The melancholy of Kim Namjoon

Ok RM. Rapmon. Kim Namjoon. Namjoonie. Respect, man.

„Mono“ on...ülihea?

Kogu albumi üldmeeleolu ja flow on nii hästi ära tabatud ja sobis nii hästi nende viimase kahe nädala vihmase ja väsinud, aga ikka edasikulgeva meeleoluga. (Mis oli vallutanud mind ja küllap ka Namjooniet ennast)

Niipea, kui ma seda kuulama asusin olin ma suht: Mia will like it. Ja mida ütles õeke?

Et Rapmon oleks nagu spetsiaalselt Maria jaoks selle albumi kirjutanud.

See album on märgatavalt kulgevam ja rahulikum kui Rapmoni eelmine mixtape, aga eks poisu ole vahepeal paar aastat vanemaks ja kõvasti tuntumaks saanud. Ja see ei olnud enam räppalbum. Omal moel sulavad kõik lood üheks suureks tervikuks kokku.

„Mono“ on kohe kindlasti melanhoolne, aga mitte masendav. Kurb, aga omamoodi lohutav. Ma olen seda võib-olla varem ka öelnud, aga mille poolest on Suga ja RM minu jaoks oma loomingus erinevad: RM on melanhoolsem ja ütleb rohkem ümber, Suga on vihasem ja ütleb rohkem otse.

Lauludest ka.

Tokyo: esimene lugu ja ma armastan seda. See vilistamise koht ja kauguses vihisev tuul? Love it love it. (ja kõigist meist saab kord tuhk)

Seoul: Maria ütles selle kohta, et see on selline autoga hämaras linnas sõitmise laul, mille peale ma olin nagu, lol kas sa oled videot näinud? Ja ta ei olnud veel. Ikka väga hästi tabatud meeleolu.

Ja siis see mv! Milline imeline filter, milline hurmav värvigamma ja editing.

Kaks rida, mis mulle kohe meelde jäid: „Han river that bears too much han“ ja ’ it’s a good place to live if u have money“. Ja kõik see homonüümidega mängimine. Lolimise koht: edgy break, kus RM istub pimedas rooli taga ja ootab kedagi, kui tal tegelikult pole isegi lube.

Moonchild: milline aesthtic tm video. Alguse inglisekeelse räpiosa flow so gut. Also: ’there’s no ’freedom’ when u say ’freedom’ out loud’

Badbye: ok, thats my jam. Mulle istuvad ikka need napid lühikesed lood. Justnagu „Blue side“ oli Hobi mixtape’ilt mu lemmik, on ka see lugu oma lihtsas sügavuses üks mu lemmikuid

Uhgood: taas kulgemise lugu

Everythinggoes: see algab nagu draamalaul ja millegi pärast ootsasin, et Kyuface hakkab laulma, mis on väga veider uitmõte, mis esimese asjana pähe kargab. Ja kui siis räpiosa tuli olin ma nagu, ohoo, ikka natuke räppi ka sel albumil. (ja kokkuvõtvalt: ka see läheb mööda)

Forever rain: esimene, mida ma kuulsin-nägin ja seetõttu sai väikse eelise. Ma olin seda kuulates ropult väsinud, väljas sadas vihma ja ma tahtsin magama jääda ja ma tahtsin albumit kuulata (ja ma tahtsin koos vihmaveega rentslist alla voolata ja saada osakeseks ookeanist).

Anyway, RM, sa oled üks vapper mees, kui sa aastal 2018 julged kirjutada ’mulle meeldib vihm, sest keegi ei näe mu pisaraid’ laulu. Võib-olla ma lolisin. Võib-olla, eks. Aga näiteks need sõnad: ’gonna breath a little slower, cuz my rap and life are ususally too fast’, midagi hoopis muud.

Meloodia poole pealt on sel väga huvitav kulg ja rütm. Ma olen väga muusikakauge inimene, aga sel lool on selline kerge dissonants sees, pooltoonid ja kummaline helistik. Ja see refrääniosa: slow rap, slow jam, slow rain, everything slow – taaskord väga huvitav valik ja istub mulle. MV animatsioon meenutas mulle kohati eesti animatsiooni, mis teadupärast on väga kõrgelt hinnatud ja väga creepy. Need groteskesed näos, mis meie vaest anime-kuni (Rapmoni eks) jõllitasid olid ikka selline eesti kunsti kõrgem tase.

Coming up!

Kpop dance fest ehk tantsuvõistlus ehk wow, küll inimesed on ikka andekad

Ma olen ka öölaps!