende kuldsete sõnadega lõpetame.