If they move, kill 'em

Pruuniks teiseks juuniks indeed.

Väljas kaheksa kraadi ja juba viiendat päeva tuulab korralikult. Pühapäeva õhtul oli see tuul kuum nagu samuum, praeguseks jäine nagu eksnaise süda.

Vähemalt oli möödunud pühapäev tõeline suveilm. Ujusin päris pika maa ja venna hüppas isegi tornist. Peesitasime seal laudadel ja ehkki iseenesest ju väga spetsiaalselt päikest ei võtnud, oli õhtuks õhetus peal.

Praegu tundub see kui kauge unenägu.

Viimane kuu on möödunud taas vesternide tähe all. Vaatasin oma Star Warsi bb’idega kõik need asjad, mis mulle huvi pakkusid (ja mõnel juhul ka need, mis mulle huvi ei pakkunud, kuigi Dirty dancing havanna nights oli omaette elamus) ära ja pidin siis uutele jahimaadele suunduma.

Ehk aeg ära vaadata mõningad klassikud. Ja siis mõningad mitte klassikud. Sest obsessioonid, eks ole.

Aga alustuseks klassikutest.

(ja enne seda: kõik eelnevad laused algavad sidesõnadega, mille kohta kuri keelekriitik ütleks halb stiil, Hemingway aga: lase käia!)

„The Wild Bunch“, 1969. (dir. Sam Peckinpah)

Cool opening credits, check

It rly was wild.

Linastumise ajal põhjustas see kohe controversory ja võib öelda, et selle vägivald kajab siiani läbi filmikunsti nagu kuulipildujavaling. Mu kalestunud 21. sajandi süda oli avaminutitel suht okei wow. Mõjutatud spageti vesternidest on see omkorda mõjutanud tulevasi filmitegijaid. Sest sellist verepulma kohtab üldiselt vaid Tarantino ja Rodrigueze filmides (rääkides muidugi lääne kinost ja jättes kõik kung fu filmid ja jidaigeki’d kõrvale). Ainult et kui nemad teevad seda oma iroonilises ja stililiseeritud kastmes (ja see kaste on, üllatus üllatus, punane), siis see film lajatas aga täiega.

Aga jah, esimene asi, mida selle filmi puhul tavaliselt mainitakse, on selle vägivaldsus. Ja ennekõike tähendab see ava- ja lõpumadinat. Esimesed 15 minutit on inimesele, kes on harjunud vesternide tavapärase vägivallaga (tühi linnatänav, six-shooter, hea vs paha(d)), midagi harjumatut. Sest selle asemel, et naised-lapsed-vanakesed kardinate taha ära peita, on nad täpselt keset shoot-out’i. Ja laibad lendavad.

Ning lõpumadin, lol see lõpumadin. Nad löövad seal nelja peale nii 120 inimest mätasse.

 

The Walk. 

Jep, see on ilmselt üks neist baasfilmidest, kust see trope lähtub

Aga vägivald vägivallaks, ajastu ise on väga huvitav. Nimelt toimub filmi tegevus klassikalise vesterni ajastu lõpul, 1913. aastal. Mehhikos on revolutsioon, bossidel on autod ja kuulipilduja on six shooterit välja tõrjumas. Raudteed on valmis, lääs alistatud ja püstolikangelaste aeg läbi. Ja selles kaduvas maailmas, kus reaalsus on müüti alistamas, asub vananev outlaw’de jõuk oma One Last Jobi sooritama.

Ma olin selle filmi vaatamist tegelikult juba sügisest saadik edasi lükanud. Kui lumi vesternis on halb õnn, siis mida veel autode kohta öelda? Aga mul on hea meel, et ma selle viimaks ära vaatasin, küll kahes järgus, sest tegemist on ligi kahe poole tunnise üllitisega. Millest tuleb ka minu kriitika. Esimesed 15 minutit on super ja sii järgnevad pool tundi ei toimu suurt midagi. Esimene kord ma jäingi nii 30 minuti pea pooleli. Aga kui ma siis edasi vaatasin, võttis lugu tuurid üles ja edasine läks juba käbedalt.

Pluss Liisa sai endale uue vestern mehe, kelle filme läbi vaatama hakata. See kord päriselt cowboy.

*

Ja nüüd ma tahtsin John Fordi filmidest rääkida, mis mõjusid „The Wild Bunchi“ kõrval kui vahukomm pärast jalapenjot, aga paraku tabas mind väsimus ja uni.

So long.