Busani päevikud

 22.08.2020

Ma saan homme karantiinist välja. Vot.

13 päeva pluss saabumisõhtu olen ma istunud ühes toas siit kordagi lahkumata ja näiliselt võinuks mul olla päris palju võimalusi, et kõigist oma seiklustest kirjutada, aga siin ma nüüd olen. Kell kümme õhtul, päev enne vabanemist. Tegemas nimekirja kõigest sellest, mida ma ei teinud ja üritades vähemalt ühte punkti sealt täita.

Vangieluga harjub ära. Toit käib kolm korda päevas ja suhteliselt kindlatel kellaaegadel. Kuulatad, kuidas koridorist kostub toidukäru rataste veeremine ja siis ootad viisakalt paar hetke, et need, kes sulle toidu toovad, jõuaks lahkuda, enne kui oma käe ukse vahelt välja pistad. Ruumist lahkuda ei tohi. Vastasel korral ähvardab sind trahv, vangla või riigist välja saatmine. Viiendal päeval anti meile teada, et koridoris on valvekaamerad. Mõtlesin kõigile neile hetkedele, kui alukate väel (aga topp ikka seljas), oma toitu võtmas käisin. Paranoiliselt kiikasin pärast oma vangikongi lakke, kuigi siis oleks muidugi olnud juba hilja oma väärikust päästa.

Sest siin on palav. Nii neetult palav. Nii palav, et alukate väel ringi käia on igati sünnis ja viisipärane. Täna on isegi mahe ilm ja vahelduse mõttes ei huugagi konditsioneer täisvõimsusel (puldiekraanil kuvatud ihaldatud 16 kraadist on puudu veel nii umbed 20). See lämbe kleepuv palavus on olnud väga loiutav ja ilmselt ka üks peapõhjusi, miks ma nii ebaproduktiivne olen olnud. Pluss ma vajasin puhkust. Ja tõttöelda, need kaks nädalat on seda ka olnud. Kohe naljakas on mõelda, et homme peab pärisellu astuma ja keegi ei toogi sulle lobi ukse taha.

Kus ma siis olen?

Kerime ajas tagasi.

On jaanuar. Liisa veel blogib. Bangtani comeback läheneb. Aga kuidagi juhtub nii, et mul jääb õigel hetkel albumi arvustus tegemata ja järsku on koolis kiire ja siis järsku, eriti järsku läheb maailm hulluks.

Juba jaanuaris pidi hakkama muretsema, mis saab meie aprillikuisest Hiina ja Jaapani reisist (spoiler, see jäi ära). Nädal enne märtsikrahhi käisime Kadiga peol ja arutasime veel, mis saab ja kuidas ikka üldse ei tahaks reisi ära jätta. Ebakindlus ja teadmatus on vastikud, sest selleks hetkeks kui kindlalt selgeks sai, et me kuhugi ei lähe, oli see omamoodi kergendus. Ei jaksanud isegi kurb olla. Seda enam, et mul oli üks hoopis pikem reis mõtetes.

Nimelt sai veebruaris hakatud ajama pabereid korda, et kandideerida aastaks vahetusüliõpilaseks Lõuna-Koreasse. Kui veel jõulude ajal olin üsna kindel, et tahan minna Souli, siis jaanuaris ülikoolide kandideerimisnõuetega tutvudes olin ma suht, Busan, it gonna be Busan. Üks peamisi põhjusi? Raha. Soul on kallis. Liisa on poor. Ja tol hetkel ma veel ei teadnud, kui poor ma veel see aasta olema saan.

Ehk Liisa ajas asju ja covid oli kauge tõbi Hiinamaal. Eks ta ole, mis seal ikka, muretseme kevadise reisi pärast, aga mitte veel maailma pärast. Siis läheb Itaalias jama lahti, aga mul pole mahti sellele kõigele keskenduda, sest lisaks ettekannetele ja seminaridele pean ma tähtajaks oma paberid korda ajama. Ja siis ühel kaunil kolmapäeva õhtul esitangi ma oma paberid ära. Järgmisel päeval kuulutatakse Eestis välja eriolukord.

(mul pole kunagi nii kiire ja raske olnud, kui neil karantiinikuudel. Nii vähe aega iseendale, aga samas olin ma isegi õnnelik, sest sain veeta need kuud Tõrvas, kus on maja ja aed ja mets värava all, mitte vangistatult korteris, ja tegelikult läks ju kõik kenasti, lihtsalt, ma olin lõpuks nii kurnatud nii kurnatud. Nagu tükk võid, mis on määritud liiga suurele leivakäärule, tsiteerides lemmikuid)

Kiri, et TÜ on minu kandidatuuri Busanile esitanud, tuli paari nädala pärast. Hüppasin rõõmsalt venna juurde ja läksime õue tähistama. See oli muidugi alles algus. Järgnes terve hunnik uusi ja uusi dokumente, motivatsioonikirju jms. Kui PNU’st kirjad saabuma hakkasid, olin mina kindel, et mind on nüüd vastu võetud, meie teine eesti tüdruk S. aga oli suht, mmm, aga kas oleme? Olime, aga PNU kirjad jäid kuni lõpuni segaseks. Ja mida inimene vajab uute riiki suundudes? Üldse pandeemia ajal reisides? Infot. Päevakohast adekvaatset infot. Kas me seda saime, jääb k-pop jumalate otsustada.

Juunis anti meile teada, et kui oleme otsustatud ikka PNU’sse õppima tulla, peame läbima kohustusliku kahenädalase karantiini. Tundus tollal tüütum ja kõhedam väljavaade, kui praegu olles selle kõik läbi teinud. (ja meile jäeti igal hetkel õigus programmist loobuda, mida kasutas märkimisväärselt suur arv inimesi, arvestades, et meie esmases vahetusüliõpilaste nimekirjas oli 170 nime, ja nüüd on meid veidi üle kuuekümne. Rahvaarvu järgi arvestades on Eesti oma nelja üliõpilasega ilmselt suurimaid delegatsioone)

Igatahes järgnes terve hunnik asjaajamist ja kirjavahetust juunis-juulis. Viisa, tervisetõendid, lennupiletid, kogu muu logistika, ühikas, kindlustus, kõige vajaliku soetamine…ja kogu aeg kuklas teadmine, et midagi võib väga untsu minna ja tegelikult ma ei saagi minna.

Ehk see elu, mis polnud ettevalmistamisega seotud, koosnes Liisa suvistest lemmiktegevustest nagu ujumine ja rand, marjakorjamine ja moosi tegemine, puu all raamatu lugemine ja vennaga filmide vaatamine.

Tööl käia ju ei saanud. Ja vat see oli tragöödia. Kolmel üritusel. Ma käisin kolmel üritusel, kui eelmine aasta oli neid 26 ja mitmed neist mitmepäevased. Ja samal ajal pangaarve aina kahanes ja kahanes…Ma tahaks öelda, et see on nali, aga sel hetkel kui ma oma karantiiniarve ära olin maksnud, jäi kontole 3 eurot ja 50 senti. (insert ’there’s a moment u know ur fucked’ laul). Õnneks oli mul siiski veidi sääste kõrvale pandud, but still, im fucked. Googeldan siin varsti korea sugar daddysid, sest mis sa vaene hing ikka teed. Alati on muidugi lootus, et mõni chaebol kid sõidab mulle ülekäigurajal otsa ja sealt saab alguse kui mitte meie tormiline kdrama väärne armulugu, siis vähemalt korralik valuraha, et ma teda politseisse ei annaks.

Yololaif indeed.

Sest no kohe üldse ei tahtnud seda aastat ära jätta. Kui ma praegu poleks tulnud, kes teab, millal elu mulle uue võimaluse oleks andnud.

Siin ma nüüd olen, Busanis. Linn särab õhtutuledes mu rõduakna taga ja homme võin ma lõpuks nende seinte vahelt välja astuda, ilma et mu karantiiniäpi stalkimisseade karjuma hakkaks ja swat-tiim mind kui ohtliku biorelva isoleeriks.

Kooli alguseni on veel nädal aega. Piisavalt, et asju ajada, veidi linnaga tutvuda ja loodetavasti ka blogida.

PS. Dynamite!

Shining through the city with a little funk and soul~ on täpselt see, mida ma tegema hakkan!

 

Coming up!

Reisimine Korea Vabariiki corona-ajastu tingimustes

Karantiini menüü: kuidas 14 päevaga kaalus juurde võtta