Naine kütab sauna

Tunnen, et olen nuorperenaise staatusest perenaise staatusesse tõusnud. Ei, mitte tanu alla saanud, seda mitte. Kütan hoopis ahju. Nagu eesti filmis ennemuiste.

Olen enam-vähem omandanud keskkütte ahju kuumuse reguleerimise nupu (kuigi käin ilmselt tihedamini kui vaja keldris paagi soojusnäidikut kontrollimas), aga vat millega ma hakkama ei saa, on pirru lõhkumine. No ei ole mus seda kirvemõrtsuka soont.

eestlaste rahvuslikust hobist

naine kütab ahju

naisel halge vaja

naine kütab ahju

soojaks saab me maja

naine kütab ahju

kütab mõne aja

kütab ning siis lahkub

tukid jäävad maha

*

Käisin viimaks Barlovas ära.

Hommikul ärkasin meigi ja ehetega, aga muidu võrdlemisi eevalikult ilma linata voodis. Välisuks olla pärani lahti olnud.

Järeldused?

Võib teine kordki minna.

(ütlen ma nüüd, paar päeva hiljem)

(ja härraseid, keda silmal valus vaadata ei olnud, kohtas ka)

(mis nende nimed on, ei tea)

(aga tunneks ära)

(näitleja nägu ju)

*

„HP and the cursed child“, kiir-review:

Bu yao

Natuke vähem kiir-review:

Ühel hetkel panin ma lihtsalt raamatu käest, vaatsin kaamerasse nagu officis ja kuulutasin oma elutoale: wtf is this fanfic bullshit!?

Kui te olete lugenud, siis te teate, mis kohta ma mõtlen.

Muidu: Albus oli boring, Scorpion oli nunnu, Harry blahmeh, Ron oma vanas headuses ja plot fanfic bullshit. Mis ei tähenda, et ma poleks seda rõõmsalt alla neelanud. Ohtrate ohetega.

„Fanatstic beasts and where to find them“, natuke pikem review, ligi kolm kuud hiljem

Ma pole ammu kinosaalis nii ebamugavat stseeni näinud, kui need kaadrid, kus Mr Graves Credence’iga manipuleerib. Tõmbusin toolil tagasi, kulm kortsus ja segaduses. Mõtelda, sul on blockbuster filmis, mida reklaamitakse ka kui lastefilmi (lol), nii blatantly homoerootiline stseen ja selle asemel, et õnnelikult kihistada, olen ma hoopis: wtf is going on, this is so not right.

Aga muidugi kõigile lastele õpetuseks. Ei maksa minna hämaratele kõrvaltänavatele kaasa piki mantleid kandvate meestega, kes sulle midagi anda lubavad.

Muidu?

Läksin suht puhta lehena vaatama, ainus treiler, mida ma näinud olin, oli see esimene minutine teaser treiler, ehk siis mul polnud halli aimugi, millest see film räägib. Ja millest see siis rääkis? Tjah.

Mitte et see poleks mulle meeldinud, aga ma lahkusin kinost tundega, et midagi oli paigast ära või puudu. Nagu M pärast ütles, oli see kohati nagu õudukas, siis komöödia, siis romance, siis seiklus ja siis midagi hoopis muud. Ja ehkki film ei peagi oma žanri piiridest kramplikult kinni hoidma, mõjus see kohati lohakalt kokku traageldatuna.

Ehk siis minu põhiline kriitika – pacing issues.

Mis ei tähenda, et ma veidike fanfice ei loeks.

*

Lugesin see aasta esimest korda õues raamatut. Sooja oli kuus kraadi ja aiamajakesse paistis soe päike. Puukoristaja hüples tammetüvel ja õhus oli kevade aimdust.

Enne olin käinud metsas müttamas ja ühel künkaharjal pingile pikali visanud. Linnud laulsid, päikesekiired paitasid põske ja männiladvad õõtsusid sinisinise taeva all. Polnud üldse paha.

Õhtul vaatasin sarja ja kas sa näe, üks peategelane leidis oma viimase otsa metsa all kõrgustesse vaadates. Sinine taevas ja puuladvad. Vist sekvoiad. Kohe selline soe äratundmine tekkis. Ainult et mina olin muidugi natuke vähem surnud.

Aga nüüd on ilm selline, et ta on. Midagi muud positiivset nagu öelda ei oska.

Lootsin nädalavahetusel järvel uisutada, aga hetkel on jää kaetud hurmava veekihiga, mis on pigem sobilik vesisuusatamiseks.

Naljakas, aga ainus kord kui ma see talv suustada olen saanud, oli isadepäeval. Sest ehkki külma on olnud, on lund ikka vähe ja radasid pole sees.

*

Avastasin, et mul oli veel natuke Hetaliat vaadata.

Noh, nüüd igatahes enam ei ole.

See on ikka võrdlemisi pöörane ja intensiivne anime ja mida rohkem sa ajaloost tead, seda enam sa seda ilmselt hinnata oskad.

Õde rekib mulle Gundamit, mina talle Durararat. Internet aga yuri on ice’i.

Siiani pole keegi ühtegi soovitust kuulda võtnud.

Rekkige ka midagi?

Lumi vesternis tähendab halba õnne

Päeval jalutan mööda metsaradu ja õhtuti joon halba veini ja binge watchin Colin Farrelli filme. Life’s swell.

Ülemöödunud laupäevaga sai kaks kuud kestnud pidude orgia läbi ja võib jälle rahulikult olla. Oleskleda. Vedeleda. Tunde igavikku veeretada. Youtube’ist kõik Colin Farrelliga videod ära vaadata. Produktiivsus, eks ole.

Selle käigus olen õppinud kaks olulist tarkust:

1. Kui sa teed sex tape’i, võta video lahkudes endaga kaasa
2. Ja kui sa ikka oled nii obviously mitte blond, siis ei maksa end (lasta) ära blondeerida.

Ehk hei, mul on uus obsessioon. Mr-fashion-terrorist-kolm-nööpi-alati-lahti-jubedad-vuntsid-colin-fuckin’-farrell. Sest Liisale on kombeks üks tumedat verd iirlane aastas. Täitsa müstilisel kombel sündinud samal päeval, kui mu eelmine obsessioon, ainult 46 aastat hiljem. Ja täitsa sobivalt teeb hetkel rolli, mida ka Clint Eastwood kunagi mängis. („Beguilled“).

Rewind aastasse 2002.

Ilmselt.

Liisa on raskekujulie „Sõrmuste isanda“ fänn. Ulmekate fänn. Filmifänn. „Star wars“ on teema. Ma kogun mõlema filmiseeria kohta väljalõikeid.

TV Nädal on Ekspressi telekava, kus kirjutati ka filmidest ja staaridest. Keegi noormees, kelle nimi mulle hetkel meelde ei tule, teeb TV3’s filmisaadet, mille nimi mulle samuti meelde ei tule ja mida ma huviga vaatasin (sest alati oli lootust, et ehk nad näitavad midagi LOTRi kohta). Need olid ajad enne Youtube’i, ajad, mil meil polnud kodus arvutitki.

Ja üks saade on mul eriliselt hästi meeles. Seal räägiti Joel Schumacheri filmist „Telefoniputka“ ja sellest, kui eriliselt see tehtud on. Ja ma mäletan kinos selle treileri nägemist ja mõtlemist: vot seda ma tahan näha! Ja kes oli peaosas? Ei keegi muu kui noor Colin Farrell (ja bad facial hair choices).

Järgnevad 2000.-ndate esimese poole mälestused.

Minority Report. Ja ma mõtlesin tollal, et ta tegelane on namja. Ta pidi seda filmides max 25 olema, dear god.

Alexander. Kolmel CD’l, mille vaatamiseni me kunagi perega ei jõudnud. Siiani kusagil kapi otsas kastis. Liisa mäletab review lugemist. Review ise? Parim asi kogi filmi juures on Colin Farreli päevitunud reied. Eks ta ole.

Miami vice. Issand kui palju haipi sel oli. Ja siis see sai mõnusalt heiti.

Ja siis on vaikus. Rohkem ma ei mäleta midagi.

Vot.

*

Mõningaid olulisi möödunud sündmusi.

Mu sünnipäev oli crazy. Mahtuda 15 inimest ühte tagasihoidlikku elutuppa, kus laiutab ka kuusk, ei olnud just kergemate killast ülesanne. Missest et üks neist 15 inimesest oli aastane ja ei võtnud seega just eriti palju ruumi. Õgisime, veinitasime ja produtseerisime lihtsalt nii palju lärmi. Eriti kell pool kaksteist õhtul, kui ootamatult meenus mõningatele kodanikele, et me peaks ka veel viimased jõulukingid välja jagama. Kalevipoeg tuli papal see kord eriti kenasti välja.

Liisa istus kahe kena noormehe vahel, paraku üks neist sugulane ja teine potensiaalne sugulane, aga mis seal ikka, silmailu oli ikka. Ühel hetkel läksime Oltsiga salavarblasi tegema, mis nii salajasteks ei jäänud ning nii leidiski Liisa end köögis oma tavapärases ametis: kokteile segamas. Nimelt polnud mõned mu kallid nõbukesed ja teised sulelised ja karvased seda Tartu imejooki kordagi pruukinud. Liisa polnud valmistunud. Jää sai otsa. Siis sidrun. Ehk sündis uus hädaabi varblane: greibi, lume ja külmutatud rabarberiga.

Ja siis see huvitav laupäev, kus hommikul olid matused ja õhtul naabrimehe sünnipäev. Liisa jõi elus esimest korda kell üksteist hommikul viina. Mis sa hädaga ära teed.

Veel.

Metsa eksisin ära.

Teatris käisin.

Kunstinäitusel.

Rabas ka. Sinna ei eksinud ära.

Luulekohtumist aitasin läbi viia. Ei ropendanud kordagi.

Filmiviktoriinil läheb hästi, mujal nii nagu ikka.

Reede jõin 12 tundi jutti, liialdusteta. Selgelt muidugi kogustega liialdades. Laupäev oli sellest tulenevalt täpselt selline nagu oodata võis.

Noored poizud keerutavad jalga. Ja Liisat.

Suured poizud leiavad, et ma pole mitte ainult ilus, vaid ka intelligentne.

Ainsad Colin Farrelli filmid, mida ma pole veel näinud, on need, mida ma kohe üldse vaadata ei taha.

Selle aseme vaatan masendavaid filme Jake Gyllenhaaliga. Ikkagi vana crush.

Ma nüüd lähen ja vaatangi seda masendavat filmi edasi.

So long.