Bunny girls are funny girls

Surnud?

Ei, alles koriseb.

Ehk olen elus ja jälle on üks juuli läinud, linnutiivul mööda libisenud, saatjaks vaarikad ja tikrid ja aiapeod ja lihtsalt peod ja külalised ja külastused ja hüppetorni plartsatused ning soe soe järvevesi ja ma pole pea kuu aega Tartus käinud, sest suvine korter ajab mind hulluks, aga homme lähen, sest Kadi sünnipäev nõuab pidamist ja kusagil kohe siinsamas terendab Weekend ja party every day ahh aaa, ja sellega ongi vist kõik öeldud.

Bye.

Siiski.

Stop.

Rewind:

Magasin täna oma väsimust välja, sest kolm päeva folki ei ole naljaasi.

Parim muusikaline elamus: grupp nooremehi kitarride ja lõõtspillide ja mitmesuguste rohkem ja vähem tuttavate pillidega nagu näiteks tünnist tehtud tšello esitamas rahvalikke meloodiaid ja seda kõike nii entusiastlikult ja kaasahaaravlt, et Liisa näol püsis õnnelik idioodiirve, kui ta just kaasa ei lällanud.

Parim kulinaarne elamus: baklaava. Andke mulle veel baklaavat. Isegi kui miskit on mäda türgi riigis, siis maiustusi oskavad nad küll teha. (ja kas see polnud mitte turkish delight, mille eest Edmund oma õed ja venna reetis?)

Parim alkohooliline elamus: see mõttetu pool-magus punavein, mille ma pakkimise kõrvale ära jõin. Sest see oli avatud ja vastasel korral oleks lennanud prügikasti. Nagu me naabritüdrukuga irvitasime: meie lepingusse on sisse kirjutatud, et kõik poolik alkohol tuleb ära juua. Mul pole ammu pakkimine nii libedalt läinud, mis tõestab, et ka keskpärasel veinil on omad väärtused.

Müstiline nädal, mis meil käis neli komplekti külalisi, ainult üks päev oligi täitsa meie päralt. Ilusad ilmad, järvevesi supp, mohjito materjal kasvab peenral – mida võib veel inimeseloom elult tahta?

Well, seda et tikrid oleks korjatud ja et vahepeal oleks aega ka niisama olla, et lõpetada viimkaks see neetud jutt, mida ma juba kolm aastat ei kirjuta.

Yu oli Eestimaa pinnal ja käis Tõrvas külas ja oli muidugi mu valdustest võlutud (that’s what she said). Degusteerisime põnevaid kohalikke eksootilisi vilju nagu punased sõstrad ja tikrid, paps tegi toas hapukurke ja seeni  ning õhtul tegime aiamajakeses kaminas lõket. Romantika missugune. Vend tuli ka oma napi jaapani keele, aga see eest hiilgva inglise keelega ja oli meile dj, nii et saime nii eesti punki, popi ja räppi, kuni jõudime kohustusliku PSY’ni (venna oli dj eks ole) ja eminemi ja teiste vanakooli hittide juurde.

Empsi kommentaar papsile: uskumatu, aga Liisa oskabki jaapani keelt!

Papsi kommentaar mulle: aga milline täiuslik eesti aktsent

Naabrimeha kommentaar: see oli üks vääääga pikk hiinlane, kes sul külas käis.

Ja muidugi vanaisa hurmav vestlus Yuga, sest paps oli talle öelnud, et poizu oskab veidi vene keelt. Nimelt: bõ gavarite no pyccki? Ja H. Moi sõn. Dots.

Lihtsalt elegantne.

Siis on nädal, mida ma ei mäleta.

Lol, Pärnus käisin ju. Kadiga Sandral külas, et teha kohustuslikke asju nagu kpoplemine, rannachill (see kord oli rõhk tõesti sõnal chill, sest tuuuuuuul~), pizzaretk ja pontsikud, mohjitod ja mullivann ja küüned ja rohkem või vähem halva filmi vaatamine (well, vähemalt näeb Kit kena välja).

Mai Loog oli iidol ja Liisa ja Kadi olid viis minutit Kangtasse armunud.

Ja nädalavahetus enne seda kolmepäevane festival tartu-tõrva liinil, kus omavahel kohtusid rohkem ja vähem sugulased, et tähistada mu onu väärikat juubelit, säilitades seejuures vähemalt midagigi oma väärikusest.

Üritus algas reedel üsnagi kultuurselt raamatuesitlusega ja jätkus ka võrdlemisi kultuurselt emajõe äärses söömakohas veini ja suupistega. Ainult, et vein saabus enne suupisteid. Ja nii mõnigi meist jäi üsna ruttu tipsyks. Selleks hetkeks, kui me laeva peale asusime, et mööda jõge tagasi Atti juurde sõita, oli seltskonnd juba parajalt kõrgendatud meeleolus, et mitte öelda konditsioonis. Mulle langes väärikas ja vastutusrikas ülesanne hoida vaheldumis kas rummi või koola pudelit, et see vette ei kukuks, samal ajal kui onu paradalolijatele kokse segas. See seltskond, kes Atti juures laevalt maha ronis, oli no nii rõõmus kui üldse olla annab. Ja siis läks bar hoppimiseks. Mõned kodanikud ei olnud ei olnud Tartu ööeluga kunagi kokku puutunud ja nii sai neid tutvustatud Rüütli tänava võludega. Meid oli palju, ja me olime ilmselt huvitav seltskond, sest üks naisterahvas astus meiel ligi ja küsis, kas meil on mingi klubi kokkutulek või üritus. Ja järgmise päeva meenutustes oli üheks highlighiks, kuidas mu onupoeg mingi jorsiga minu peale kätt surus. Mu onupoeg, bless his soul, võitis. Vein voolas ojadena, keegi intelligentse kodanik tegi ettepaneku teha shote ja lõpuks, nagu sellisel juhul ikka kipub minema, maanduti Zavis.

Nagu onutütar järgmine päev ütles: kõigil olid peo chakrad lahti.

Ja järgmine päev läks üritus after partyga edasi. Mille onu väga sneaky’lt meie pool korraldas. Lõpuks oli meid aftekal 18 inimest, mis tähendab täitsa arvestatavat kogust saunavahetusi. Kui viimane seltskond poole ühe paiku saunast välja tuli, mõtelsin tuttu minna, aga Olts oli nagu, wat Liisa, paneme pidu edasi. Ja nii me siis istusime veerand neljani tema ja mu onupojaga väljas ja rääkisime mustadest aukudest ja ajaloost ja muusikast ja käisime vaheldumisi kadunud veinipakki otsimas, mis paraku tuli alles järgmisel päeval saunast välja.

Ja minu jaoks sai festival pühapäeval otsa, aga mu kallid nõod ja siblingud jätkasid seda Sepa staadionil, mille mõningaid ruutmeetreid me mitte ainult ei oma, vaid kus meil on ka loožikohad. Aga Liisa oli väsinud ja pidi vaimselt Pärnu seiklusteks valmistuma.

Igatahes, kogu ürituse võib kokku võtta tjotja sõnadega: ma ei joonudki ju nii palju. Ma jõin lihtsalt kogu aeg.

Ja nende kuldsete sõnadega lõpetame.