Inglid ja kangelased

Detsember on taas kätte jõudnud, lumi katab villem grünthal-ridalaliku lüürilisususega maapida, päkapikud toovad tublidele (ja mõnikord ka mitte nii tublidele) lastele sussi sisse maiustusi ja preili Liisa on langenud musta auku nimega Supernatural.

Jah, tänu preili Signe usinale tumblr spammile ei suutnud ka mina viimaks kiusatusele vastu panna. Ma olen ilmselgelt jõudnud hetkel aasia sarjadega tupikusse ega suuda neid praegu eriti vaadata. Üritasin küll oma kunagist armastust jdoramade vastu üles soojendada, aga ei tahtnud see üritus nii hästi õnnestuda, kui ma lootsin (Okada Masaki see-eest on igati kobe poisu, kelle nägu ma olen tulevikuski valmis läpakaekraanilt imetlema).

Igatahes, „Supernatural“. Et ma olin gifikesi ja muud säärast juba varem näinud, olid mu eelteadmised järgnevad:

• Seal on kaks venda
• Kuidagi on asjasse segatud Lucifer
• Üks vendadest sureb jõle tihti ära
• Ja siis on seal veel gay ingel, kes kannab trenchcoati

Säärase metsiku eelpagasiga sukeldusin ma siis esimesse hooaega ja olen hetkel end marathoninud viienda lõpuni (ilma igasuguse spoilimiseta – lõpust on aru saada jah, et lugu oli algselt plaanitud viie hooajalisena). Aga yay! veel kaks ja pool hooaeg enne kui ma muutun tavaliseks kannatajaks ja pean iganädalasi episoode ootama jääma. Või siis unenägudest toituma.

Mu tänaöises unenäos olid nii vaimud kui deemonid, aga vendade Winchesteride asemel uurisid lugu Barnaby ja Jones. Lol, mu alateadvus on vist ikka põnev koht. Ma olen nüüd juba kolm korda „Supernaturali“ unes näinud ja ehkki ma varasematest ei mäleta suurt midagi, olid ühe peategelesteks kindlasti Dean Winchesteri tapvalt rohelised silmad.

Nagu te eelnevast lausest aimata võite, on mul kerge nõrkus Dean Winchesteri (ja tema roheliste silmade) vastu. (veider fakt, mu keel ka sõrmed ei taha neid lihtsalt Deaniks ja Samiks nimetada, vaid kipuvad ka perekonnanime taha panema).

Kuigi ma ei ütleks, et ta oleks esmapilgul minu cup of tea namja, hakkas ta mulle kohe meeldima. Lol ja mida siis veel hiljem rääkida? Hurmav kompott angsty ja muretust, segatuna kõige puhtakujulisema badasslusega ja sellise koguse viltu vedamisega, et Liisa fantaasial läheb üsna raskeks mingeid uusi kannatusi juurde mõtlemast. Vendade Winchesteride lugu on ju selline sadisti märg unenägu, et ise ka ei usu.

Aga. Vaatamata mu kaheldava väärstusega armastusele, mis tahab, et mu fiktsionaalsetel lemmikutel halvasti läheks, naudin ma selle sarja puhul kõige rohkem just lulze. Sest neid on seal ikka korralikult. Nad oskavad nii hästi iseendeid parodeerida ja enda üle nalja heita. Minu lemmikosad on siiani olnud Triksteri ja Supernaturali fandomiga osad. See naerupahvakas, mille ma kuuldavale tõin, kui Deanile klaver pähe kukkus, well, see oli korraga väga kohatu ja samas asjakohane. (ja omg, see osa, kus nad telesarjdesse sattusid, ma pole ammu nii palju midagi vaadates lolinud. Ma sain sitcomi peale reaalselt naerukrambid)

Muidugi tekivad mõned küsimused ka. No näiteks kuidas nad oma alaliste hauakaevamistega vahele ei jää. Või kuidas nad hauad alati nii ruttu ja lihtsalt lahti kaevavad ja kuidas neil tikud ära ei kustu. Või siis miks nad kannavad konstantselt kolme-nelja kihti riideid sõltumata sellest, kas sirab päike või langeb lund, tuld ja pussnuge. Ja eriti müstiline tõsiasi: kuidas neil veel kõik hambad suus on.

 Hauaprobleem vaevab mind ikka raskelt

Tegelikult on mul muidugi veel kõvasti mõtteid, aga ma hoian mõned järgmiseks korraks ka. Lol, sest need on tõsisemad ja nõuavad üles kirjutamiseks suuremat pingutust – asi, mida ma hetkel teha ei viitsi. Lugejaid ei tohi ka ära ka tüüdata. Nagu ma Mariaga nädalavahetusel tegin. Pühapäeva õhtuks pani ta mind nähes käed kõrvadele, öeldes palun, mitte ainult Supernatural. Mul hakkas isegi piinlik. (aga siis me tegime diili: tema räägib mulle oma alaealistest poisudest, mina aga oma üleealistest namjadest ja pärast vatrame vennalikult (või õelikult, kui täpne olla) exopoisude üle).

Ja nüüd teiste asjade juurde.

Vahepeal oli ka (melo)dramaatiline üritus MAMA 12, mis seekord leidis aga üllatavalt õnneliku lõpplahenduse. Mnet’is on kas geniaalsed siplomaadis või esmaklassilised trollid; üks ei välista teist. Et fännisõjad pole minu teema, siis ma ei olnud enne üritust eriti üles köetud. Tuleb, mis tuleb, mina selle pärst ei muretsenud. Sujule pudiseb niikuinii midagi ja ega EXO ka ilma jää. Ja läks ju veelgi paremini! Sest auhinna sai kogu Exo tervikuna, mis on mitte ainult ilus ja viisipärane, vaid lihtsalt südant soojendav.

Üldkujunduse ja esituste poolest oli eelmise aasta MAMA minu meelest parem. Küllap oli asi lavakujunduses, mis võimaldas eelmine aasta eepilisemaid etteasteid teha, sest ruumi ennast sai efektiivsemalt ära kasutada. Mjah, mina pole muidugi korraldaja.

Aga Exo valgusmäng põrandal tegi silmale igati rõõmu ja Mirotic-Lucifer oli meeldivalt värskendav.

Ükski postitus pole täielik, kui pole veidi räägitud iidolite juustest. Sellest on nüüd küll juba mitu nädalat möödas, aga damn, kui Chanyeol oma juuksed tumedaks värvis, loopis Liisa õhku immaginaarseid konfette ja tantsis täiesti mitte-immaginaarsetel jalgadel rõõmutantsu. Järjekordne tõestus, et being an idol is all about hair. Sest mul on nüüd obssessiivne Chanyeol faas vol2 ja iga teine pilt temast paneb mind tahtma tema lolli lõusta patsutada.

Ja kummalisel kombel meeldib mulle ka Sehuni hallikaslilla peanupp. Mulle vist üldse meeldib Sehun viimsel ajal rohkem. Olgu, ma ei tea temast endiselt suurt midagi ja ta välimus on kohati esteetiliselt üsnagi küsitav, kuid see võluv ükskõiksus ja tehtud põlgus tema näol on viimaks minuni jõudnud. Mul on siiski teatav nõrkus default bitchface’ide suhtes.

Ja Sunny lilla pea ei sega mind samuti! Kas on asi minu jõulude puhul pehmeks muutnud südames või lihtsalt selles, et ta näen nüüd välja nagu oppai anime chick, but i kinda like it.

No ka siis on veel roosa peaga Yessu, kes võttis mu lihtsalt sõnatuks. Lol, kui ta ette ei vaata, saab tüübist ühel päeval GD.

Venna on juba teist nädalat haige. Kopsupõletik. Tema rohuvõtmine on tõeline tragikomöödia ja väärt eraldi PÖFFi filmi.

Kõigepealt esimene antibioootikum. Võetakse viinapitsi seest ja et eeldatavasti oli selle maitse nii jäle, võttis venna seda reaalselt nagu viina. Kõigepealt istus pool tundi köögilaua taga ja põrnitses seda märterlikul ilmel ja ohkas aegajalt sügavalt. Umbes nagu inimene, keda sunnitakse viina jooma ehkki see vägijook talle tegelikult ei istu (või siis nagu inimene, kes võitis just alkopokkeris kolmanda raundi järjest). Vahetult enne pitsi kummutamist hingas ta aga sügavalt välja ja virutas siis joogi kurku. Kust see kuueaastane küll säärased trikid on omandanud? (kust-kust, eks ikka  perekondlik eeskuju).

See oli lõbustav osa. Traagiline osa oli aga see, et tal tekkis rohule allergiline reaktsioon ja laupäeva hommikuks nägi ta välja nagu sega hiinlasest ja Anna Maria Galojanist.

Määrati teine antibiootikum. Allaneelatav. Ja selle võtmine oli küll esmaklassiline melodraama pelgalt juba selle pärast, et see kestis igavesti. Tableti pole võimalik inimlapse kurgust ju alla suruda ja see eelnev veenmistegevus pluss pidev järelvalve, et ta rohtu kuhugi ära ei peidaks...oehh ruudus.

Positiivne lugu ka.

Emps rääkis hea loo „Kääbikust“. Et meie pere on kõik suured LOTRi austajad, ootame seda filmi juba aastaid ja oleme juba ette fännid (mul on kahtlane tunne, et emps käin aegajalt salaja treilerit vaatmas). Igatahes, suur fänn on ka empsi boss, kes oli kuulutanud rõõmsalt, et läheb seda kohe 14. detsembril vaatama. Mille peale mama oli sama rõõmsalt kuulutanud, et sa ei saa kullake, sest meil on siis asutuse jõulupidu ja just sina määrasid kuupäeva. Nuuks-nuuks, eks ole.

Üks teine töökaaslane oli selle peale teatanud, et tema ei ole kunagi aru saanud, kes selliseid filme üldse vaatab ja kellele neid tehakse. Mille peale mamps oma parima pwneri-häälega kostis, et see film on tehtud spetsiaalselt meie perele ja noh, siis veel nii miljonile inimesele.

Ja et algus ja lõpp oleks ideeliselt seotud, teile üks ilus Villem Grünthal-Ridala talveluuletus:

Üle hämara, varjudest tume,

õrna ja sinava lume

heidab veerev, kustuv päike

punava läike.