Yipikaye motherfucker!

Sõbralikud jõulutervitused siit Lõuna-Eesti väikelinnast!

Ma usun, et mu kallid lugejad ei ole must pühade ajal liialt puudust tundnud (kuigi kirjandusliku karjääri kohaselt tuleks ju vastupidist soovida). Nagu jõulude ajal ikka kipub olema, on olnud korraga nii kiire kui väga mölutamise rikas. Sest et iga laps, ka kõige väiksem, teab, et maitsva jõuluprae nautimiseks tuleb see kõigepealt valmis küpsetada.

Ja meie jõulupraad oli see aasta iseäranis nommitav. Sama kehtib ka piparkookide kohta, mida meie usinad käekesed jõulureedel vormisid ja jõuluhommikul dekoratiivkunsti ja huumorit segades hoolikalt kaunistama asusid. Abiks oli ka perekondliku visiiti tegev vahepeal 15-aastaseks saanud onupoeg, kes nägi välja nagu Disney poisi ja JB segu, ning keda ma jõllitasin meie sugulusastet arvestades võib-olla natuke liiga ilase näoga (sorry Sannu, aga sa oled alatult hea välimusega ja lähed iga päevaga üha enam ja enam heartthrobiks kätte). Kallis onupoeg lisas piparkoogi kollektsiooni sellised pärlid nagu YOLO ja Swag kala, püksi pissiv nutune piparkoogimehike ning verine ühe jalaga kiisu (viimane on saanud juba osaks ajaloost, kadudes minu ahnete lõugade vahele). Maria panuseks oli hiina võitlusvanamees ja giljotineeritud piparkoogimehike (üks aasta tegi ta üleelusuuruses noku, mille peale vanaema uuris, kust kohast ta sellist neegripeenist veeel näinud on). Ja mina tegin nagu juba traditsiooniks saanud, hunniku iidoleid. Siwon oli otseloomulikult hobune.

Jõulureede oli veel ühe sündmuse poolest eriline. Nimelt käisime viimaks perekondlikult „Kääbikut“ vaatamas. Ja otseloomulikult meeldis see meile väga (pärast kõiki neid aastaid ootamist oleks suti mage olnud, kui me pettunuks). Isegi venna vaatas huviga, sest ta on ju LOTRi näinud ja mama luges talle hiljuti ka „Kääbiku“ ette.

Mulle meeldis see, et nad olid kasutanud raamjutustust ja võimalikult palju vanu näitlejaid, meeldisid nii detailid kui maastikud, leebe huumor ja tempokus, otseloomulikult soundtrack (lol, kas ma olen juba treileri välja tulekust saadik Misty Mountains’i meloodiat ümisenud) ja see, et nad olid raamatu laulud sisse pannud, ning otseloomulikult meeldisid mulle ka tegelased.

Kohe kui teaser välja tuli, irvitasime juba, et Thorin Tammiskilp on päkapiku kohta sutike liiga cool. Oleks me siis vaid teadnud, mida vendade Fili ja Kili näol meile pakutakse! Kili, Keskmaa supermodell ja Fili, Keskmaa Ryan Gosling. (ilma oma blondi päkapiku habemeta on näitleja lihtsalt ülisarnane). Nagu paps leidis, peab tüdrukutele ikka silmailu ka pakkuma, sest Legolas ilmub ju alles viimases filmis välja.

Teised päkapikud olid ka toredad ja võrreldes raamatuga ikka palju rohkem karakterit saanud. Bofor oli oma rullis mütsi ja vuntsidega oli igati cool, Ori oma naljakal kombel nunnu, Balin lihtsalt mõnus ja well, Dwalin oma kõrilõikaja välimusega nägi välja nagu lömastaks ta vabal ajal B-kategooria filmides inimestel paljaste kätega peakolusid puruks. Ja Bilbost ning Gandalfist pole vajagi rääkida.

Jep, nagu te näete hakkan ma vaikselt fandomisse sisenema. Mitte et ma poleks seal juba 2001-st aastast saadik olnud.

 Coolbrod Kili ja Fili

Vahepeal talveunes tukkunud kpop maailm on ka viimaks elavnemise märke ilmutamas. Gayo Daejunid on avapaugu saanud, kuigi ega ma neid enne Tartu minekut vaadata saa, sest siinne nett ei ole võimeline lihtsalt videosid ära kerima. Isegi SNSD teaseritega läks omajagu aega.

SNSD comeback on siis ukse ees ja kui eelmine kord esitleti meile lihtsalt poisse, siis seekord on Girl’s Generation viimaks need poisud ka kinni püüdnud. Teaserid on siiani olnud segu „Oh!“ aegsest nunnudusest (tõsiasi, mis õekesele väga meeldib) ja f(x)’ilikust halvast maitsest. Piltidest on mu lemmik kindlasti Seohyuni oma, sest selles on mingit editorialikku maitsekust ja tüdruk ise näeb väga hea välja. Veel meeldivad mulle väga Hyoyeoni ja Yuri pildid, viimane on lihtsalt tapvalt kuum. Sunny hetke juuksevärvist pole mul halli aimugi, kuigi paistab et vahelduv vikerkaar oleks üsna täpne diagnoos. Lilla ja roosa on okei, aga see kollane õudusunenägu sellel jubedal hobese seljas istumise picil...me no laiki.

Jään igatahes mv’d ootama. Tantsuteaser ennustab vist midagi f(x)’ilikumat, aga näis.

Oh, ja Kangin blondeeris end ära ning näeb nüüd välja nagu õilis kulgeja TOP.

Ning Donghae lühike soeng muudab ta nii nooreks ja nunnuks. Tema Ceci photoshoot on meeldivalt hurmav, eriti see roosa dringi pilt, kus ta parajalt alakas välja näeb.

Ja tänu taevale, ka Siwon on viimaks lühikeste juustega. Maria tegi hea avalduse: see, kui sulle Siwon meeldib, on umbes sama, kui sulle meeldivad hobused.

Veel jõulufakte:

• Perekondlikud „Visa hinge“ vaatamised on vägagi liitvad kogemused ja võivad osutuda ka harivaks. Näiteks õppisime me ühe reklaamipausi ajal USA osariigid selgeks
• Päkapikule nii muuseas soovide mainime tagab, et sa saadki need kingitused (miinus Porche. Väga kurb lugu küll, aga küllap see ei mahtunud kuuse alla)
• Jõuluõhtune surnuaia temperatuur langeb allapoole absoluutset nulli. Murphy seaduste kohaselt läheb järgmine päev sulale. Posittivne oli kalmistul muidugi see, et kui surnuks külmuda, pole vaja kaugele matta
• Papsilt jõulutemaatilise klaverikontserti saamise tõenäosus suureneb lineaarselt tema kehas ringleva alkoholikogusega.
• Jõuluööl õnnestub isegi õeke endaga „Supernaturali“ vaatama meelitada
• Teise püha hommikul supervara – nimelt kell kümme – üles tõusmiseks on vaja head motivaatorit. „Hommikusöök Tiffany juures“ sai sellega hakkama. Naljakal kombel nägin ma seda viimati seitsme-aastaselt, samuti Tõrvas ja sain sellest lapsepõlve trauma (kassi pärast)

Vot siis.

Coming up: 2012 kpop music auhinnad by Liisa

Ja kui juhtub, et ma ei jõua enne uut aastat positidada, siis kõigile ilusat vana aasta lõppu!

Maailm lõpeb maikuus mitte detsembris

Vahepeal olid säärased olulised perekondlikud sündmused nagu papa doktori kaitsmine, venna laseaia jõulupidu ja tjotja juubel.

Esimesele neist järgnes lihtsalt hurmav praaznik, kus lisaks tundmatutele töökaaslastele olid kohal ka vanad sõbrad aka härrased, kes on tundnud mind sellest ajast saadik, kui ma vaid lamasin kätkis, kisasin ja tegin musta. Nagu mulle lahkelt mainiti, olin ma esimene titt sõpruskonnas. Jaa, aga vahepeal oli rohkem kui 20 aastat mööda läinud ja meie Miaga ei olnudki enam lapsed, vaid täiskasvanud inimsed. Mis viis muidugi mitme vägagi küsitava väärtusega bukowskiliku kõneluseni ja oli vägagi lõbustav. Miinus see hetk, kus vaene üliõpilane Liisa pidi taksoga koju toimetama karja endast poole vanemaid joodikuid, endal süli täis punaseid roose ja varbad kringliks külmunud. Ja üks neist imekaunitest roosinuppudest jäi siis takso ukse vahele ning hiljem pudenes valgele lumele ükshaaval verevaid kroonlehti. Väga muinasjutuline.

Pohmakad tohterdatud, suundusime järgmine õhtu papsi ja õega venna lasteaia jõulupeole. Ma polnud varem ühelgi tema omal käinud ja noh, eks see viimane võimalus oligi. Üritus ise oli väga naljakas, irvitasime lakkamatult jha nägime ilmselt üsna kahtlased välja. Nimelt oli nende rühma etendus puhas eksistentsiaalne angst selle parimas avaldusvormis. See oli nii traagiliselt masendav, et see oli juba naljakas. Eriti kuueaastaste esituses. Ja venna väikese tülpinud ja tigeda kingutusena tegi lihtsalt imetabaselt usutava rolli.

Lol, üks asi oli veel, mille üle me raskelt irvitasime. Nimelt oli lasteaia saali sein kaunistatud karraga. Ning kahjuks moodustas see kard ühe sõna. Ropu sõna. Munn. Jep, te lugesite õigesti. 20 minutit pidasin ma vapralt üksi selle informatsioonikilluga vastu, aga siis tundsin, et ma pean seda jagama. Ja mida kostis Mia mu märkuse peale: lol, ma lugesin kohe sama asja. Tublide ja korralike inimestena otsustasime me oma avastust ka papsiga jagada, kes tunnistas, et ta oli samuti üritanud kokku lugeda, mis sinna kirjutatud on, aga et ta on poolpime, polnud hästi näinud. Well, pidime siis kolmekesi oma kohatud turtsatused summutama ja lootma, et me polnud ainsad, kes säärase tähelepaneku tegid. Loo moraal: ropp pole mitte see, kes ropusti ütleb, vaid ropusti mõtleb.

Jõulud lähenevad ähvardava kiirusega ja üritusi koguneb omajagu. Triinu soolakas, maailmalõpupidu, maailmalõpp ise, piparkoogitegu, metsast kuuse toomine, perekondlik kinokülastus Kääbiku vaatamiseks…Kuigi kui maailmalõpp korda läheb, siis ei pea kogu selle jõuluvärgi pärast väga muretsema. (ega maailmalõpu pärast vist ka muretsema pea, küll vennad Winchesterid asja korda ajavad. Paar korda on nad ju sellga hakkama saanud, mis see üks kord siis veel ära ole)

Väga kurb lugu küll, aga ma jõudsingi kõik „Supernaturali“ hooajad ära vaadata ja pean nüüd ootama jaanuari keskpaigani, et järgmine osa saada. Lihtsalt traagiline. Kuigi võib-olla mitte nii traagiline kui „Supernatural“ ise.

Iidolmaailm on see-eest suht rahulik olnud.

Täna tuli viimaks EXO kalender välja ja ma olen lihtsalt lummatud Cheni piltidest. Ta näeb lihtsalt niiiiii hea välja. Chanyeol on ka väga nunnu ja sparkly ning Tao pildid on väga ilusad, kuigi ta pole täitsa enda nägu. Osad Kai omad on see-eest vähe imelikud, aga mis seal ikka.

Nüüd tuleb Suju kalender ka ära oodata.

Vot oli selline lühike postitus. Lihtsalt tõestamaks, et ma pole veel surnuks külmunud.

PS. Oh, mul tuli meelde! Me käisime ju Sanna-chani ja Kadiga möödunud nädalavahetus lapsepõlve meelde tuletamas. Nimelt Kassitoomel kelgutades oma luude ja kontide ning võib-olla ka eluga riskides. Minu sõjaarmideks oli valutav kann ja sinised reied. Aga rõõm oli kannatusi väärt.

Inglid ja kangelased

Detsember on taas kätte jõudnud, lumi katab villem grünthal-ridalaliku lüürilisususega maapida, päkapikud toovad tublidele (ja mõnikord ka mitte nii tublidele) lastele sussi sisse maiustusi ja preili Liisa on langenud musta auku nimega Supernatural.

Jah, tänu preili Signe usinale tumblr spammile ei suutnud ka mina viimaks kiusatusele vastu panna. Ma olen ilmselgelt jõudnud hetkel aasia sarjadega tupikusse ega suuda neid praegu eriti vaadata. Üritasin küll oma kunagist armastust jdoramade vastu üles soojendada, aga ei tahtnud see üritus nii hästi õnnestuda, kui ma lootsin (Okada Masaki see-eest on igati kobe poisu, kelle nägu ma olen tulevikuski valmis läpakaekraanilt imetlema).

Igatahes, „Supernatural“. Et ma olin gifikesi ja muud säärast juba varem näinud, olid mu eelteadmised järgnevad:

• Seal on kaks venda
• Kuidagi on asjasse segatud Lucifer
• Üks vendadest sureb jõle tihti ära
• Ja siis on seal veel gay ingel, kes kannab trenchcoati

Säärase metsiku eelpagasiga sukeldusin ma siis esimesse hooaega ja olen hetkel end marathoninud viienda lõpuni (ilma igasuguse spoilimiseta – lõpust on aru saada jah, et lugu oli algselt plaanitud viie hooajalisena). Aga yay! veel kaks ja pool hooaeg enne kui ma muutun tavaliseks kannatajaks ja pean iganädalasi episoode ootama jääma. Või siis unenägudest toituma.

Mu tänaöises unenäos olid nii vaimud kui deemonid, aga vendade Winchesteride asemel uurisid lugu Barnaby ja Jones. Lol, mu alateadvus on vist ikka põnev koht. Ma olen nüüd juba kolm korda „Supernaturali“ unes näinud ja ehkki ma varasematest ei mäleta suurt midagi, olid ühe peategelesteks kindlasti Dean Winchesteri tapvalt rohelised silmad.

Nagu te eelnevast lausest aimata võite, on mul kerge nõrkus Dean Winchesteri (ja tema roheliste silmade) vastu. (veider fakt, mu keel ka sõrmed ei taha neid lihtsalt Deaniks ja Samiks nimetada, vaid kipuvad ka perekonnanime taha panema).

Kuigi ma ei ütleks, et ta oleks esmapilgul minu cup of tea namja, hakkas ta mulle kohe meeldima. Lol ja mida siis veel hiljem rääkida? Hurmav kompott angsty ja muretust, segatuna kõige puhtakujulisema badasslusega ja sellise koguse viltu vedamisega, et Liisa fantaasial läheb üsna raskeks mingeid uusi kannatusi juurde mõtlemast. Vendade Winchesteride lugu on ju selline sadisti märg unenägu, et ise ka ei usu.

Aga. Vaatamata mu kaheldava väärstusega armastusele, mis tahab, et mu fiktsionaalsetel lemmikutel halvasti läheks, naudin ma selle sarja puhul kõige rohkem just lulze. Sest neid on seal ikka korralikult. Nad oskavad nii hästi iseendeid parodeerida ja enda üle nalja heita. Minu lemmikosad on siiani olnud Triksteri ja Supernaturali fandomiga osad. See naerupahvakas, mille ma kuuldavale tõin, kui Deanile klaver pähe kukkus, well, see oli korraga väga kohatu ja samas asjakohane. (ja omg, see osa, kus nad telesarjdesse sattusid, ma pole ammu nii palju midagi vaadates lolinud. Ma sain sitcomi peale reaalselt naerukrambid)

Muidugi tekivad mõned küsimused ka. No näiteks kuidas nad oma alaliste hauakaevamistega vahele ei jää. Või kuidas nad hauad alati nii ruttu ja lihtsalt lahti kaevavad ja kuidas neil tikud ära ei kustu. Või siis miks nad kannavad konstantselt kolme-nelja kihti riideid sõltumata sellest, kas sirab päike või langeb lund, tuld ja pussnuge. Ja eriti müstiline tõsiasi: kuidas neil veel kõik hambad suus on.

 Hauaprobleem vaevab mind ikka raskelt

Tegelikult on mul muidugi veel kõvasti mõtteid, aga ma hoian mõned järgmiseks korraks ka. Lol, sest need on tõsisemad ja nõuavad üles kirjutamiseks suuremat pingutust – asi, mida ma hetkel teha ei viitsi. Lugejaid ei tohi ka ära ka tüüdata. Nagu ma Mariaga nädalavahetusel tegin. Pühapäeva õhtuks pani ta mind nähes käed kõrvadele, öeldes palun, mitte ainult Supernatural. Mul hakkas isegi piinlik. (aga siis me tegime diili: tema räägib mulle oma alaealistest poisudest, mina aga oma üleealistest namjadest ja pärast vatrame vennalikult (või õelikult, kui täpne olla) exopoisude üle).

Ja nüüd teiste asjade juurde.

Vahepeal oli ka (melo)dramaatiline üritus MAMA 12, mis seekord leidis aga üllatavalt õnneliku lõpplahenduse. Mnet’is on kas geniaalsed siplomaadis või esmaklassilised trollid; üks ei välista teist. Et fännisõjad pole minu teema, siis ma ei olnud enne üritust eriti üles köetud. Tuleb, mis tuleb, mina selle pärst ei muretsenud. Sujule pudiseb niikuinii midagi ja ega EXO ka ilma jää. Ja läks ju veelgi paremini! Sest auhinna sai kogu Exo tervikuna, mis on mitte ainult ilus ja viisipärane, vaid lihtsalt südant soojendav.

Üldkujunduse ja esituste poolest oli eelmise aasta MAMA minu meelest parem. Küllap oli asi lavakujunduses, mis võimaldas eelmine aasta eepilisemaid etteasteid teha, sest ruumi ennast sai efektiivsemalt ära kasutada. Mjah, mina pole muidugi korraldaja.

Aga Exo valgusmäng põrandal tegi silmale igati rõõmu ja Mirotic-Lucifer oli meeldivalt värskendav.

Ükski postitus pole täielik, kui pole veidi räägitud iidolite juustest. Sellest on nüüd küll juba mitu nädalat möödas, aga damn, kui Chanyeol oma juuksed tumedaks värvis, loopis Liisa õhku immaginaarseid konfette ja tantsis täiesti mitte-immaginaarsetel jalgadel rõõmutantsu. Järjekordne tõestus, et being an idol is all about hair. Sest mul on nüüd obssessiivne Chanyeol faas vol2 ja iga teine pilt temast paneb mind tahtma tema lolli lõusta patsutada.

Ja kummalisel kombel meeldib mulle ka Sehuni hallikaslilla peanupp. Mulle vist üldse meeldib Sehun viimsel ajal rohkem. Olgu, ma ei tea temast endiselt suurt midagi ja ta välimus on kohati esteetiliselt üsnagi küsitav, kuid see võluv ükskõiksus ja tehtud põlgus tema näol on viimaks minuni jõudnud. Mul on siiski teatav nõrkus default bitchface’ide suhtes.

Ja Sunny lilla pea ei sega mind samuti! Kas on asi minu jõulude puhul pehmeks muutnud südames või lihtsalt selles, et ta näen nüüd välja nagu oppai anime chick, but i kinda like it.

No ka siis on veel roosa peaga Yessu, kes võttis mu lihtsalt sõnatuks. Lol, kui ta ette ei vaata, saab tüübist ühel päeval GD.

Venna on juba teist nädalat haige. Kopsupõletik. Tema rohuvõtmine on tõeline tragikomöödia ja väärt eraldi PÖFFi filmi.

Kõigepealt esimene antibioootikum. Võetakse viinapitsi seest ja et eeldatavasti oli selle maitse nii jäle, võttis venna seda reaalselt nagu viina. Kõigepealt istus pool tundi köögilaua taga ja põrnitses seda märterlikul ilmel ja ohkas aegajalt sügavalt. Umbes nagu inimene, keda sunnitakse viina jooma ehkki see vägijook talle tegelikult ei istu (või siis nagu inimene, kes võitis just alkopokkeris kolmanda raundi järjest). Vahetult enne pitsi kummutamist hingas ta aga sügavalt välja ja virutas siis joogi kurku. Kust see kuueaastane küll säärased trikid on omandanud? (kust-kust, eks ikka  perekondlik eeskuju).

See oli lõbustav osa. Traagiline osa oli aga see, et tal tekkis rohule allergiline reaktsioon ja laupäeva hommikuks nägi ta välja nagu sega hiinlasest ja Anna Maria Galojanist.

Määrati teine antibiootikum. Allaneelatav. Ja selle võtmine oli küll esmaklassiline melodraama pelgalt juba selle pärast, et see kestis igavesti. Tableti pole võimalik inimlapse kurgust ju alla suruda ja see eelnev veenmistegevus pluss pidev järelvalve, et ta rohtu kuhugi ära ei peidaks...oehh ruudus.

Positiivne lugu ka.

Emps rääkis hea loo „Kääbikust“. Et meie pere on kõik suured LOTRi austajad, ootame seda filmi juba aastaid ja oleme juba ette fännid (mul on kahtlane tunne, et emps käin aegajalt salaja treilerit vaatmas). Igatahes, suur fänn on ka empsi boss, kes oli kuulutanud rõõmsalt, et läheb seda kohe 14. detsembril vaatama. Mille peale mama oli sama rõõmsalt kuulutanud, et sa ei saa kullake, sest meil on siis asutuse jõulupidu ja just sina määrasid kuupäeva. Nuuks-nuuks, eks ole.

Üks teine töökaaslane oli selle peale teatanud, et tema ei ole kunagi aru saanud, kes selliseid filme üldse vaatab ja kellele neid tehakse. Mille peale mamps oma parima pwneri-häälega kostis, et see film on tehtud spetsiaalselt meie perele ja noh, siis veel nii miljonile inimesele.

Ja et algus ja lõpp oleks ideeliselt seotud, teile üks ilus Villem Grünthal-Ridala talveluuletus:

Üle hämara, varjudest tume,

õrna ja sinava lume

heidab veerev, kustuv päike

punava läike.

Valguse võimendamine ergutatud kiirguse abil

Võib laserkiir veel niidist ju peenem olla tead

Ja galliumarseniidist sa maalid roosaks sead

Ja laboris on pime, sööd infrapunast lund

Ja pole mingi ime, kui tulnud on su tund

Ma olen alati leidnud, et see on üks Vennaskonna imelikumate sõnadega laule. Aga millegi pärast ei taha kuidagi peast ära minna.

Vennaskonnaga alustasin seetõttu, et juhtus (juhtub?) midagi ääretult hurmavat. Nimelt esinevad nad see aasta Treffneri ballil. Ja et ma pole juba neli aastat Treffi ballil käinud, oleks igati sünnis ja viisipärane end viimaks ka vilistlasena kohale vedada. Patseerida sampanjapokaaliga treppidel ja teiste garderoobe arvustada. Ja nii muu seas ka muidugi Vennaskonda kuulata.

Mul on nüüd veidi vähem kui kaks nädalat aega endale sobiv kostüüm leida (arvestades minu kiindumust lühikestesse kleitidesse tundub isegi põlvini kleit tapvalt pikk). Mul paar valikut on enda omade seast pluss tuleb tüdrukutelt uurida. Lõpukleidid kuluvad sellistel juhtudel ikka ära.

(ja mis puutub kaaslase muretsemisesse, siis sellega probleemi ei ole. Parimal juhul lähen ma haaremiga)

Nädalavahetus oli vahelduse mõttes liigagi seltsielu rikas. Ah popularity! Ei, tegelikult oli kahel sõbral sünnipäev (kolmandal ka tegelikul) pluss kaks deitot, sest nagu tavaliselt, langesid kõik asjad kokku. Lol, aga nüüd ma elan ilmselt kuni uue aastani erakuelu. Miinus ball muidugi.

Teisel õhtul juhtus õnnestus ka (esimesel ka, aga mitte minuga). Tantsupõrand oli üsna libe, Liisa väheke ülemeelik ja julge ning tantsuhoog sutike kiirevõitu. Tulemus: ma libastusin põrandal ja lõin rängalt selja ära. Hommikul oli tunne nagu oleks keegi haamriga vastu abaluid virutanud. Õekeselt laenatud valge särk oli ka sopane. Nuuks nuuks. (aga õnneks on olemas pesupulber).

Muidu oli olemine hurmav: meeldiv seltskond (sh jumalad), toitu rohkem, kui süüa jaksad (damn, me tegime ikka vastikult head lavashirullid ja lasagne), lakkamatult voolavad sampa- ja tekiilajoad, revolvrid ja romantika…ja teadmine, et me oleme suureks kasvanud.

 Liisa seitse aastat tagasi ühel septembrikuu pärastlõunal hipitüdrukuna

Suju Pariisi photobook on viimaks väljas ja igati rahuldust pakkuv. Õhkkond on meeldiv ja rõivavalik üksikute eranditega õnnestunud. Ma kartsin sutike BBq pärast, mopp ja dumplinface ja puha, aga õnneks olid mu kartused asjatud. Tüüp näeb igati rahulsustpakkuv välja, võib-olla vaid veidike punase nina ja idioodi naeratusega. Okei okei, ma rohkem nii sama kiusan.

Donghae näeb tapvalt hea välja, paras kontrast BIC3’ga , kus ta on ausalt öeldes üks halvemini välja kukkunud liige. (btw, kas te ka teete pausi, kui te hakkate sõna ’member’ asemel ’liige’ kirjutama? Sest mul tulevad koheselt halvad ficid meelde…). Igatahes, Donks on kobedik ja Eunhyuk on blondi peaga mulle eriti armas, Sungmini näritud soeng on kah võluv ja Yessu lihtsalt coolbro. Eriauhind läheb aga Shindongile, kel ei õnnestunud mitte ainult väga hea välja näha, vaid kel õnnestus seejuures meenutada ka härra nurse’i „To the beautiful you’st“. Minu õnnitlused.

Vaatasin dvd ka ära. Just vaatasin, sest ega nad suurt ei rääkinud. Eunhyuk ja Teukie nagu tavaliselt ütlesid paar sõna pluss Ryeowook tegi nägusid, aga teised tegelesid rohkem ilus olemisega. Väga põnev oli tausta jälgida. Tunda ära kohtasid, kus ise oled käinud, näha linna toimekust ja selle elanike (kes mõnel juhul olid ilmselt hoopis turistid), tajuda miljööd…Ja ootamatult tekkis mul tahtmine tagasi minna, mis sest et see linn polnud mulle meie esmakohtumisel just nii sügavat muljet avaldanud, kui võinuks arvata.

Tausta jõllitamisel võis näha ka selliseid armsaid detaile nagu Yesung ennastunustavalt Seine ääres enda lõustast selfcame tegemas.

KRY Yokohama kontserti fancame vahtisin ka. Ma loodan, et neid tuleb veel välja, sest nad laulsid suht palju neid laule, mida nad muidu ju ei laula (duh). Näiteks Kyuhyun oma „God of war’i“ osti laulu, mis on üks mu viimase aja Kyuhyuni lemmik soolosid. Ja siis veel üht laulu „Bloody Monday’st“, mis oli üsnn armas ära tundmine. Sest see laul hakkas alati nii kuskil 38 minutil mängima, siis kui Miura Haruma pidi jälle kellegi eest põgenema või kedagi päästma tõttama. (see on üks mu lemmik jdramasid ok). Igatahes, juttu  oli, et Kyubb’l oli kurk haige ja ta laulis pampa pam paa! esimest korda oma karjääri jooksul mööda. Tbh siis selle jaapani loo puhul oli võib-olla midagi paigast ära küll, aga teiste lugude puhul, mida ma siiani kuulnud olen, ei olnud nagu väga aru saada. Aga ega ma pole mingi muusikaekspert kah.

Ootan seega järgmisi fancame. Polegi teise viimastel kuudel eriti vaadanud.

MV’d

• Sunggyu „60 seconds“: laul oli ilmselt ok, aga ega ma eriti tähele pannud, sest ma olin ametis Myungsoo ilusa lõusta vaatamisega. Prioriteedid, eks ole
• Bee üks aaa neli „Tried to walk“: suht tavaline lugu, kuigi sinise peaga kuti (Baro???) räpiosa oli päris hea. MV’st jäi mulje nagu neid oleks kolm, kuigi ma tean täpselt, et neid on viis. Mjah.
• Lee Hi(hihi) „1234“: vaatasin siis ka viimaks selle üllitise ära. Tegevus toimus nagu tüüpilises YG videos nimelt YG tänaval. SME’l on ka oma tänav, aga nad ei kasuta seda eriti, sest neile meeldivad kastid rohkem. Aga jah, YG on oma tänavasse ikka väga kiindunud. Videokeelelt olid need sujuvad üleminekud esteetiliselt meeldivad,  aga muidu mai tia. Pihvi konstante bored expression oli hurmav nagu ka tema võimetus huuli avada, aga laulu muusikastiil pole üldse my cup of tea.
• Boyfriend „Janus“: laul meenutab mulle oma olemuselt Double s’i „Love ya’t“, sest well, orkester ja melodramaatiline set. Pealkiri on ploti ja creepysid kaksikuid arvestades üsna clever. Aga põhiline järeldus, mis ma sest videost tegin, on see, et boyfriendi liikmetel on suured kõrvad.
• EXO samsungi reklaam (jep, kui pole videot, mida arvustada, kõlbab reklaamiklipp ka): lol, tegelikult mulle meeldis see tausta tümm. Natuke dubstepi segatuna kaheldava väärtusega räpiga on hingele väga värskendav. Ja lõustad olid ka muidugi hurmavad, eriti Baekhyun ja Do oma ultrakeskendunud tantsuosas. (ok Chanyolo lõust oli ka üsna naeruväärne, rääkimata Sehuni rohelisest peast). Suho ei olnud taas enda moodi ja nägi välja nagu ta hakaks kohe naerma. See-eest Kai (Mia sõnade järgi jäeti parim viimaseks) on suht ok. Eriti see bossy ilme, millega ta läpakat ulatab.

Vot. Suju ja Exo maailmas on tegelikult mõõn. Ei oota veel Exot tagasi, hoopis Suju M’i. SMEnt võiks mulle säärase hurmava jõulukingi teha. Või sünnipäevakingi.

PS. Akunini krimkad on ikka vastikult head. Langesin uuesti obsessiooni küüsi ja lugesin nelja päevaga kolm tükki läbi. Mitte et ma poleks neid juba enna paar korda lugenud. Nüüd tuleb raamatukogust „Nefriitpalvehelmed“ kätte saada, sest see on varem mu küüsi vaid korra langenud. Tõsiasi, et see mul vene keeles olemas on, ei aita eriti. Ostsin ma selle ju hulluse hoos Venemaal, kui eesti keelset veel väljas ei olnud. Kuid katse seda lugeda lõppes pärast poolt tundi kannatusi ja kolme vihikulehetäit uusi sõnu, samas kui jutt ise oli edasi arenenud vaid leheküljekese. Jaa, endasse tuleb küll uskuda, aga ülbeks ei maksa ka minna.

PS2. „To the beautiful you“ on nüüd tänu edasikerimisnupule viimaks vaadatud. Ei soovita kellelegi, isegi mitte masohistidele.

Let me show u all my bling bling vol2

Kolmas november on mitmes mõttes väga oluline päev.

Esiteks on Young Saengi sünnipäev, kellel oli au olla mu lemmik enne Kyuhyuni.

Teiseks on Irina-chani sünnipäev, kellel on siiani au olla mu lemmik unnitädi.

Ja kolmandaks (tulenedes otseselt teisest punktist) joon ma täna üle seitsme aasta esimest korda pinacoladat. Nii, et kui ma peaksin ootamatult postitama pildi, kus mu niudeid katab vaid niineseelik ja olematut büsti kookosekoored, siis te teate, mida süüdistada.

Ma lubasin juba eelmine aasta Irintsikule Onew maali teha, aga ei jõudnudki selleni (oh seda laiskust). See aasta olen ma ennast õnneks parandanud ja sain viimaks pisikese tööga maha. Vahtisin lihtsalt üle kahe tunni Onew pilte (fuckyeahjinki!), kuni ajud läksid kärssama. Onew oli lihtsalt pea igal pildil nii nunnu ja armas ja ma ei osanud üldse valida, sest ehkki ma tahtsin teda naeratavana joonistada, ei tahtnud ma sugugi hambaid joonistada. Keeruline ülesanne niisiis. Lõpptulemusena ei kasutanud ma aga mitte ühtegi oma väljavalitud piltidest, vaid läksin esialgse ideega (well, ma ei ütle et ma otseselt just selle otsimisega aega raiskasin: Onewd vaadata oli ju ka tore). Kasutasin alusmaterjalina niisiis „Hello Hello“ videot ja damn, see pilt tuli nii nunnu ja moosine, et ma tahaks isegi sellist poisut endale ukse taha.

Sujumaailma raputasid vahepeal dramaatilised sündmused: Teukie läks sõjaväkke! Naljakal kombel ma ei olnudki kurb (ja see pole kuidagi seotud minu viimase aja ihaga teukiet hammustada). Pigem oli mu näol selline sentimentaalne naeratus, sest omal moel oli see ilus sündmus. Ühel päeval oleks ta nii ehk naa pidanud minema ja mis võiks olla parem kui saada päikesepaistelisel päeval ära saadetud oma gruppikaaslaste ja fännide poolt? Lahkuda, et me saaks uuesti kohtuda.

Ja noh, Teukie lahkumine polnud kurb ka seetõttu, et see oli juba mitu kuud ette teatud. Kui Heechul läks, oli see ootamatu ja just see ootamatus muutis selle masendavaks.

Oh, ja eriti positiivne tähelepanek. Teukie näeb ju maha aetud juustega igavesti kobe namja välja! Ei oleks mina uskunud, et minu suu härra liidrit kuumaks nimetab, aga damn, tüüp oli namja mis namja. Eriti neil paparazzi shotidel, kus ta näeb välja nagu filmilik kurjategija. Jaa, wo is amazed.

Exo maailma raputasid ka dramaatilised sündmused. Suti vähem dramaatilised küll, aga arvestades, et nad on iidolid, siiski märkimisväärsed. Exo K nimelt muutis soenguid. Ja iga laps, ka kõige väiksem, teab et juuksemuutus ennustab lähenevat comebacki.

Kahjuks langes Exo k aga potisoengu maniakki küüsi ja pani toime mõningase hävitustöö.

Baekhyun ja Suho pääsesid kergelt (Suho näeb täitsa nunnu välja), aga Kail nii palju ei vedanud. Minu täiusliku soenguga toy boyst sai üleöö Miroticu soenguga Micky. Ja see ei ole kohe kindlasti kompliment. Õnneks ei ilmuta ta veel blondiks või punaseks muutumise tundemärke. (palun kpop jumalad, las Kim Jongin jääb tumedapäiseks poissiluduseks)

Chanyeoliga oli see-eest tubli tööd tehtud ja kui veel ta tumedaks ka värvida, oleks mul uus ilastusohver olemas. Siis me saaksime Chanyeoliga koos teineteise peale ilastada. (filosoofiline küsimus: kas normaalne soeng muudab Chanyeoli enda ka normaalsemaks?)

Ahjaa, samal ajal kui Exo K meid oma soengutega traumeeris, promeneeris Exo M lennujaamas ja nägi tapvalt hea välja. Eriti Chen, kelle hurmavat luuehtitust ei suutnud isegi permid hävitada. Xiumin oli väike Gavroche ja Krisi puhul arvasin ma alguses tõsimeeli, et tegemist on photoshooti pildiga. Lol, milline hurmav noor lord ja tema ninja assassinist ihukaitsja (Tao bb). Kris-sama airport fashion on ikka paras müstika. Kris-sama võib-olla ise ei ole enam nii suur müstika, aga võluvalt animelik on ta küll. (ok, pool aega ma irvitan ta üle)

Younique Unit’i??? „Maxstep“ mv tuli välja ja ehkki seal oli selgelt liiga vähe autosid, meeldis see mulle ikkagi. Mitte et see oleks väga põnev või sisukas mv olnud, lihtsalt inimesed eks ole. Absoluutselt kogu kamp kuulub ju mu lemmikute hulka. Ja laul on päris kummitav.

• See üks koht, kus Taemin laulab, meenutab mulle Suju „Monsterit“. Lol, ja Taemin tundub siin videos nii ~suur~. Küllap see on Pisi Henli mõju.
• Lol, mis ajast Henry Changmin on?
• Henzzi ja Eunhyuki rõivavalik on btw suht jube. Mis nad haarasid need karvased aksessuaarid Suju m’i ülejääkide kastist või
• Damn Hyoyeoni räpp. Ma ei suuda isegi nii kiiresti rääkida
• Kai smirglid on pagana lõbustavad. Tema kullahunnik ja bling on ka väga lõbustavad. Kuigi muidugi natuke teistmoodi. (ja siis see üks koht enne tema ~räppisoolot~ kõlab nii mõnusalt)
• Ja Luhan pääseb mõnituseta. Sest ta on lihtsalt nii fabulous

 Lol

SNSD „Flower power“

Kuuekümnendalik pealkiri sobis hurmavalt tolleaegsete ulmekate stiilis rõivastusega. Millised armsad hõbedased kosmoselaeva stjuaardessikesed!

Laulu dignoos by Maria: see on nagu Poweri naiste laul, mida kuulata ei viitsi. Mjah, mulle meeldib see ’butterfly sth sth spider’ koht. Pluss Tiffany dj koht. Aga Sunny võiks juuksed taas pikas kasvatada. Vot. Selline ebainformatiivne review.

Olgu, nüüd mukkima. One does not simply leave house without eyeliner.

I know we only met but let's pretend it's love

Ma lubasin eelmine kord oma Suju kollektsiooni uut pärli tutvustada, nii et siin see on: Suju Hong Kongi photobook, kurikuulus BIC3, mille lehekülgedelt leiame ka need lõustad, kes enam sujuridasid ei ehi. Ja et Kibumil on nii kole soeng, siis ega ta väga selle photobooki lehekülgesidki ehi. Han Geng see-eest on väga kobe. Ja Kyuhyun ja Sungmin.

Tellisin photobooki ühelt soome poizult, nii et shiping oli natuke vähem mõrvarlik kui ütleme Koreast tellides. Seda enam, et ega seda photobooki väga kuskilt enam saada polegi. Ma olin seda juba väga kaua tahnud ja nüd, kui saatus mulle selle võimaluse pakkus, krabasin pakkumisest kohe kinni. Kallis ta oli, aga ma ei kahetse. Ikkagi üle neljasaja lehekülje puhast õndsust.

 Photobook, postkaardid, dvd - kõik on olemas. lol, isegi inglise keelsed supakad

KRY hiljutine photoshoot oli ka igati rahuldav. Missest et nad nägid grupipildil välja kui kamp gängstasid ja Yesung meenutas veidi pimpi. See-eest Kyuhyuni sooloshot täpselt see, mida ma tahtnud olin. Kyuhyun veidi oma tumeda oleku ja sünge sarmiga. Meenutas mulle seda KRY „Cogulationi“ VCRi, kus ta sõrmuse alla neelab ja end vanni uputab. Mõlemad on muidugi väga intelligentsed tegevused, nii et pole siin midagi judgyda.

Well, ja see soeng meenutab doktor Kovacit ka. Sorri, mul on obsessiivne faas. Doktor Kovac on kõikjal.

 Hello uus taustapilt

Ga-ini kord.

Olin ta comebacki üle suht excited, vaatasin iga päev Tinkerbelli teaserit ja ootasin kannatamatult, mil see mv välja tuleb. Ja otseloomulikult juhtus see päeval, mil kassiahastuse jumal oli otsustanud mind oma ebameeldiva kohalolekuga austada. Ja siis oli see hoopis mv, mille kohta polnud ühtegi teaserit. Vat sulle tiisimist.

Ma pole „Bloomi“ mv’st nii vaimustuses kui võiks eeldada ja sellel on kindlasti omajagu teha laulu enesega. Sest laul on üsna väsitav ja sugugi mitte minu maitse. Oh, mulle meeldivad mõned kohad väga, näitkes ’speak up, speak up’, aga overall – mul ei olnud seda tunnet nagu „Irreversiable’iga“. Et damn, i love this song. See on liiga...rõõmus? Ja refrään ei istu mulle sugugi.

MV oli selline hurmav prantsuse film turned into LSD dream. Parim koht oli muidugi Ga-In köögipõrandal mastrubeerimas. Talk about sex, eks ole. Ja tantsuosas meeldis mulle see, kuidas tantsupoisid ta koos tooliga üle laua tagasi tõmbasid. Nägi stiilne välja. Lol, ja need puhkevad lilleõied ja lambukesed, paistab et keegi jõudis tõesti nirvaanasse.

Ehkki „Bloom“ ei olnud just minu maitse, meeldis aga ülejäänud album mulle väga. Ultimate lemmik on „The Gaze“, mida ta laulab koos Yoon Jong Shiniga (sama tüüp, kes tegi Kyuhyuni „Late Autumni“). See on ülisensuaalne vanakooli restoranilaul ja loob sellise mõnusa filmiliku õhkkonna. Ma tahaks Kyuhyuni seda laulmas näha. Laulu algus meenutab veidi minu lemmik vene laule, kerge bratilik kõla ja puha. Selgelt mu viimaste nädalate lemmik laul.

Ja „Tinkerbell“ on ka nii mõnusalt võrgutava/pahelise kõlaga ja ma loodan, et nad lasevad sellele mv välja. Kui te annate mulle valida cute fairy Ga-ini ja dark fairy Ga-ini, siis ma võtan viimase. Mis sest et ma pole mingi Peeter Paan.

Block B „Nillili mambo“ (on alles keeleväänaja)

Alustuseks, konseptsioon, mv, laul ise, namjad – kõik sobis kui valatult kokku. See, et nad otustasid video filmida Vietnamis ja seejuures parajas slummis, lõi loole just õige kaasaegse piraadiloo hõngu. Sest katsu sa Soulis piraat olla.

Kariibimere piraatidele oli selgelt vihjeid, nii orkestriosas kui Zico välimuses ja olekus. See, kuidas ta orkestrimuusikale laual seistes kaasa vehkis oli lihtsalt nii Jack Sparrow.

Eriti meeldis mulle algus, see, kuidas taustal mängib mingi vietnami rahvalaul ja õhust on tunda, et on päraslõuna, palav, niiske ja uimane. Ja siis läheb pilt üle nende laevale ja mängib selline eriti eepiline orkestrimuusika. See lõi kohe säärase õhustiku. Laulust endast meeldib mulle enim muidugi refrään ja selle kuuesaja protsendine kummitusfaktor ja siis veel U-Kwoni koht.

Lisaks õhkkonnale ja huvitavale värvigammale, meeldis mulle selle video eneseiroonia ja otseloomulikult jaburad stseenid.:

• Kyung kurjakuulutavalt nuga teritams ja kanale halvaendeliselt naeratamas
• See, kuidas ta panniga vaest looma taga ajas ja samal ajal jooksid ta grupikaaslased tast mõõda, neid jälitamas püssiga paha. Väga sügasemiootiline paraleel
• Jaehyo lollakas müts
• U-Kwoni casual smirk ja  kõrvalpilk
• Libatop PO oma juuksesilumisega etc

Veel üks huvitav asi, mis see laul minuga tegi: see pani mul nimelt LOTRi Mordori teema kummitama. Hoolikal kuulamisel on isegi teatav sarnasus.

Hyuna „Icecream“ on ka väljas. Väga magus, väga kommine. Hyuna on nagu nümfetike, mis sest et juba 20 täis. Selline armas süüdimatu nabakovlik märg unenägu, pisike roosa keelots sugestiivselt jäätist limpsimas, alati valmis onuga kinno või kohvikusse minema. Aang~

Aga riideid vahetas ta palju ja see on ühe naissoost olendi video puhul oluline. On kohe, mida vaadata.

Riietest rääkides. Vahepeal olid siis moenädalad, mil ma hoidsin seekord üsna hoolikalt silma peal. Ma ei ole tegelikult kaasaegsest moest ja disaineritest nii huvitatud kui moeajaloost, aga eks ka praegusest moest saab ühel päeval peatükk mõnes raamatus ja end tuleb ometi kursis hoida. Sa võid vaadata paarkümmend aastat vanu ajakirju või lehitseda albumeid ja teha tolleaegse moe kohta nii palju järeldusi (ja mitte ainult moe, vaid ka eluviisi ja mõttelaadi), kuid pruugib sul vaid pilk tõsta ja mõtiskleda, mis siis praegu moes on, kui pea on korraga hurmavalt tühi. Ajastu stiili hindamiseks on vajalik mingi distants. Ainus, mida on tavaliselt lihtne öelda, on teksapükste sääred. Ainult kuidas ära tabada seda hetke,mil laiadest säärtest saavad kitsad ja kitsastest taas laiad. Isiklikult loodan ma, et need laiad sääred enam monopoli ei hõiva (ja siis kunagi sada aastat tagasi, 21 sajandi esimestel aastatel ütles 13-14 aastane Liisa, et ta ei kanna mitte kunagi kitsaid teksaseid, sest need on nii koledad. Vat mis rumalusi paneb hetkemood ütlema)

Aga moenädalate juurde tagasi tulles. Ehkki tegemist oli kevad-suvi kollektsioonide esitlemisega, oli valdav tonaalsus üsnagi monokroomne. Musta ja valge kõval sekka metalli ja tugevaid toone, aga pastelli ja lilledega olid küll üsna nadid lood.

Ja teine asi, mis silma jäi, oli kimanolõige. Hästi palju oli jaapanihõngulisi kollektsioone, nii kangavalikult kui lõigetelt. Hurmav rida õrnu aasia nukukesi, eeterlike oma pikkades hõljuvates hõlsites, kuid valmis järgmine hetk katana haarama ja su pea maha lööma. Punane veri valgel lumel ja üksik maha langenud krüsanteemiõis. Nagu videomängus.

Nüüd lõi väsimus ka minu pea maha. Järgmise korrani.