Douze points

Et eelmine kord sai lõpetatud Eurovisiooniga, siis seekord alustame sellega.

Jeee, Eesti sai kuuenda koha! Meil oli isegi teooria, et kui Rootsil oleks mingi mõttetum laul olnud, oleks me isegi kõrgema koha saanud, sest Põhjamaade hääled oleks siis meile tulnud. Üsna kindlalt. Aga nüüd röövis see igavene Rootsimaa meilt isegi Soome 12 punkti. On pussutajad. Kusjuures enne algust, siis kui veel poldud ei esinetud ega punkte antud, irvitas emps juba, et Soome annab oma punktid niikuinii Eestile, Venemaale ja Rootsile. Ülim diplomaatia. Pole siin midagi, et vaid Balkani maad annavad naabritele, kõik teevad seda. Lihtsalt Balkani maadel on suti rohkem naabreid, kui ütleme näiteks Portugalil.

Lauludest endist.

See aasta mul kindlat lemmikut ei olnud, nii et minu poolt ei saanud keegi häält. Vot kui kurb. Aga see-eest andsin ma papsi eest hääle Serbiale ning kui aus olla, olin ma pigem Serbia kui Rootsi poolt. Serbohorvaadi keel on paganama ilus ja tüüp oli ju vana hea Lane Moje esitaja, kes kord juba teiseks jäänud.

Rootsi laulu polnud ma enne kuulnud, nii et finaal oli esimene kord. Ei jätnud mingit erilist hiigelmuljet, peale selle, et see kõlab väga tänapäevaselt ja võiks olla suvalise lääne popartisti hittlaul. Minu definitsioon: tränaballaad ning paras kokteil Infinityst ja Titanicu laulust. Mialt sain hiljem aga teada, et laul on juba nädalaid Poweris ja teistes raadiojaamades rõõmsalt ringi sulistanud ja inimesi kummitanud. Vaeseid inimesi, kes ei teadnudki, et tegemist on Eurolauluga. Pole siis ime, et see nii kõrge koha sai, juba kenasti ära promotod. Laul ja hästi järgi mõnitatav koreograafia aga kõrvale jättes, kas teile ka tundus, et laulja oli suti…imelik. Nagu ta poleks päris täitsa kohal olnud või oleks tal midagi viga. Mnjah.

Rumeenia, Küpros ja Kreeka olid kõik toredad õlaväristamise ja puusakeerutamise laulud. Vähemalt ühest neist võiks küll suvehitt saada. Panevad kohe rõõmsalt kaasa tantsima. Lol, ja venna on nüüd äärmiselt huvitatud, miks Kreeka ei tohtinud võita. Tüüp jätab ikka kõik meelde, mis me kommenteerime.

Türgi oli väga huvitava viisiga ja ägeda koreograafiaga ja otsustas laupäeva öösel heaks võtta ja mind rängalt kummitada. Aitäh.

Inglismaa laul tuleb Disney’le maha ärida. Ma kohe kujutasin ette, kuidas tüübi jalge eest tõusevad lendu linnukesed ja väiksed bambid lavale jooksevad. Nad oleks kindlasti rohkem punkte saanud, kui nad seda oleks teinud.

Venemaa kõige pisem mamsel oli ülinunnu. Laul ise kõlas nagu tüüpiline vene etnodisko uusaasta öösel „Kutsuvas tulukeses“.

Prantsusmaa oli oma olümpia võimlemistiimi kaasa tassinud. See-eest pihvil olid väga kenad jalad.

Hispaania esineja oli kole nagu Egiptuse öö.

Aserbaidžaani stilist oli „Näljamängudest“ inspiratsiooni saanud.

Taani stilist tuleks vallandada. Laul ise oli iiiiiiigaaaaaav.

Kahju, et ma Hollani esitust ei näinud, sest vanemate sõnul oli tegemist ühe kõõrdsilme ja viisipidamatu neiuga. Kindlasti väga lõbustav.

Vot, teiste kohta ei tule mul hetkel midagi pähe. Kord aastas on eurovisioon ikka täitsa tore. Mul ei olnud ühegi laulu vastu midagi, kui jätta kõrvale Albaania esitus, mis mulle külmajudinad peale ajas.

Ja nüüd ma tahaks Aserbaidžaani reisile minna. Vot.

Minu läps on viimaks jälle enam-vähem terve, nii et ma sain lõpuks oma Exo fic nr 2 ära lõpetada. Ausõna, ma kirjutasin täiesti kogemata stseeni, kus Chanyeol ja Baekhyun mune ja peekonit praevad. Alles kirjutamise käigu sain aru, et see kukkus kahemõtteline välja.

Lol, Chanyolost oli mul juba enne, kui ta mulle rohem meeldima hakkas, plaanis seltskondlik coolbro teha. Paistab, et mu sisetunne ei vedanud mind alt. Tüüp on lihtsalt nii lõbustav. Kusjuures tegelikult on tal ju üsna kena nägu ka, aga et normaalne Chanyeolface on üsna harva esinev nähtus, tekitab see mus siiani segadust.

 Jah, mu läpaka taustapilt on hetkel Chanyeol. Olen alles reetur

 Lol, see-eest suure koduarvuti ekraan on nüüd täidetud Kaiga. Venna kohe kommenteeris

Vennast rääkides, näitasin tüübile Mama mv ka ära ja too kuulutas selle halastamatult igavaks. Ainus, mis teda paelus, olid tulega stseenid. Aga hiljem tundis ta selle video yt’s ikkagi kohe ära ja oskas isegi algust laulda. Väga armas. See-eest meeldib talle väga SNSD „Twinkle“, nii video kui laul (kuigi tema suust kõlas see rohkem kui shwinkle). Tuli minu juurde ja ütles, et ta tahab näha seda videot, kus need mehed neid tüdrukuid pildistavad ja kus lõpus see koer on. Paparazzide küsimus ja miks nad koera pildistada ei taha, pakkus talle ikka sügavalt huvi. Lisaks teatas ta ilma igasuguse minupoolse pärimiseta, et Tiffany on kõige ilusam. Teisel korral lisas, et Taeyeon meeldib talle ka. Ning lõpuks (sest ta on ikkagi kahe vanema õe väikevenna) kuulutas diplomaatiliselt, et kõik tüdrukud on ilusad. Jep, väga uhke oma kuueaastase pägaliku üle.

Natuke läänetümakast. Juba üle kuu aja on mulle väga meeldinud selline suurepärane üllitis by Far East Movement (ft JB) nagu „Live my life“. Hell yeah dirty bass! Ning JB „Boyfriendil“ on samuti oma võlu, kuigi sõnasid kuulates olen ma üsna kindel, et minu peikaks ta ei sobiks.(lol, tegime õekesega eestikeelse sünkroontõlke, mille punchlline’iks sai: kui oleksin su peika~ …otseloomulikult oli meil väga lõbus). Video ise meenutas mulle esimese hooga Tokyo Drifti. Isegi Hani oranž auto oli olemas.

Jah, ma olen nii vana, et mulle võib JB-i muusika ilma igasuguse häbita meeldida. Võib-olla on asi veidi selles ka, et ma tunnen vajadust kaitsta neid, kellele minu meelset ülekohut tehakse. Mulle meeldib „One Direction“ ka ehkki ma tean neilt ainult kolme laulu. Aga see-eest tean ma kõigi nimesid ja vanuseid ja natuke neist endist, sest Maria ostis suvel ühe Sugari, kus neist pikalt juttu oli. Ja kui me läksime siis videot uurima, selgus, et just kolm päeva varem oligi nende debüüt mv välja tulnud. Hehe, mul on isegi lemmik. Zayn Malik ja nagu te nimest näha võite, on tegemist pakistani juuretga poisiga.

Lol, me õega irvitasime, et ainus asi, mis on hullem, kui fännata Aasia poistebände, on fännata lääne poistebände. Mul on siiski veel pikk tee ees.

Vahepeal oli Soulis SS4 Encore, mis obviously tähendab seda, et Super Showd Euroopas see aasta enam ei tule. Väga masendav, sest ma olin kindlalt plaaninud minna.

Kyuhyun võttis end enne lõppu kokku ja jagas matsu ära, et just ballaadid on tema rida. Tema Tokyo soolo ja nüüd „Etude of memories“ on minu jaoks märgatavalt nauditavamad kui ta SS4 peasoolo. Jep, kuigi kpopi puhul olen ma tümaka inimene, eelistan ma Kyuhyuni puhul ikka igavaid ballaade.

Eunhyuk oli muidugi paras huumor ja lulzy. See on naljakas, et ta on hästi kõhn, aga samas väga vormis. Ma üldiselt ei apruuvi, kui laval riideid eemaldatakse, sest see on kuidagi naeruväärne ja kohatu. Mul pole midagi särgita namjada vastu, kui nad on päikse käes, rannas või teevad füüsilist tööd (no näiteks loobivad sõnnikut), sest siis on see igati põhjendatud ja isegi õigustatud. Aga laval…nääh.

Ja lõpetuseks.

Marial on koolis hunnik põnevaid poisse, keda kui mitte stalkida, siis vahetundidel tähele panna: kümnendik Mohombi, kaheksandik JB ja kuuendik Luhan. Kuuendik Luhan pidi mitte ainult Luhani nägu olema, vaid ka tema kehahoid pidi sarnane olema. Lisaks on tal iidoleid meenutavatest sõpradest olemas Kyuhyun ja Heechul, seda creepimad juhtumid, et ka nende iseloomud on sarnased. Ja kunstikoolis oli tal kunagi Donghae, aga teda pole ma näinud.

Mul endal on olemas kahjuks vaid Henry, kuigi jah, mu isiklik Henry on tõesti väga nunnu.

Meori buteo balggeut ggaji

Ma olen müstiliselt heas tujus. Suvi on ukse ees (ja seoses sellega ilmusid iga-aastase üllatusena välja ka sääsed, kelle olemasolu ma vahepeal juba unustada olin jõudnud); mu pannist läpakas läheb viimaks parandusse ja on isegi õhkõrn lootus, et ta ärkab taas ellu; Eurovisioon on sama lõbustav nagu ikka ja iidolid kuidagi iseäranis vahvad. Aa, ja tükike minust oli Moes. Mida võib veel elult tahta?

 Isegi Kyuface on harjumatult nunnu ja kena

Eelmine nädalalõpp möödus säärase põneva ajaviitega tegeledes nagu seda on kuldtähtede välja kaevamine. Kuldtähed oli vallutanud vanaema suvila hullemini kui sosonovski karuputked Venemaa teeäärsed ja stiilne Liisa kühvli ja heade kavatsustega tõttas appi. Aga nagu heade kavatsustega tihtipeale juhtub, ei lõppenud seegi lugu hästi. Nimelt ei jaganud ma esimene korraga ära, et tegemist on sibullilledega. Pole ka ime, sest kõnealuste värdjate sibulad on nööpnõelapea suurused ja evivad ninjaväärilisi maskeerumisoskusi. Lõpuks vaevuti mulle aga seletama, et tegemist pole mitta tavalise maltsalaadse umbrohuga, et vups! ja ongi korras, ning järgnesid võluvad päevad täis küürutamist lõputute mullaväljade kohal, silmapiiril terendamas õhkõrn lootus, et ehk järgmiseks mileeniumiks saab see töö tehtud. Mu põlved ja selg pole pärast seda enam endised. Positiivse poole pealt oli aga tegemist mõttetööle äärmiselt lõõgastava ülesandega – nimelt ei vajanud see suurt mingit mõttetööd.

Radom avastus juhtus aga maikuu Moe numbrit sirvides avastasin artiklist, mis kõneles tudengimoest läbi aegade, pool ennast. Miks pool? Well, seal oli pilt kaasaegsest tudengimoest ja foto oli tehtud seinast, kuhu kõik need streetfashion pildid olid kleebitud (näitus on muide Tartu ajaloomuuseumis). Ja noh, minu pilt oli täpselt nii foto servas, et ainult alakeha oli näha. Lol, ongi hea, mul oli tol päeval ikkagi ilus pohmakast paistes lõust ees ja null meiki eelmise õhtu häbitööd varjamas. Mul on see pilt endal tervena olemas, aga ma pole seda siiamaani julgenud siia üles riputada.

Eurovisioonist pole hetkel veel suurt midagi rääkida. Esimeses voorus ei jätnud mulle keegi veel sellist muljet, et voh talle annaks oma hääle. Ja teine jäi mul praktiliselt nägemata, sest mul oli partie partie~ (kuigi Otti etteasteks ja edasisaajate kuulutamise ajaks kogunes paras hulk publikut läpaka ümber, et rõõmsalt kaasa cheerida).

Aga tore on see Eurovisioon ikkagi. Aasta huumorisõu nagu mama ütleb. (kas see polnud mitte kohutav Albaania tädi, kes kandis kurja kuninganna rüüd ning oli gravitatsiooni toimel ja iseenda hiiglasliku soengu raskuse tõttu poolküürakile vajunud. Või siis oli tegemist ikkagi Marss ründab tulnukate kostüümiga ja rastakrunn varjas lihtsalt tõsiasja, et selle monstrumi all oli peidus üks hiiglaslik aju. Jaa, paneb mõtlema)

Kpop maastik (lol, mulle tulevad vanad kirjandustunnid meelde ja see, kuidas õpetaja rõhutas, et sõna ’maastik’ kasutamine on väga halb stiil. Well, ainsad punkid, mis mu lõpukirjandis läksid, olidki kolm punkti stiili eest, kuigi kohe kindlasti ei olnud selles süüdi sõna ’maastik’ ekspluateerimine, vaid pigem minu ülearune kirjanduslikkus ning liigne kiindumus põimlausetesse ja semikoolonitesse) õitseb ja haljendab nagu kevadine kodumaa (mida ma just ütlesin liigse poeetilisuse kohta?).

Ugh, ehk siis kpopi juurde, enne kui ma iseennast sõnaseadmiskunstis üle proovin trumbata. Ma lugesin just nimelt viimase Pratchetti läbi ja et tegemist on ikkagi ühe mu kirjutamisstiili enimmõjutanud autoriga, annab see hetkel eriti hästi tunda.

Niisiis. Vahepeal oli SMTown ja et ma olin sel ajal just In The Land of No Internet, on mul veel hunnik fancame, mida läbi töötada.

Changkyu duett oli lihtsalt ülinummi ja eriti nunnu oli see, kui kenasti nende rõivastus tütarlapse omaga harmoneerus. Lol, need värvilised ülikonnad tõid mu silme ette Oppa oppa ja kujutluspilt, kuidas vaene Changkyu seda tantsima peab, oli liigagi lõbustav. Igatahes, nüüd peab veel keegi „Grenade’i“ laulma ja ongi Bruno Marsi ring täiuslik.

Ja otseloomulikultt armastan ma „Hope’i“ ja seda, kuidas kogu SMTown rõõmsalt ühisel laval ringi tuigerdab ja sa näed suhtlemas neid tüüpe, keda sa tavaliselt koos ei näe. Nüüd, kus Exopoistel olid seljas need roosad särgid ja nad koos Suju ja SHinee ja tüdrukutega ja kõigiga koos laval seisid, sain ma alles tõeliselt aru, et ka nemad on ju SMTowni täieõiguslikud liikmed. Oi jah. Nüüd ma loodan, et kogu kupatus tuleb see aasta Euroopasse ka. Ma oleks kohal nagu viis kopikat.

 Ma lihtsalt ei tea, kellele pilku pöörata. Kuigi ma pean tunnistama, kui Chen laulma hakkas, tuli mul üsna tiisikusehaige nägu ette

Paar mv'd ka.

Junsu Taratarantaratarraetcetc. Ma olen seda nüüd kaks korda näinud ja ma arvan, et üheks eluajaks piisab mulle sellest täiesti. See ei olnud halb mv, vaid lihtsalt nii täielikult ülevõlli, et võtab kohe sõnatuks. Ja oma õõvastaval moel oli see tegelikult üsna köitev. Jälestusesegune uudishimu, nagu ma ütlen, sest oleme ausad – ka räiged sarimõrvad on üsna põnevusttekitavad.  Minu jaoks on Junsu lihtsalt DBSK minidraamade tõttu igavesti nunnu ja veidi juhmu poiss ning tõsiasi, et tüüp on nüüd ühinenud jõu tumeda poolega, tekitab mus võõristust. Pool aega ei teadnud ma, kas peaks õõvastusest nägu krimpsutama või siis hoopis lolima. See hetk kui Junsu sexykiizut mängis, oli küll üsna huumor. Lol ja esimesel vaatamisel kommenteerisin ma, et mismõttega ta endale stiililt sobimatu pihvi videosse võtnud on, kui ta teda niikuinii vaid korraks näitab. Alles hiljem sain ma valgustatud, et tegemist on Junsu endaga. Väga creepy tbh.

Infinite „Chaser“. Lubage ma alustuseks lolin igavesti autos keerleva Myungsoo üle. Ma eeldan, et seal kusagil on varjus Kontseptsioon, aga seekord ei suuda ma seda küll välja mõelda. Üldiselt ei lähe nagu tantsu- ja plotiosa kokku. Pool aega on nad coolbrod ja siis järsku tantsivad rahvusromatiliste mustritega ehitud valges ruumis. Dramaatiline must set oleks vast rohkem sobinud. Kõiki poisse ma endiselt ei tea, aga minu lemmik on igatahes Myungsoo, kes näeb oma ülespandud soenguga igati kuum välja.

Infinite’i sound on üsna retro ja ka seekord on seda tunda. Kuulasin isegi kogu albumi läbi, et end nende osas harida ja minu maitse jaoks on selgelt liiga väha tümmi. Naljakas on aga see, et kui korralikku tümmi ei ole, meeldivad mulle seljuhul eriti chillid laulud. Lemmik lugu oli ilmselt „Summer“. Jep, suveootus südames.

Ok, aga nüüd lõppeb randomly ära, sest muidu ma saan alles ehk pühapäeva õhtul postitada ja ma peaks Eurovisiooni lõigu üle kirjutama. Häda ikka sellega, kui asju ette kribada.

Igatahes, edu Otile ja Eestile õhtuks!

Mu sees on rohkem armastust kui kurgi sees on vett

Täna on Sunny sünnipäev, nii et palju õnne meie väikesele päikesejänkule. Ta on olnud mu lemmik küll vaid veidi üle aasta (lol tema maagilisi boobse võib eelmise aasta mai postitustest piisavalt leida), aga sellest pole midagi, sest ta on siiani siin.

Kõik sai alguse sellest, kui vapper Sunny oma kindla terminaatorikõnnakuga perverdiküüsi sattunud Taeyeoni päästama läks. Ta oli sellel hetkel ikka väga cool. Ja noh, siis hakkasid märkamatult minu pihvide kausta ilmuma Sunny pildid ning vähemalt kolmandik neist sisaldasid pealkirjades sõna boobforce.

Katkend sellest ainsast ficist, kus SNSD ka cameo teeb:

See-eest märkasid nad liigagi hästi Sunnyt, kes hüppas ühe koha peal üles-alla, tissid lainetamas nagu kaks purjekat tormisel merel. Võib  pigem nagu kaks naftatankrit, nagu Eunhyuk arukalt tähendas.

Ma olen nii lootusetu.

 Ma arvan, et kellelgi pole midagi selle vastu, et selle pildi väärtusi taas hinnata.

Sujupujudel tuli viimaks „Opera“ täisversioon välja ja ega midagi kobiseda ei ole. Õeke küll mõnitas alguses, et see oli Siwon ft. Super Junior, aga nii hull asi ka ei olnud. See, mis oli päh, oli hoopis mv kvaliteet, sest mingil müstilisel ja arusaamatul põhjusel, ei ole jaapani videod kunagi nii hd. Isegi making oli parema kvaliteediga (ja kohati huvitavam vaadata kui videot). Õnneks on aga viimaks nüüd hd versioon ka. Jei!

Ja muidugi oli neil ka vahepeal kontsert Tokyo Domes. Porgandid teevad kogu aeg Jaapanis uusi põnevaid asju, mida nad kusagil mujal ei tee. Ja meie vaesekesed sellest aga Jaapani kontsertietiketti tõttu osa ei saa. Masendav. Kuigi võib-olla on asi lihtsalt selles rohelisemas murus. Ei, tegelikult ka. Kyuhyun laulis viimakas ometi midagi muud ja kandis seejuures veel reaalselt ilusaid riideid. Ja kõik, mis ma saan, on üks pilt, üks kauge fancam ja – seekord tuleb küll tunnistada – üsan hea kvaliteediga audio. Jep, kui asi puudutab Kyuhyuntsikut olen ma üsna selgelt igavate ballaadide austaja.

Mis tuletab mulle meelde. Ott Leppland peaks hoopis seda versiooni Eurovisioonil laulma. Dammit, vene keelne variant kõlab isegi paremini kui originaal. Ja hispaania keelne on nii nunnu seebikalaul. Ja inglise keelne nagu Disney filmist. Ühesõnaga – aeg viia end Eurovisiooni meeleollu!

Random teemamuutus, aga Exopoisid ülikondades sorry sorryt esitamas on ikka üsna epic win. Damn, ma olen võlutud. Ükstapuha, millise noormehe sa heasse ülikonda topid, ta muutub silmapilkselt mitmekümne kraadi võrra sarmikamaks.

 Fierce

Oi jah. Vaatasin mingist kummalisest nostalgialaksust ajendatuna SS501 mv’sid üle ja uppusin tunnetesse. Ugh, ma armastan neid siiamaani nii väga! Ja Kyu Jong on endiselt Näpupoiss, sest see nimi on lihtsalt surematu ja sobib talle nagu valatult. Kõik on URMani video süü. Absoluutselt kõik.

Ja et ma avastasin enda sees ootmatu koguse vana armastust, mõtlesin, et jagan teiega ka neid armastusi, millest ma tavaliselt ei räägi.

Lee Joon! Mulle meeldib lihtaslt kohutavalt Lee Joon. Ta on niiiiiii jobu, ja mitte ses mõttes, et jerk, vaid ikka dumbass. Niiiiii jobu. Ja niiiiii nunnu. Lol, ehkki ma ei ole Mblaqiga just väga palju asju näinud, on nad siiski mu kullakesed Rainipoisid~

Big Bang ja nende muusika. Enne, kui ma sujupujud avastasin, oli mul just nende muusikat kõige rohkem. Soolodega kombineeritult muidugi. Ja nende viimased kaks albumit on lihtsalt muah. Lol, mu uus helin on nüüd viimaks pärast kaheksakuist „Love songi“ asendunud Blue’ga. Igavene mobiilihelina grupp.

Henry~! Ok, Henry tundeid ma siiski aegajalt jagan. Ma lihtsalt igatsen tema poisikeselõusta. Ja Henhae idiootseid seiklusi Taiwani sõumaastikul. Mul on isegi uus laine Donghae tundeid tekkinud. Ma süüdistan kõiges korea sentimentaalset televisooni.

Tegelikult meeldib mulle ka Ryeowook väga. Ma olen võlutud tema loomulikust nunnudusest ja sellest, kuidas ta möödaminnes ja elegantselt Kyuhyun pwnida oskab. Lol, väike salakaval tüüp nagu ta on.

Ja siis on mulle veel kallid Jaehyo ja CN Blue Jonghyuni imeilusad lõustad, squishit tofutükike Onew, DBSK jobud, U-Kissi poizud jne jne. Mu sees on rohkem armastust kui kurgi see on vett. See kõik on lihtsalt ühte kanalissse suunatud. Ja lööb vaid aegajalt välja.

Ok, aitab. Ma olen nüüd piisavalt oma cold hearted city chicki imagot rikkunud. Suurem osa ajast olen ma siiki üsna ükskõikne. Mulle meeldivad kõik: osadega olen ma lihtsalt obsessed, teiste tegemistele ei pööra aga eriti tähelepanu. Ongi kõik. Sellist asja, et keegi mulle ei meeldiks, küll ei ole. See võtaks liiga palju energiat ja aega.

Random Exo mõtteid:

• Vaatasin Exoga Sukirat ja olin meeldivalt üllatunud, kui vabalt Chanyeol rääkis. Sellist tunnetki ei tekkinud, et see on tal esimene raadiointervjuu. DO oli samuti üllatuslikult jutukas (ma arvasinmillegi pärast, et ta on vaikne poiss) ja jättis oma oleku ja rääkimismaneeriga kergelt yesungiliku mulje. Selline kergelt kähe hääl, valmidus enda kulul nalja teha ja kogu lause esitus. Sehunil puudub aga täielikult diktsioon ja Kaipoizu ei oska end sõnastada. Tüüp jooksis lihtasalt konstantselt kokku ja siis tal oli piinlik ja muidugi oli see kõik väga lõbustav ja nunnu. Suho oli aga tubli liider, kes hoidis asjadel silma peal ja jäi ise tagasihoidlikuks.
• Chanyeol meeldib mulle kõige rohkem, kui ta on oma püromaanist psühhopaadi mode’is. Kui ta näeb normaalne välja, pean ma natuke aega mõtlema, kes see tüüp üldse on. Lol, minu jaoks koosneb ta hullumeelse professori soengust ja hüsteeriliset hambareast.
• Mul oli vahepeal keeruline fangirl problem: ma ei osanud nimelt Cheni üle kuigagi nalja teha. Äärmiselt harjumatu, arvestades kui tough mu Kyuhyuni love on. Aga õnneks hakkab vaikselt selguma, et Cheni vaikse demanööri ja lahkete silmade taga peitub tegelikult Kyuhyun vol2. Iga kord kui ta oma lahke naeratusega nüüd kaamerasse vaatab, mõtlen ma, kas ta hoopis salamisi irvitab meie üle. Aga ma olen rahul.
• Ja Suho on paras Siwoni väikevend. Mitte ainult lõusta, vaid ka oma oleku pärast. Korralik nice guy ja täpselt selline tüüp, keda oma emale tutvustada. Lol, lisaks mängib ta golfi. Kohe näha, et rikas poiss.

Ja ma hakkasin ka viimaks Korrat vaatama! Lol, esimest kolme osa olen lausa kolm korda näinud, sest well, lisaks üksi vaatamisele pidin seda ka vennakse ja õekesega tegema.

Alguses oli suti võõristav, see kui teistmoodi kogu ühiskond oli, kui palju selle mitte kuigivõrd pika ajaga muutunud oli. Traditsioonilisest aasia ühiskonnast oli korrga saanud totaalne steampunk maailm, mingi segu 20. Sajandi alguse Shangaist ja New Yorkist. Aga siia ma hakkasin mõtlema, milline oli Aasia 19. ajandi alguses ja milline sajandivahetusel ja noh, oleme ausad, see kardinaalne muutus ei olnudki nii utoopiline. Sellegi poolest, ma vist eelsitaks, kui nad keblutaksid mööda maad ringi, mitte suurlinnas. Kuigi võib-olla on mu vana Avatari vaimustus veel liiga värske.

Igatahes, taaskord on suudetud valmis vorpida kari lahedaid tegelasi. Minu üheks favoriidiks on hetkel Bo Lin (viies osa omg! Ma lihtsalt lolisin ja awwisin konstantselt, sest ehkki see oli väga kurb, oli see ka väga naljakas), kes on kohati paras Sokka vol2 ja kelle screamivad fangirlid on lihtalt hüsteerilised. Mako poiss on mudugi ilus ja meenutab nii oma kulmude, kehaehituse, lõusta kui soenguga mulle kohutavalt Siwoni. Lol, venna nimetas teda uueks Zukoks (baseerudes ilmselt välimusele ja oskustele). No näis, mis dramaatilne lugu sealt välja koorub, tüübi näolapp on liiga hea, et mitte kannatada. Ja muidugi meeldib mulle Tenzini perekond. Meelo~! Ja õekene tunneb Korrga rasket hingesugulust. Seitsmeteistaastased ikkagi. 

Oh, ja lõpetuseks natuke Avatari fanarti, millega mu kallis venna maha sai.

 Zuko ja Katara teise hooaja lõpus. Venna sõnul naeratab ka Zuko vahel.

Appa

Avatarmode'is kuri Aang fire nationi laevu hävitamas ja halluka Momo