Maailm lõpeb maikuus mitte detsembris

Vahepeal olid säärased olulised perekondlikud sündmused nagu papa doktori kaitsmine, venna laseaia jõulupidu ja tjotja juubel.

Esimesele neist järgnes lihtsalt hurmav praaznik, kus lisaks tundmatutele töökaaslastele olid kohal ka vanad sõbrad aka härrased, kes on tundnud mind sellest ajast saadik, kui ma vaid lamasin kätkis, kisasin ja tegin musta. Nagu mulle lahkelt mainiti, olin ma esimene titt sõpruskonnas. Jaa, aga vahepeal oli rohkem kui 20 aastat mööda läinud ja meie Miaga ei olnudki enam lapsed, vaid täiskasvanud inimsed. Mis viis muidugi mitme vägagi küsitava väärtusega bukowskiliku kõneluseni ja oli vägagi lõbustav. Miinus see hetk, kus vaene üliõpilane Liisa pidi taksoga koju toimetama karja endast poole vanemaid joodikuid, endal süli täis punaseid roose ja varbad kringliks külmunud. Ja üks neist imekaunitest roosinuppudest jäi siis takso ukse vahele ning hiljem pudenes valgele lumele ükshaaval verevaid kroonlehti. Väga muinasjutuline.

Pohmakad tohterdatud, suundusime järgmine õhtu papsi ja õega venna lasteaia jõulupeole. Ma polnud varem ühelgi tema omal käinud ja noh, eks see viimane võimalus oligi. Üritus ise oli väga naljakas, irvitasime lakkamatult jha nägime ilmselt üsna kahtlased välja. Nimelt oli nende rühma etendus puhas eksistentsiaalne angst selle parimas avaldusvormis. See oli nii traagiliselt masendav, et see oli juba naljakas. Eriti kuueaastaste esituses. Ja venna väikese tülpinud ja tigeda kingutusena tegi lihtsalt imetabaselt usutava rolli.

Lol, üks asi oli veel, mille üle me raskelt irvitasime. Nimelt oli lasteaia saali sein kaunistatud karraga. Ning kahjuks moodustas see kard ühe sõna. Ropu sõna. Munn. Jep, te lugesite õigesti. 20 minutit pidasin ma vapralt üksi selle informatsioonikilluga vastu, aga siis tundsin, et ma pean seda jagama. Ja mida kostis Mia mu märkuse peale: lol, ma lugesin kohe sama asja. Tublide ja korralike inimestena otsustasime me oma avastust ka papsiga jagada, kes tunnistas, et ta oli samuti üritanud kokku lugeda, mis sinna kirjutatud on, aga et ta on poolpime, polnud hästi näinud. Well, pidime siis kolmekesi oma kohatud turtsatused summutama ja lootma, et me polnud ainsad, kes säärase tähelepaneku tegid. Loo moraal: ropp pole mitte see, kes ropusti ütleb, vaid ropusti mõtleb.

Jõulud lähenevad ähvardava kiirusega ja üritusi koguneb omajagu. Triinu soolakas, maailmalõpupidu, maailmalõpp ise, piparkoogitegu, metsast kuuse toomine, perekondlik kinokülastus Kääbiku vaatamiseks…Kuigi kui maailmalõpp korda läheb, siis ei pea kogu selle jõuluvärgi pärast väga muretsema. (ega maailmalõpu pärast vist ka muretsema pea, küll vennad Winchesterid asja korda ajavad. Paar korda on nad ju sellga hakkama saanud, mis see üks kord siis veel ära ole)

Väga kurb lugu küll, aga ma jõudsingi kõik „Supernaturali“ hooajad ära vaadata ja pean nüüd ootama jaanuari keskpaigani, et järgmine osa saada. Lihtsalt traagiline. Kuigi võib-olla mitte nii traagiline kui „Supernatural“ ise.

Iidolmaailm on see-eest suht rahulik olnud.

Täna tuli viimaks EXO kalender välja ja ma olen lihtsalt lummatud Cheni piltidest. Ta näeb lihtsalt niiiiii hea välja. Chanyeol on ka väga nunnu ja sparkly ning Tao pildid on väga ilusad, kuigi ta pole täitsa enda nägu. Osad Kai omad on see-eest vähe imelikud, aga mis seal ikka.

Nüüd tuleb Suju kalender ka ära oodata.

Vot oli selline lühike postitus. Lihtsalt tõestamaks, et ma pole veel surnuks külmunud.

PS. Oh, mul tuli meelde! Me käisime ju Sanna-chani ja Kadiga möödunud nädalavahetus lapsepõlve meelde tuletamas. Nimelt Kassitoomel kelgutades oma luude ja kontide ning võib-olla ka eluga riskides. Minu sõjaarmideks oli valutav kann ja sinised reied. Aga rõõm oli kannatusi väärt.