Liisa tantsib

Mind tabas vahepeal selline harukordne tunne nagu inspiratsioon ja ma kasutasin selle kiirelt ära ja kirjutasin fanfici lõpuni. Ehk viimaks viimaks sai mu „Paekche printsessi“ esimene arc valmis. Koosneb see siis kuuest ficit ja on kokku veidi alla 70k. Eks siis pikem kui mu senine magnum opus „Pärsia prints“. Olin ikka viimase ficiga sellises loomingulises kriisis ja teatasin, et kui ma selle ükskord valmis ka saan, ei tegele ma arc kahega tükk aega. Ja mida aga tegi Liisa? Hakkas juba järgmisel päeval uut fici kirjutama.

Jaa, inspiratsioon on ikka tore asi.

Ja slice of life sada korda lihtsam kui plot.

Vahepeal on olnud:

Irise sünnipäev

Joonatani sünnipäev

Ira sünnipäev

Aapo sünnipäev

Reeda sünnipäev

Ja kõik seda jätkub tädi, vanaisa, Jeesuse, minu, bossi ja venna sünnipäevaga jaanuari keskpaika välja ning siis saab viimaks veidike rahu.

Veel olen osalenud korea traditsioonilise tantsu workshopil, mille video isegi va juutuubi üles pandi ja kus võib esimeses pooles näha imekena Liisat lehvikuga ja teises pooles seda, kuidas see sama imekena Liisa kõik liigutused valesti teeb. Kui aga juhendaja paremale keerab, siis mina ikka vasakule pööran kah.

Ei ole ikka kpop jumalad mulle seda koordinatsiooni ja võimet vasakul ja paremal poole vahet teha andnud.

wow olen ilus

Kpop tantsutrennis olen ka sellinne mess. Minu kaaslased on kõik nii andekad ja osavad ja siis olen seal mina. Kes ei tee pooltel vahet, ei suuda liigutusi meelde jätta, on ebagraatsiline ja üleüldse pinges. Üle-eelmine kord tulin koju õnnelikuna, sest hei, tuli isegi välja! Järgmine kord naasin koju frusteerunult, sest mitte ainult et suutnud ma uut osa selgeks saada, ka vana oli meelest läinud.

Nuuks nuuks. Ja me siin kadiga veel mõtleme, et peaks järgmine aasta ka kpop dance festivalist artistidena osa võtma.

Kpop dance fest ise oli päris muljetavaldav. Nii osalejaid kui publikut oli palju ja see eee...lärm, mida mõne esituse ajal produtseeriti, oli aukartustäratav. Noored BTSi fännid tegid isegi fanachanti, mis oli täiega naljakas ja natuke piinlik. Ise elasin muidugi ka korralikult kaasa. Õeke kommenteeris, et ma näen välja nagu vananev kunagine kpop staar, kes on nüüd kohtunikuks tulnud. Nagu Kahi. Selle vastu polnud mul muidugi midagi.

Esinejad ja võistelejad ise olid tasemel. Millegi pärast olin ma arvanud, et see on veidi amatöörlikum võistlus, but hell no! Amatöörlusest oli asi kaugel. Muidugi oli nõrgemaid esitusi ja mõnel juhul mängis ka vanus rolli (on selge, et vanem tütarlaps näeb seksikana parem välja kui noorem), aga kokkuvõttes olid kõik tublid. Pärast oli lemmiku valimine päris raske, sest nii paljud tegid lihtsalt ülihästi.

(kelle poolt ma siis hääletasin? Soolodest muidugi batgirli poolt lol, ja gruppidest goodby bitches. Aga oleks tahtnud veel Hyorinile häält anda ja Bts dance medleyle ja...ühesõnaga, häid etteasteid oli hulgi)

Pärast oli tantsukoolitus ka ja ma olin nagu, i pay a lot for that shit, tuleb nüüd tasuta võimalust kasutada! Ja siis sain ma aru, et kontsaga saapad ja veis põlves praktiliselt ei võimalda mul tantsida. Väga kurb lugu, aga jäi see Idol mul õppimata.

Ning muidugi toimus ju veel üks oluline fännisündmus. BTSi film! Istusime aga neljakesi oam kambaga riburada pidi toolidel ja oioioi, kohe meie kõrval olid täitsa juhuslikult ka minu korea keele kaaslased, nii et saime kõik koos huravalt exited ja veidi ärevil olla, sest hei, sellisel üritusel on alati hirm, et peab häbi pärast maa alla või antud juhul siis saalipõrandale vajuma.

Aga kõik pidasid end kenasti üleval, publik oli isegi veidi vanem, kui ma arvasin, ja keegi ei toonud kuuldvaale creepisyd kriiskeid. Ok, alguses kui army bombi reklaam oli, oli ikka suht naljakas ja rahvas oli veel giggly giggly ka, aga niipea kui bighiti bubbleid ekraanile ilmusid ja esimene erutunud kyaa oli kuuldavale toodud, muutusid kõik rahulikuks. Nagu õeke täheldas, väga ruttu süüvis filmi ja unustas ülejäänu ära.

Some highlights

• Yoongi
• Kogu tema eksistents eks ole
• Aga eriti see kuldne stseen, kui kõik teised vees möllasid ja tema veinipokaaliga basseini servas istus.
• Või kuidas ta veinipudel käes tantsis
• Kogu see grillpeo stseen, mis mõjus oma pehme sooja filtriga nagu film või reklaam
• Taehyung klaveril koreapolkat ja pulmamarssi mängimas
• Hobi Taehyungi koeraga tantsimas
• See kollektiivne aww, mis üle kogu saali kutsu ilmudes rullus
• Jini ja personaaltreener
• (i ficking love kim seokjin)
• JK (või oli see Jimin?): let’s drink a lot!

Ehk siis sai naerda ja sai ka mõelda. Korea dramaatilisust oli kohati muidugi liiga palju ja selle jutustava teksti ajal läks tihti mõte lappesse, aga samas. Kui nad kasutasid „Sea“ sõnaasid ja selle intrumentaali, siis ma olin nagu ’aaahhh!“. „Sea“ on kindalt üks mu Bangtani lemmiklaule.

Mia ütles pärast filmi, et ta tunneb end kohe nii inspireerituna. Et ta tahaks ka olla osake millegi suure korraldamisest. Sest tegelikult kogu see rahvas, kes ühe tuuri ja konterti taga on, on see ikka metsik arv inimesi ja metsik kogus tööd.

Nii et jah, mul on hea meel, et see film kenasti välja kukkus. Nad ei olnud hakanud seda tegema kellegi teise kui fännide jaoks ning oma vahetuses mõjus see ehedalt.

(lol, aga uuesti vaatama ma seda ikkagi ei jõudnud)

Bye~

The melancholy of Kim Namjoon

Ok RM. Rapmon. Kim Namjoon. Namjoonie. Respect, man.

„Mono“ on...ülihea?

Kogu albumi üldmeeleolu ja flow on nii hästi ära tabatud ja sobis nii hästi nende viimase kahe nädala vihmase ja väsinud, aga ikka edasikulgeva meeleoluga. (Mis oli vallutanud mind ja küllap ka Namjooniet ennast)

Niipea, kui ma seda kuulama asusin olin ma suht: Mia will like it. Ja mida ütles õeke?

Et Rapmon oleks nagu spetsiaalselt Maria jaoks selle albumi kirjutanud.

See album on märgatavalt kulgevam ja rahulikum kui Rapmoni eelmine mixtape, aga eks poisu ole vahepeal paar aastat vanemaks ja kõvasti tuntumaks saanud. Ja see ei olnud enam räppalbum. Omal moel sulavad kõik lood üheks suureks tervikuks kokku.

„Mono“ on kohe kindlasti melanhoolne, aga mitte masendav. Kurb, aga omamoodi lohutav. Ma olen seda võib-olla varem ka öelnud, aga mille poolest on Suga ja RM minu jaoks oma loomingus erinevad: RM on melanhoolsem ja ütleb rohkem ümber, Suga on vihasem ja ütleb rohkem otse.

Lauludest ka.

Tokyo: esimene lugu ja ma armastan seda. See vilistamise koht ja kauguses vihisev tuul? Love it love it. (ja kõigist meist saab kord tuhk)

Seoul: Maria ütles selle kohta, et see on selline autoga hämaras linnas sõitmise laul, mille peale ma olin nagu, lol kas sa oled videot näinud? Ja ta ei olnud veel. Ikka väga hästi tabatud meeleolu.

Ja siis see mv! Milline imeline filter, milline hurmav värvigamma ja editing.

Kaks rida, mis mulle kohe meelde jäid: „Han river that bears too much han“ ja ’ it’s a good place to live if u have money“. Ja kõik see homonüümidega mängimine. Lolimise koht: edgy break, kus RM istub pimedas rooli taga ja ootab kedagi, kui tal tegelikult pole isegi lube.

Moonchild: milline aesthtic tm video. Alguse inglisekeelse räpiosa flow so gut. Also: ’there’s no ’freedom’ when u say ’freedom’ out loud’

Badbye: ok, thats my jam. Mulle istuvad ikka need napid lühikesed lood. Justnagu „Blue side“ oli Hobi mixtape’ilt mu lemmik, on ka see lugu oma lihtsas sügavuses üks mu lemmikuid

Uhgood: taas kulgemise lugu

Everythinggoes: see algab nagu draamalaul ja millegi pärast ootsasin, et Kyuface hakkab laulma, mis on väga veider uitmõte, mis esimese asjana pähe kargab. Ja kui siis räpiosa tuli olin ma nagu, ohoo, ikka natuke räppi ka sel albumil. (ja kokkuvõtvalt: ka see läheb mööda)

Forever rain: esimene, mida ma kuulsin-nägin ja seetõttu sai väikse eelise. Ma olin seda kuulates ropult väsinud, väljas sadas vihma ja ma tahtsin magama jääda ja ma tahtsin albumit kuulata (ja ma tahtsin koos vihmaveega rentslist alla voolata ja saada osakeseks ookeanist).

Anyway, RM, sa oled üks vapper mees, kui sa aastal 2018 julged kirjutada ’mulle meeldib vihm, sest keegi ei näe mu pisaraid’ laulu. Võib-olla ma lolisin. Võib-olla, eks. Aga näiteks need sõnad: ’gonna breath a little slower, cuz my rap and life are ususally too fast’, midagi hoopis muud.

Meloodia poole pealt on sel väga huvitav kulg ja rütm. Ma olen väga muusikakauge inimene, aga sel lool on selline kerge dissonants sees, pooltoonid ja kummaline helistik. Ja see refrääniosa: slow rap, slow jam, slow rain, everything slow – taaskord väga huvitav valik ja istub mulle. MV animatsioon meenutas mulle kohati eesti animatsiooni, mis teadupärast on väga kõrgelt hinnatud ja väga creepy. Need groteskesed näos, mis meie vaest anime-kuni (Rapmoni eks) jõllitasid olid ikka selline eesti kunsti kõrgem tase.

Coming up!

Kpop dance fest ehk tantsuvõistlus ehk wow, küll inimesed on ikka andekad

Ma olen ka öölaps!