Meori buteo balggeut ggaji

Ma olen müstiliselt heas tujus. Suvi on ukse ees (ja seoses sellega ilmusid iga-aastase üllatusena välja ka sääsed, kelle olemasolu ma vahepeal juba unustada olin jõudnud); mu pannist läpakas läheb viimaks parandusse ja on isegi õhkõrn lootus, et ta ärkab taas ellu; Eurovisioon on sama lõbustav nagu ikka ja iidolid kuidagi iseäranis vahvad. Aa, ja tükike minust oli Moes. Mida võib veel elult tahta?

 Isegi Kyuface on harjumatult nunnu ja kena

Eelmine nädalalõpp möödus säärase põneva ajaviitega tegeledes nagu seda on kuldtähtede välja kaevamine. Kuldtähed oli vallutanud vanaema suvila hullemini kui sosonovski karuputked Venemaa teeäärsed ja stiilne Liisa kühvli ja heade kavatsustega tõttas appi. Aga nagu heade kavatsustega tihtipeale juhtub, ei lõppenud seegi lugu hästi. Nimelt ei jaganud ma esimene korraga ära, et tegemist on sibullilledega. Pole ka ime, sest kõnealuste värdjate sibulad on nööpnõelapea suurused ja evivad ninjaväärilisi maskeerumisoskusi. Lõpuks vaevuti mulle aga seletama, et tegemist pole mitta tavalise maltsalaadse umbrohuga, et vups! ja ongi korras, ning järgnesid võluvad päevad täis küürutamist lõputute mullaväljade kohal, silmapiiril terendamas õhkõrn lootus, et ehk järgmiseks mileeniumiks saab see töö tehtud. Mu põlved ja selg pole pärast seda enam endised. Positiivse poole pealt oli aga tegemist mõttetööle äärmiselt lõõgastava ülesandega – nimelt ei vajanud see suurt mingit mõttetööd.

Radom avastus juhtus aga maikuu Moe numbrit sirvides avastasin artiklist, mis kõneles tudengimoest läbi aegade, pool ennast. Miks pool? Well, seal oli pilt kaasaegsest tudengimoest ja foto oli tehtud seinast, kuhu kõik need streetfashion pildid olid kleebitud (näitus on muide Tartu ajaloomuuseumis). Ja noh, minu pilt oli täpselt nii foto servas, et ainult alakeha oli näha. Lol, ongi hea, mul oli tol päeval ikkagi ilus pohmakast paistes lõust ees ja null meiki eelmise õhtu häbitööd varjamas. Mul on see pilt endal tervena olemas, aga ma pole seda siiamaani julgenud siia üles riputada.

Eurovisioonist pole hetkel veel suurt midagi rääkida. Esimeses voorus ei jätnud mulle keegi veel sellist muljet, et voh talle annaks oma hääle. Ja teine jäi mul praktiliselt nägemata, sest mul oli partie partie~ (kuigi Otti etteasteks ja edasisaajate kuulutamise ajaks kogunes paras hulk publikut läpaka ümber, et rõõmsalt kaasa cheerida).

Aga tore on see Eurovisioon ikkagi. Aasta huumorisõu nagu mama ütleb. (kas see polnud mitte kohutav Albaania tädi, kes kandis kurja kuninganna rüüd ning oli gravitatsiooni toimel ja iseenda hiiglasliku soengu raskuse tõttu poolküürakile vajunud. Või siis oli tegemist ikkagi Marss ründab tulnukate kostüümiga ja rastakrunn varjas lihtsalt tõsiasja, et selle monstrumi all oli peidus üks hiiglaslik aju. Jaa, paneb mõtlema)

Kpop maastik (lol, mulle tulevad vanad kirjandustunnid meelde ja see, kuidas õpetaja rõhutas, et sõna ’maastik’ kasutamine on väga halb stiil. Well, ainsad punkid, mis mu lõpukirjandis läksid, olidki kolm punkti stiili eest, kuigi kohe kindlasti ei olnud selles süüdi sõna ’maastik’ ekspluateerimine, vaid pigem minu ülearune kirjanduslikkus ning liigne kiindumus põimlausetesse ja semikoolonitesse) õitseb ja haljendab nagu kevadine kodumaa (mida ma just ütlesin liigse poeetilisuse kohta?).

Ugh, ehk siis kpopi juurde, enne kui ma iseennast sõnaseadmiskunstis üle proovin trumbata. Ma lugesin just nimelt viimase Pratchetti läbi ja et tegemist on ikkagi ühe mu kirjutamisstiili enimmõjutanud autoriga, annab see hetkel eriti hästi tunda.

Niisiis. Vahepeal oli SMTown ja et ma olin sel ajal just In The Land of No Internet, on mul veel hunnik fancame, mida läbi töötada.

Changkyu duett oli lihtsalt ülinummi ja eriti nunnu oli see, kui kenasti nende rõivastus tütarlapse omaga harmoneerus. Lol, need värvilised ülikonnad tõid mu silme ette Oppa oppa ja kujutluspilt, kuidas vaene Changkyu seda tantsima peab, oli liigagi lõbustav. Igatahes, nüüd peab veel keegi „Grenade’i“ laulma ja ongi Bruno Marsi ring täiuslik.

Ja otseloomulikultt armastan ma „Hope’i“ ja seda, kuidas kogu SMTown rõõmsalt ühisel laval ringi tuigerdab ja sa näed suhtlemas neid tüüpe, keda sa tavaliselt koos ei näe. Nüüd, kus Exopoistel olid seljas need roosad särgid ja nad koos Suju ja SHinee ja tüdrukutega ja kõigiga koos laval seisid, sain ma alles tõeliselt aru, et ka nemad on ju SMTowni täieõiguslikud liikmed. Oi jah. Nüüd ma loodan, et kogu kupatus tuleb see aasta Euroopasse ka. Ma oleks kohal nagu viis kopikat.

 Ma lihtsalt ei tea, kellele pilku pöörata. Kuigi ma pean tunnistama, kui Chen laulma hakkas, tuli mul üsna tiisikusehaige nägu ette

Paar mv'd ka.

Junsu Taratarantaratarraetcetc. Ma olen seda nüüd kaks korda näinud ja ma arvan, et üheks eluajaks piisab mulle sellest täiesti. See ei olnud halb mv, vaid lihtsalt nii täielikult ülevõlli, et võtab kohe sõnatuks. Ja oma õõvastaval moel oli see tegelikult üsna köitev. Jälestusesegune uudishimu, nagu ma ütlen, sest oleme ausad – ka räiged sarimõrvad on üsna põnevusttekitavad.  Minu jaoks on Junsu lihtsalt DBSK minidraamade tõttu igavesti nunnu ja veidi juhmu poiss ning tõsiasi, et tüüp on nüüd ühinenud jõu tumeda poolega, tekitab mus võõristust. Pool aega ei teadnud ma, kas peaks õõvastusest nägu krimpsutama või siis hoopis lolima. See hetk kui Junsu sexykiizut mängis, oli küll üsna huumor. Lol ja esimesel vaatamisel kommenteerisin ma, et mismõttega ta endale stiililt sobimatu pihvi videosse võtnud on, kui ta teda niikuinii vaid korraks näitab. Alles hiljem sain ma valgustatud, et tegemist on Junsu endaga. Väga creepy tbh.

Infinite „Chaser“. Lubage ma alustuseks lolin igavesti autos keerleva Myungsoo üle. Ma eeldan, et seal kusagil on varjus Kontseptsioon, aga seekord ei suuda ma seda küll välja mõelda. Üldiselt ei lähe nagu tantsu- ja plotiosa kokku. Pool aega on nad coolbrod ja siis järsku tantsivad rahvusromatiliste mustritega ehitud valges ruumis. Dramaatiline must set oleks vast rohkem sobinud. Kõiki poisse ma endiselt ei tea, aga minu lemmik on igatahes Myungsoo, kes näeb oma ülespandud soenguga igati kuum välja.

Infinite’i sound on üsna retro ja ka seekord on seda tunda. Kuulasin isegi kogu albumi läbi, et end nende osas harida ja minu maitse jaoks on selgelt liiga väha tümmi. Naljakas on aga see, et kui korralikku tümmi ei ole, meeldivad mulle seljuhul eriti chillid laulud. Lemmik lugu oli ilmselt „Summer“. Jep, suveootus südames.

Ok, aga nüüd lõppeb randomly ära, sest muidu ma saan alles ehk pühapäeva õhtul postitada ja ma peaks Eurovisiooni lõigu üle kirjutama. Häda ikka sellega, kui asju ette kribada.

Igatahes, edu Otile ja Eestile õhtuks!