Mu sees on rohkem armastust kui kurgi sees on vett

Täna on Sunny sünnipäev, nii et palju õnne meie väikesele päikesejänkule. Ta on olnud mu lemmik küll vaid veidi üle aasta (lol tema maagilisi boobse võib eelmise aasta mai postitustest piisavalt leida), aga sellest pole midagi, sest ta on siiani siin.

Kõik sai alguse sellest, kui vapper Sunny oma kindla terminaatorikõnnakuga perverdiküüsi sattunud Taeyeoni päästama läks. Ta oli sellel hetkel ikka väga cool. Ja noh, siis hakkasid märkamatult minu pihvide kausta ilmuma Sunny pildid ning vähemalt kolmandik neist sisaldasid pealkirjades sõna boobforce.

Katkend sellest ainsast ficist, kus SNSD ka cameo teeb:

See-eest märkasid nad liigagi hästi Sunnyt, kes hüppas ühe koha peal üles-alla, tissid lainetamas nagu kaks purjekat tormisel merel. Võib  pigem nagu kaks naftatankrit, nagu Eunhyuk arukalt tähendas.

Ma olen nii lootusetu.

 Ma arvan, et kellelgi pole midagi selle vastu, et selle pildi väärtusi taas hinnata.

Sujupujudel tuli viimaks „Opera“ täisversioon välja ja ega midagi kobiseda ei ole. Õeke küll mõnitas alguses, et see oli Siwon ft. Super Junior, aga nii hull asi ka ei olnud. See, mis oli päh, oli hoopis mv kvaliteet, sest mingil müstilisel ja arusaamatul põhjusel, ei ole jaapani videod kunagi nii hd. Isegi making oli parema kvaliteediga (ja kohati huvitavam vaadata kui videot). Õnneks on aga viimaks nüüd hd versioon ka. Jei!

Ja muidugi oli neil ka vahepeal kontsert Tokyo Domes. Porgandid teevad kogu aeg Jaapanis uusi põnevaid asju, mida nad kusagil mujal ei tee. Ja meie vaesekesed sellest aga Jaapani kontsertietiketti tõttu osa ei saa. Masendav. Kuigi võib-olla on asi lihtsalt selles rohelisemas murus. Ei, tegelikult ka. Kyuhyun laulis viimakas ometi midagi muud ja kandis seejuures veel reaalselt ilusaid riideid. Ja kõik, mis ma saan, on üks pilt, üks kauge fancam ja – seekord tuleb küll tunnistada – üsan hea kvaliteediga audio. Jep, kui asi puudutab Kyuhyuntsikut olen ma üsna selgelt igavate ballaadide austaja.

Mis tuletab mulle meelde. Ott Leppland peaks hoopis seda versiooni Eurovisioonil laulma. Dammit, vene keelne variant kõlab isegi paremini kui originaal. Ja hispaania keelne on nii nunnu seebikalaul. Ja inglise keelne nagu Disney filmist. Ühesõnaga – aeg viia end Eurovisiooni meeleollu!

Random teemamuutus, aga Exopoisid ülikondades sorry sorryt esitamas on ikka üsna epic win. Damn, ma olen võlutud. Ükstapuha, millise noormehe sa heasse ülikonda topid, ta muutub silmapilkselt mitmekümne kraadi võrra sarmikamaks.

 Fierce

Oi jah. Vaatasin mingist kummalisest nostalgialaksust ajendatuna SS501 mv’sid üle ja uppusin tunnetesse. Ugh, ma armastan neid siiamaani nii väga! Ja Kyu Jong on endiselt Näpupoiss, sest see nimi on lihtsalt surematu ja sobib talle nagu valatult. Kõik on URMani video süü. Absoluutselt kõik.

Ja et ma avastasin enda sees ootmatu koguse vana armastust, mõtlesin, et jagan teiega ka neid armastusi, millest ma tavaliselt ei räägi.

Lee Joon! Mulle meeldib lihtaslt kohutavalt Lee Joon. Ta on niiiiiii jobu, ja mitte ses mõttes, et jerk, vaid ikka dumbass. Niiiiii jobu. Ja niiiiii nunnu. Lol, ehkki ma ei ole Mblaqiga just väga palju asju näinud, on nad siiski mu kullakesed Rainipoisid~

Big Bang ja nende muusika. Enne, kui ma sujupujud avastasin, oli mul just nende muusikat kõige rohkem. Soolodega kombineeritult muidugi. Ja nende viimased kaks albumit on lihtsalt muah. Lol, mu uus helin on nüüd viimaks pärast kaheksakuist „Love songi“ asendunud Blue’ga. Igavene mobiilihelina grupp.

Henry~! Ok, Henry tundeid ma siiski aegajalt jagan. Ma lihtsalt igatsen tema poisikeselõusta. Ja Henhae idiootseid seiklusi Taiwani sõumaastikul. Mul on isegi uus laine Donghae tundeid tekkinud. Ma süüdistan kõiges korea sentimentaalset televisooni.

Tegelikult meeldib mulle ka Ryeowook väga. Ma olen võlutud tema loomulikust nunnudusest ja sellest, kuidas ta möödaminnes ja elegantselt Kyuhyun pwnida oskab. Lol, väike salakaval tüüp nagu ta on.

Ja siis on mulle veel kallid Jaehyo ja CN Blue Jonghyuni imeilusad lõustad, squishit tofutükike Onew, DBSK jobud, U-Kissi poizud jne jne. Mu sees on rohkem armastust kui kurgi see on vett. See kõik on lihtsalt ühte kanalissse suunatud. Ja lööb vaid aegajalt välja.

Ok, aitab. Ma olen nüüd piisavalt oma cold hearted city chicki imagot rikkunud. Suurem osa ajast olen ma siiki üsna ükskõikne. Mulle meeldivad kõik: osadega olen ma lihtsalt obsessed, teiste tegemistele ei pööra aga eriti tähelepanu. Ongi kõik. Sellist asja, et keegi mulle ei meeldiks, küll ei ole. See võtaks liiga palju energiat ja aega.

Random Exo mõtteid:

• Vaatasin Exoga Sukirat ja olin meeldivalt üllatunud, kui vabalt Chanyeol rääkis. Sellist tunnetki ei tekkinud, et see on tal esimene raadiointervjuu. DO oli samuti üllatuslikult jutukas (ma arvasinmillegi pärast, et ta on vaikne poiss) ja jättis oma oleku ja rääkimismaneeriga kergelt yesungiliku mulje. Selline kergelt kähe hääl, valmidus enda kulul nalja teha ja kogu lause esitus. Sehunil puudub aga täielikult diktsioon ja Kaipoizu ei oska end sõnastada. Tüüp jooksis lihtasalt konstantselt kokku ja siis tal oli piinlik ja muidugi oli see kõik väga lõbustav ja nunnu. Suho oli aga tubli liider, kes hoidis asjadel silma peal ja jäi ise tagasihoidlikuks.
• Chanyeol meeldib mulle kõige rohkem, kui ta on oma püromaanist psühhopaadi mode’is. Kui ta näeb normaalne välja, pean ma natuke aega mõtlema, kes see tüüp üldse on. Lol, minu jaoks koosneb ta hullumeelse professori soengust ja hüsteeriliset hambareast.
• Mul oli vahepeal keeruline fangirl problem: ma ei osanud nimelt Cheni üle kuigagi nalja teha. Äärmiselt harjumatu, arvestades kui tough mu Kyuhyuni love on. Aga õnneks hakkab vaikselt selguma, et Cheni vaikse demanööri ja lahkete silmade taga peitub tegelikult Kyuhyun vol2. Iga kord kui ta oma lahke naeratusega nüüd kaamerasse vaatab, mõtlen ma, kas ta hoopis salamisi irvitab meie üle. Aga ma olen rahul.
• Ja Suho on paras Siwoni väikevend. Mitte ainult lõusta, vaid ka oma oleku pärast. Korralik nice guy ja täpselt selline tüüp, keda oma emale tutvustada. Lol, lisaks mängib ta golfi. Kohe näha, et rikas poiss.

Ja ma hakkasin ka viimaks Korrat vaatama! Lol, esimest kolme osa olen lausa kolm korda näinud, sest well, lisaks üksi vaatamisele pidin seda ka vennakse ja õekesega tegema.

Alguses oli suti võõristav, see kui teistmoodi kogu ühiskond oli, kui palju selle mitte kuigivõrd pika ajaga muutunud oli. Traditsioonilisest aasia ühiskonnast oli korrga saanud totaalne steampunk maailm, mingi segu 20. Sajandi alguse Shangaist ja New Yorkist. Aga siia ma hakkasin mõtlema, milline oli Aasia 19. ajandi alguses ja milline sajandivahetusel ja noh, oleme ausad, see kardinaalne muutus ei olnudki nii utoopiline. Sellegi poolest, ma vist eelsitaks, kui nad keblutaksid mööda maad ringi, mitte suurlinnas. Kuigi võib-olla on mu vana Avatari vaimustus veel liiga värske.

Igatahes, taaskord on suudetud valmis vorpida kari lahedaid tegelasi. Minu üheks favoriidiks on hetkel Bo Lin (viies osa omg! Ma lihtsalt lolisin ja awwisin konstantselt, sest ehkki see oli väga kurb, oli see ka väga naljakas), kes on kohati paras Sokka vol2 ja kelle screamivad fangirlid on lihtalt hüsteerilised. Mako poiss on mudugi ilus ja meenutab nii oma kulmude, kehaehituse, lõusta kui soenguga mulle kohutavalt Siwoni. Lol, venna nimetas teda uueks Zukoks (baseerudes ilmselt välimusele ja oskustele). No näis, mis dramaatilne lugu sealt välja koorub, tüübi näolapp on liiga hea, et mitte kannatada. Ja muidugi meeldib mulle Tenzini perekond. Meelo~! Ja õekene tunneb Korrga rasket hingesugulust. Seitsmeteistaastased ikkagi. 

Oh, ja lõpetuseks natuke Avatari fanarti, millega mu kallis venna maha sai.

 Zuko ja Katara teise hooaja lõpus. Venna sõnul naeratab ka Zuko vahel.

Appa

Avatarmode'is kuri Aang fire nationi laevu hävitamas ja halluka Momo