Puhkus ja eelarvamus

Suvepealinna suviste võlude nautimiselt tagasi, nimelt kodus, kus pole juba poolteist kuud näinud. Mis tähendab ka, et ma olen esimest korda selle aja jooksul täitsa üksi. Ja oh, kuidas ma seda üksiolemist oskan praegu hinnata. Limpsin jäätisekokteil, vaatan mv’sid ja üritan end moraalselt fanfici maratoniks valmis seada. Et taha hästi õnnestuda, sest väljas valitsev põrgukuumus on igasuguse alagusvõime minust välja imenud (haa, aga tänu teatavale nudgimisele olen ma viimaks Zodiaciga järje peal).

Tegelikult on muidugi tore, et ilmad lõpuks soojaks läksid. Meil täiega vedas, sest esmaspäeval kui me Pärnu sõitsime, oli veel jahe, aga juba teisipäevast alates läks ilm iga päevaga üha hurmavamaks. Tõeline suvitaja paradiis!

Rannamõnud, õhukesed suvekleidid, promeneerimine, tänavakohvikud, aiapeod, villis jalad…just write a script and make it into a slice of life movie. Isegi poolromantiline liin oli, sest haa, nagu Sandra juba oma blogikeses mainis, oli meil blind date.  Jaa, väga hurmav, isegi tundemärgid leppisime kokku. Mina oma roosa kleidi ning oranži käekoti ja platvormidega olin kindlasti väga äratuntav. Lol, sugulaspihvid tulid mind isegi saatma, et awkward olukord veelgi awkwardimaks muuta, but in the end it didn’t even matter, sest esiteks, me ei olnudki awkward, ja teiseks, vedasin ma Sanna-chani hiljem niikuinii meie juurde aiapeole. Ainult küünlad olidki puudu, et minu pedounni unistused täielikult täidetud oleks saanud. (I is extremely satisfied btw)

 Vahetult enne kohtumist varbaid plaasterdamas

Aga et illustreerivat materjali mul rohkem veel enda käes põle, lähme kohe muusikavideode juurde (muidu ma ei jõuagi kunagi selleni). Et ma pole juba rohkem kui kuua ega saanud ühtegi mv’d normaalselt (või üldse mitte) vaadata, oli päris palju, mida jõllata. Ma ei tea, kas asi oli ärajäämanähtudes või oli lihtsalt tegemist heade videodega, kuid mitmed lood täitsa meeldisid mulle. Võib-olla on mu süda lihtsalt pehmeks läinud. Või olen ma kuumarabandusega kogu oma mõnitusvõime kaotanud.

Beast „Midnight sun“(oli selline nimi vä voi mis).

Ma olen seda varemgi öelnud: Beast oskab teha kõige esmaklassilisemat raadiotümmi. Kui see laul mingist eesti raadiokanalist korraga tuleks, ei tunneks ma sugugi, et midagi oleks paigast ära. Samas aga koos videoga…heli ja pilt ei lähe nagu täitsa kokku. See vajaks either teisugust mv’d või siis sootuks muud laulu. Aga. Ma lolisin ikka ka. Sest püha jumal, mis nad ilusa Dongwooniga teinud on! See punane pimp ülikond ja kolmveerand juukselahk oli ikka üsna lolworthy. Ja Kikwang on endiselt totally nigga nägu. Kõige sassym oli aga ootmatult Hyunseung, kes nägi lausa nii sassy välja, et kui õeke gifi nägi, küsis ta, kes see pihv on. Parim koht kogu laulust ja mv’st oligi ilmselt see, kuidas Hyunseung laulu lõpetas.

B.A.P (bi ei pi siis, mitte papp nagu mina neid kutsunud olen) „No mercy“.

Laul mulle täitsa meeldib, selline väga nendelik. Ja naljakal kombel meeldib mulle ka video. Minu meelest on kõik need lühikesed vaheklipid ja erinevad tantsukastid väga hästi muusikasse sobitatud. Visual ja heli lähevad kuidagi eriti mõnusalt kokku. Oh, ja nüüd, kus nad kõik blondid pole, on neile isegi mingid näod tekkinud, kuigi sellegi poolest on nad siiani minu jaoks suht ühte tüüpi. Üks laulev liige aga (not sure about his name), meenutas oma laulmisviisilt ja näoilmetel mulle aga totally Do’d.

BoA „Only one.“

Esimese hooga olin ma suht, oi kas see pole mitte SMendi tänav (eksisteerib ka olend nimega YG tänav, millega me kõik liigagi tuttavad oleme). Ja siis see tänava ei muutunudki. Iiiigav~, venitas Liisa oma peas Shreki piparkoogi häälega ja jäi siis hoopis koreograafiat (ja muidugi ka seda cooli blondi koreograafi, kelle nimi mul meelde ei tule) jõllitama. Ja ausalt öeldes oli see üsna põnev koreograafia. Selliste konkreetsete liigutustega, aga samas tõeline tants, mitte ainult tantsukava…jaaaa ma sain alles nüüd aru, et ma vaatasin dance versiooni. Lol, feil. (laul ise mu maitse jaoks veidi liiga uimane)

2ne1 „I love you“.

Wow, see on vist esimene kord, kui ma siin 2ne1’i mv’st (või üldse neist) räägin. Kuidagi on saatus asjad nii sättinud, et kuigi Big Bang meeldib mulle üliväga, on 2ne1 mind üsna külmaks jätnud. Aga seekorde üllitis oli igati kuulatav. Mulle meeldis, et ehkki lugu oli rahulik ja selline õlgu liigutama ja sõrmi nipsutama panev, keris tümakaliin end ikkagi sisse. Selline minoori kalduv taksotümm, mida just öösiti lastakse. Öine taksotümm on hoopis teistsugune kui päevane automuusika, eks ole. Ja video ise oli mõnusalt sassy ja veidi meelas (vau, Minzy on nagu päriselt suureks kasvanud). Kuigi minu poolest võinuks tantsuosa ja lõpp üldse olematagi olla.

T-ara „Day by day“

Kes iganes mõtleb välja T-ara mv’sid, aga tol tüübil on selge nõrkus tumedate, süngete , seksikate – ja mis kõige olulisem – rängalt lesbiliste videode vastu. Kui eelmised kaks minifilmikest olid nagu mingi Lohetatoveeringuga tüdruk kohtab kdramat, siis seekord oli tegemist seguga sci-fist, videomängudest ja manhwast. Ja ma ei kaeba. Postapokalüptiline maailm on alati huvitav pluss tüdrukud kuumad ja relvad vinged. See pihv, kelle silmade vahel on liiga väike vahe (Jiyeon, aga ma ei suuda ta nime kuidagi meelde jätta), nägi oma blondi pea ja tumeda meigiga välja nagu esmaklassiline ülikuum paha (kes ta muidugi oligi) ja vahelduse mõttes ei tundunudki mulle liiga kummastav. Ja pime tüdruk oli lihtsalt väga ilus, ma oleks ka ta oma personaalvangiks võtnud. Punapea tapmisstseen oli muidugi ka hurmav, veri ekraanile pritsimas ja puha. Ma muidugi kolisin, kui six years later näitas teda täpselt sama väljakasvamata soenguga ja ka üksi haav kehal polnud paranenud, aga mis seal ikka, see on kpop mv, mitte loogikaõpik.

Laul ise jääb nii hästi meelde ja on sellise mõnusa veidi keskaegse kõlaga (lol, kas ma hakkasin poole laulu ma peal ümisema: he is brave sir robin, brave sir robin~), mis paneb kaasa ümisema.

Ma arvan, et ma vaatan puhtalt hotnessi pärast seda veel kunagi ja ma tõsiselt loodan, et kogu see recent draama ei tähenda seda, et there will be no next time. Ma tahan lihtsalt näha, kuidas Jiyeoni teisele põsele ka arm lüüakse, kuidas ta blondid juuksed verest nõretavad ja kuidas ta bitchinaeratusega katana oma kõhust välja tõmbab. Ma tahan rahuldada oma labast janu seksi ja vägivalla järgi. Kas see on siis nii palju palutud?

Infinite „She’s back“.

Lol, viimasel ajal olen ma üritanud Infinite’ile rohekm tähelepanu pöörata. Ja selle all pean ma silmas, et ma jõllitan visual L’i (või siis Myungsoo, nagu ma teda tegelikult nimetan) ilusat lõusta ja ilastan vaikselt, kui kobe ta on. Sellega mu teadmised Infinite’ist suht piirduvadki. Igatahes jah, see pv oli nii nunnu ja nii suvine ja armas. Eriti lõpp, kui nad sõrmeteatrit tegid ja siis tagasi randa jooksid. Ja nende „In this summer“ on ikka veel mu suvelaulude topis kõrgel kohal.

Vot. Rohkematest ei oska või ei viitsi rääkida. Või siis veel seda, et pihvil BEG’i suvemv’s oli lihtsalt hurmav valik platvorme ja espadrille ning ma oleks lihtsalt ülirahul, kui need kuidagi minu ärahõõrutud varvaste otsa ilmuksid.

PS. Võib-olla homme Tallinna. Not sure yet. Kadil on õigus: mu suveplaanid muutuvad kiiremini kui sellesuvine ilm.

Ülestähendusi põranda alt

I’m baaaack, stronger than ever and twice as ugly!

Ehk siis madeomoiselle Liisa on oma õilsad kondid taas kodumaa pinnale vedanud (ehkki mobiilside andmetel pole ma kunagi ära käinudki – müstika ruudus, sest pruugib meil vaid Holdre kanti seenele minna, kui kogu pere in corpore rõõmusõnumid saab: „Tere tulemast Lätisse! Kõneminuti hind on palju rohkem, kui see riigipiiride järgi tegelikult olema peaks. Meeldivat reisi!“).

Ühesõnaga, mina olen tagasi siin Lõuna-Eesti kõrvetavas suvesoojuses. Kraadiklaas näitab 20 kraadi ja higimull akumuleerub laubale nagu vesi saunalakke. Läti oli ikka kõvasti jahedam, tagid, sviirtid ja sallid üll, kuid ikka oli kohati külm (et siis järgmine hetk palavalt kõrvetada).

Lollile temperatuurikõikumisele vaatamata oli ilm siiski ok, sest sadas vaid kaks korda ja siiski õrnalt. Tavaliselt oleme me ikka telkinud ja alles viimasel kahel-kolmel aastal ka veidi kämpingurõõme nautinud, aga et see aasta on ilmastikuolud veidi soovida jätnud, pani papa seekord meile kaheks ööks majakese kinni. Tänu taevale, sest vastasel juhul oleks me lihtsalt kringliks külmunud. Isegi tavalisel kuumal suvel telkides kipub mul öösel külm hakkama, aga seekord oli mul isegi majas sees jahe.

Aga majake ise oli vahva ja igati tasemel, selline kobedama suvila mõõtu ja mõne koha pealt fancymgi kui meie enda kodu. Lol, kui su tavapärane elamine sisaldab vaid üht tualettruumi ja vannituba ja siis sa lähed matkale ja satud korraga elama kohta, kus kõnealuseid ruume on neli korda rohkem, paneb ikka irvitama küll. Eraldi toad õekesega, millest kodus annab ainult unistada. Ja köök ja nõudepesumasin (mida me siiski ei kasutanud). Kaminasse tegime kahel korral tule, mis oli hästi tore, aga sauna siiski ei teinud (dengi dengi). Vennake käis see-eest aga maja kõrval olevas basseinimajas niisama ujumas. Elamine kandis nimelt säärast õilsat nime nagu Mazabirts, mis maakeeli Saunamajakest tähendab.

Lühidalt reisist ka.

Esimese päeva veetsime Cesises. Suurima mulje jättis mulle Cesise kindlus, mille ühe torni külastamiseks suruti meile pihku küünaldega laternad, sest tornis pidavat kohti kottpime olema. Ja oligi! 

Et ilm oli tol hetkel hall ja veidi sajune, oli paganama tore sooja andev latern käes kindlusesse jalutada. Ja siis veel see torni ronimine. Kitsas järsk keerdtrepp suundumas otse kutsuvasse pimedusse! Romantiline nagu mingi gooti romaan! Jah, ehkki ükski lohakas aadlineiu polnud trepile puistanud pärleid, mis vedelunuks seal juba Gustav Vasa aegadest saadik (arvake ära, mis raamatuid ma parasjagu üle loen?), oli ikka vastikult põnev. Ümisesime rõõmsalt seda theme melodyt, mille saatel Gandalf Minas Tirithi raamatukokku vantsib, ja olime muidu põnevil.

Ja otseloomulikult olin ma lausa kohatult rõõmus, kui sai purskkaevuga kulli mängitud, sest võõral maal tulebki eakohatult käituda.

Teine päev oli Rundala lossi ja Bauska kindluse päralt ning võib julgelt öelda, et esimene oma kullakarraga pimestas vaevata teise. Et interjöörid on mind alati võlunud (millagi sada aastat tagasi tahtsin ma sisekujundajaks saada, siis kui mu tulevikuplaanid ei piirdunud vaid mõttetega, mida homme lõunaks teha) ja ma olin just vahetult 18. sajandi kostüümi ajaloost raamatut lugenud, oli see otsekui tellitud käik. Aed oli ka paras poosetis ja ehkki mulle üldiselt prantsuse stiilis aiad ei istu, oli sel monstrumil siiski oma elu. Ühesõnaga, parajalt imposantne kohake ja kaugelt nägi kõik muidugi välja nagu sõidaks rong jaama.

Ja kolmas päev sisaldas mitmesuguseid looduslike ja poollooduslike vaatamisväärsusi Cesise ümbruses. Minu lemmik oli üks matkarada Koiva jõe ääres, mis viis eriti stiilse liivakivi ranniku ja peidetud rannasoppini välja. Kohe ’matke mind siia’ tunne tekkis. Ja et LOTR on teemas, laulsime me siia juurde Argonathide teemat. Lol, 'see pole idakallas, mis mulle muret teeb'. Me olme ikka nii vaimukad, et ise ka ei usu.

Aga viimasel päeval saime me paraja üllatuse osaliseks. Nimelt selgus, et need läti täisabad küsivad ka mõningate looduslike vaatamisväärsuste eest raha. Ei tea, kas see on viimaste aastate teema või alati nii olnud, aga igatahes tuli see meile suure üllatusena. Et latid olid juba sirgeks löödud, tuli kaks korda lausa eurodes maksta. Igavesed täisabad need lätlased.

Probleem vol2 oli ka. Nimelt toit. Ma lihtsalt ei jaksa nii palju süüa, kui nad taldrikule panevad. Aga järgi jätta on ka piinlik. Lõpptulemus on see, et jõle paha on olla. Koju jõudsin, siis teatasin rõõmsalt, et võin nüüd süüa täpselt nii vähe, kui ise tahan. Ja sõingi ainult suvikõrvitsat.

Nunnu matkamälestus. Et esimesel õhtul jõudsime tavapärasest varem oma majakesse, suundusime hiljem metsa jalutama ja leidsime teeäärest kukeseeni. Et meil oli pliit ja või olemas, tundus lihtsalt sündsusetu seeni metsa jätta, ja nii me tõimegi nad koju, kus issi ja venna need ära puhastasid ja papa ohtra võiga oma kolmele lapsele ära praadis. Ausalt, midagi nii mämmut pole ma jupp aega söönud.

 Vennaraas puhastab seeni

Ja minu kallitel noortel vanematel on täna 23. pulma aastapäev! Et ma olen nende pulmavideot nii palju vaadanud, on paeaegu tunne, et ma ise olin seal (noh, mõnes mõttes ju olingi). Palju õnne minu lemmik mussikutele! Olge sama toredad kuni teemantpulmadeni välja ja võib-olla ma kingingi teile kunagi kullast siibri!

PS. Järgmine kord muutume tagasi kpop blogiks. Tänan, et lugesite läbi minu ultrapõneva põhikooli kirjadi teemal „Minu puhkus“.

PSS. Lähen homme Pärnusse. Uskumatu, kuid ma pole juba viis aastat oma jalga suvepealinna tõstnud. 

PSSS. Wae u no luv me wifi

Paljud mehed sind hüüavad kompvek, mina visalt sus inimest näen

Hei! Öelge tere minu uuele taustapildile ja eluarmastusele!

Ugh, Kyuhyun pihvina on kõige ilusam maakast tibi, keda ma üle pika aja näinud olen. Selline rõõsa ja pehmeke ning tõeline kompvek silmale vaadata. Tuletas taas meelde, et Kyuhyun on mõnikord ikka väga ilus.

Lol, mu eelmis Sungmini taustapilti kutsus venna järjepidevalt tädiks, kuni ma üks päev talle asjaloo ära seletasin. Ja kui me nüüd talle seda Kyubabe’i pilti näitasime ja uurisime, kas see on tüdruk või poiss, vastas ta kohe, et poiss. Õpib teine! Sest, lol, mis ajast me siis pihve taustapildiks paneme.

Aga jah, omamoodi müstika, kuidas Kyuhyun nii kena tüdruku teeb. Ta pole ju niisama kuskilt otsast eriti naiselik. Küllap on süüdi tema näo teatav ümarus ja harmoonia (pluss ka parukas oli hästi valitud). Ja siis kogu see mängitud ujedus, millest kumab selgelt läbi flirty flirty olek...ah, I’m in love~

Nüüd tuleb vaid full hd’s subitud show ära oodata, sest siiani nautisin ma Kyuhyuni koketeerivaid võlusid vaid gifide vahendusel.

Teisipäeval läheme perega väikesele tripile. Erinevalt mõnest siin ei suundu me mitte Hong Kongi, vaid suundume sõbralikku vennasvabariiki Lätti, avastama kohalike losside ja kindluste võlusid.  Ehkki ma lubasin endale, et ei lähe enam kunagi nendega kuhugi reisile (ning eriti Lätti), sest see tegevus on lihtsalt nii hulluksajav (üks närviline poolpime autojuht, alati vetsu tahtev mama, ainult toidukohtadest hooliv õde, vinguv vend ja siis mina, libaklaustrofoobik ja netisõltlane). Aga jah, siin me nüüd siis oleme, ootamatult positiivselt meelestatud. Kolm päeva pole ju eriti väsitav.

Ma olen kohutavalt maha jäänud igasuguste mv’de, live’ide ja sõudega. Vaataks küll, aga miski ei keri. (kas keegi viitsib mulle viimase kolme-nelja nädala uute mv’de nimekirja koostada, et ma taas järje peale jõuaks?)

Nu’Esti comebacki üle olin täitsa excited, sest nende eelmine lugu meeldis mulle kohutavalt, aga nüüd ma polegi kordagi „Actioni“ videot normaalselt vaadata saanud. Esimesest vaatamistkorrast, mis peaks olema ometi püha ja ülimalt nauditav kogemus, kujunes ise selline action, et mul tekkis tõsine kiustus vendolendile kahvel tagumikku surgata.

Nimelt olime me mv siis laadima pannud, aga vahepeal saabus tugev äike, mistõttu läps oli seinast välja võetud ja aku hakkas vaikselt surema. Õeke ütles, et me peame selle nüüd ära vaatama, sest muidu läheb see raisku (tõsijutt, kui sa pead ühe mv pärast üle poole tunni kannatama). Palusime siis venda, et ta laseks meil kolm minutit seda vaadata. Ja mida tegi vend? Keeras paberi toruks ja asus tuutuma. Tuututas ja tuutuas mulle kõrva, kuni ma ta juuksed pihku haarasin. Ülejäänud aja lõugas ta siis solvunult nutta. Pärast poole, siis kui mu õiglane viha oli jõudnud veidi lahtuda, kommenteerisin õele:“Noh, muusikalise poole pealt ei osma ma midagi öelda, aga vähemalt visuaal oli hea!“

Raske ikka see titekantseldaja elu.

Ausõna, vahepeal oli selline tunne, et ma hoian mitte üht, vaid kolme last.

Aga nüüd ma pean randomly lõpetama. Homme reisile mineks ja tuleb vara tõusta. Jep, mõttetu postituse mõte oli ainult selles, et teid oma auväärse isiku pudumisest informeerida ja ilusa Kyutibi üle ilastada.

Paps lausus vaid ühe sõna, kui ma ütlesin talle, et tegemist on siiski noormehega, nimelt:“Pity.“

Kus Super Juniorit iseloomustab kõige paremini sõnaühend hot namja

Istun hetkel kaminaruumist õue tassitud diivanil, ümberringi hurmav rohelus, ja naudin olukorda kuni aku kestab või sääsed liiga õelaks lähevad. Kell on pool üksteist õhtul, aga toas valitseb ränk saun, mida tõsiasi, et enne sai ka päris saunas käidud, sugugi ei leevenda. Mussikud vaatavad „Sõrmuse vennaskonda“, aga et sai extended versiooni alles paar nädalat tagasi vaadatud ja eks ole seda muidu nii 40 korda nähtud, jätan täna vahele. Naudin parem ilusat suveõhtut ja suhtelist rahu. Kõrvale rüüpan aga teed, sest tänan väga, see Vanatoi koduõlu (nagu Bilbo samakaski) niidab ikka vikatiga ja niikuinii pole ma suurem asi õllejooja.

Viimased päevad on väga produktiivsed olnud. Tõeline juulikuu suvi on viimaks käes ja koos sellga ka igasugused suvised tegevused nagu sääskede toitmine õhtusel maasikapeenral ja rannachill. Laupäeval olid Tõrva linna päevad, mille suhtes oli mul eelnevalt vaid üksainus plaan: osta suhruvatti ja see pintslisse pista. Plaan aga osutus veelgi edukamaks: suhruvatti sain ma venna käest, kes ei julgenud seda süüa, ja empsilt sain veel lisaks shaved ice’i. Oma suhruvatiraha ohverdasin seejrel armulikult suitsukala fondi ja laat oligi täiuslik. Ja Marial ostsin tissi, sest ta ei julgenud seda ise osta. Igakord kui ma nüüd tissist möödun, ma lihtsalt pean seda näpima.

Aa, ja suure impulsiivostu tegime empsiga ka. Sel ajal kui mehed rannas peesitasid, ostsime meie nimelt külmkapi ja lasime kojugi tuua. Säärased kõvad tädid oleme. (siinkohal ääremärkusena: mama oli seda külmkapi juba eelmine nädal põrnitsmas käinud, sest meie nüüdsesk eks-külmkapp toimis nagu suur jääkamber ja oli vaid kaks võimalust – jääpiim või hapupiim. Aga pole ka ime, too külmkapp oli juba üle 30 aasta vana ja läks nüüd oma raugapõlve veetma garaazi õllekülmkapina).

Täna aga sai teoks veel üks oluline suvesündmus: esimene maasiakmoosi keetmine. Ilmselt pean ma see nädal viimaks täitsa üksi selle hurmava ja lihtsalt imeliselt lõhnava ülesande ette võtma, aga eks ükskord tuleb see moositegu ju ka ära õppida. Peaasi, et ma ikka kaaned jaksaks peale keerata.

Muidu on aga minu elu raske ja et internetiühendus muudab selle veelgi raskemaks, olen ma Suju videot full hd glorys näinud vaid kolm korda ja ühtekokku – üldse vaid kuus. Kohutav, ma tean. Ilma irooniata. Selleks et MV’d hd’s vaadata, pean ma pool tundi passima ja siiski võib midagi untsu mina ja sa pead otsast alustama. Päevased vaatmised on ka maha tõmmatud, sest vendolend teeb kõik endast oleneva, et see võimalikult ebanauditavaks muuta. (olgu, ta üritas meid kõige esimene kord takistada. Kõige esimest korda! Milline alatus!)

Ja et ma olen lapsehoidmise ja suvetoimetustega busy olnud, on mul alles nüüd jõudu ja mahti, et siis videost rääkida

 The boys are back~

Traditsiooniliselt esimesed (eba)intelligentsed mõtted:

• OMG, Donks on nii fierce ja nii kuum ja fa-bu-lous
• Lol, balleriin Siwon ja ringis kepsutamine
• Ja milline uskumatu üllatus, Siwonil polegi särki seljas
• Teukie, kas sa panid Tayongilt ja Daesungilt nende „Fantastic baby“ kostüümasjanduse pätsu?
• Aww, milline nostalgiline alavalgustatud kastike
• Lol Sungmin, kas sa lasid Lady Gaga videost jalga?
• Tegelikult näevad nad kõik paras motogäng välja. Juuuu-das, juda-ah-ah-haas~
• Omg, mida Kyuface kannab?
• Dammit, Eunhyuk, miks sa tantsid nii hästi!
• Looool, kas ma nägin just Exo märki
• Dammit, ülikonnad. Ugh, liiga kuum. Must not make inhuman noises #makes inhuman noises#
• Fuck yeah slow motion mr simple dance!
• Fuuuuuuuq, kõik näevad uskumatult head ja kobedad välja

Vähem ebaitelligentsemate mõtete juurde, ehk siis vähendame sõna ’fuq’ kaustussagedust ja asendame selle millegi viisakama, no näiteks pagan kui kuumaga. Sest pagan küll, nad kõik olid vastikult kuumad. Sellist imeasja, et kõik sujud näeksid ühes muusikavideos kollektiivselt head välja, juhtub ikka haruharva. Isegi Siwonil oli lusikasoengule ja tuhapeale vaatamata oma hetk.

Igatahes, missikroon ja kaksteist punkti ja kõik auhinnad lähevad selles videos küll Donghaele. Võib-olla on asi selles, et teda on palju, aga ma lihtsalt ei saa talt silmi küljest. Ta nii ilus ja kobe ja fa-bu-lous ja kuum ning korraga tuli mulle meelde, et ta oli mu esimeste nädalate suju lemmik. Ah, feelingud~!

Esimese printsessi krooni saab aga Sungmin, sest ehkki ma olin niiiiii skeptiline tema blondi pea suhtes, on see mind nüüd täielikult võlunud. Lady Gaga tantsupoiss või mitte, fierce on ta igatahes.

Teiseks printsessiks saab Kyuhyun, sest kohtunik on kinni makstud. Nad oleks võinud ta juuksed üles stylida nagu laivides, aga muidu oli ta üllatuslikult kobe (eriti ülikonnas. Kõik on ülikonnas kobedad). Isegi moodne vampiirikrae eiajanud nii palju naerma kui pidanuks.

Ja viie finalisti hulka jõudsid veel ka Eunhyuk ja Yesung, sest paganas, hot namjas are hot. Eunhyuk lihtsalt oma suurepärase tantsu ja Yesung oma kobedate käsivarte ja hajima kohaga.

Ja kõik teised nägid muidugi ka head välja.

 Idk mingi motogäng

Nagu te ilmselt juba aru olete saanud, meeldib „Sexy, free and single“ mv mulle väga. Kõvasti rohkem kui „Mr Simple“, mis mind eriti ei impressinud. See pole mind veel ka sugugi tüütama hakkanud, sest lol, ma olen seda lihtsalt nii vähe näinud.

Lemmikkohad:

• See Hyukkie ettetantsime koht, mis ka teaseris oli
• Donghae fierce pilk täitsa alguses ja see, kuidas ta käe pea taha paneb
• Nostagiline tunnelstiilis bonamanalikus värvigammas kastike, kus Suju vahepeal tantsib
• Sungmini lauluosa selle koha peal, kus Sungmin tavaliselt ikka laulab. Ja siis see Kyuhyuni koht, kus ta veidi kõrihäälselt laulab.
• Slow motion Mr Simple dance
• Ja midagi ilmselt veel

 See koht näiteks

Comaback stage’id on ka väga head olnud. Uskumatu kui normaalselt nad laivis laulsid, lih-tsalt uskumatu. Ja lisaks meeldib mulle väga see kergelt bonamanalik stiil ja muidugi eriti Kyuface’i üles pandud juuksed. Ühel hetkel tundus isegi korraks, et tüüp pole enam pontsik (ta on).

Ja „For u“ lahendus on lihtsalt ülinunnu. Ma tunnistan, et ma küll itsistasin veidi Teukie ja Wookie üle, aga see ei tähenda, et nad poleks ka armsad. Ja Kyuhyuni hääl on lihtsalt nii ilus ja puhas ning Yessu proadliber ( ja Ryewook, nagu mainitud, oma üliemotsionaalsuses suti naljakas). Ja ülejäänud kamp lihtsalt adorable. Eriti tähelepanuväärne on muidugi Donks, kes oma veidi lahtinööbitud valge triiksärgi ja lihtsate teksadega näeb lihtsalt vastupandamatu välja. (lol at Eunhae tho). Oi jah, muudab kohe sentimentaalseks see Suju värk.

 

PS: lõpuks hakkasin ma ikka „Sõrmuste Isandat“ vaatama. Nuuks nuuks, Boromir

PSS: ma olen seekord illustreerivate gifide jagamisel väga laisk. nagu te poleks neid juba näinud