Ülestähendusi põranda alt

I’m baaaack, stronger than ever and twice as ugly!

Ehk siis madeomoiselle Liisa on oma õilsad kondid taas kodumaa pinnale vedanud (ehkki mobiilside andmetel pole ma kunagi ära käinudki – müstika ruudus, sest pruugib meil vaid Holdre kanti seenele minna, kui kogu pere in corpore rõõmusõnumid saab: „Tere tulemast Lätisse! Kõneminuti hind on palju rohkem, kui see riigipiiride järgi tegelikult olema peaks. Meeldivat reisi!“).

Ühesõnaga, mina olen tagasi siin Lõuna-Eesti kõrvetavas suvesoojuses. Kraadiklaas näitab 20 kraadi ja higimull akumuleerub laubale nagu vesi saunalakke. Läti oli ikka kõvasti jahedam, tagid, sviirtid ja sallid üll, kuid ikka oli kohati külm (et siis järgmine hetk palavalt kõrvetada).

Lollile temperatuurikõikumisele vaatamata oli ilm siiski ok, sest sadas vaid kaks korda ja siiski õrnalt. Tavaliselt oleme me ikka telkinud ja alles viimasel kahel-kolmel aastal ka veidi kämpingurõõme nautinud, aga et see aasta on ilmastikuolud veidi soovida jätnud, pani papa seekord meile kaheks ööks majakese kinni. Tänu taevale, sest vastasel juhul oleks me lihtsalt kringliks külmunud. Isegi tavalisel kuumal suvel telkides kipub mul öösel külm hakkama, aga seekord oli mul isegi majas sees jahe.

Aga majake ise oli vahva ja igati tasemel, selline kobedama suvila mõõtu ja mõne koha pealt fancymgi kui meie enda kodu. Lol, kui su tavapärane elamine sisaldab vaid üht tualettruumi ja vannituba ja siis sa lähed matkale ja satud korraga elama kohta, kus kõnealuseid ruume on neli korda rohkem, paneb ikka irvitama küll. Eraldi toad õekesega, millest kodus annab ainult unistada. Ja köök ja nõudepesumasin (mida me siiski ei kasutanud). Kaminasse tegime kahel korral tule, mis oli hästi tore, aga sauna siiski ei teinud (dengi dengi). Vennake käis see-eest aga maja kõrval olevas basseinimajas niisama ujumas. Elamine kandis nimelt säärast õilsat nime nagu Mazabirts, mis maakeeli Saunamajakest tähendab.

Lühidalt reisist ka.

Esimese päeva veetsime Cesises. Suurima mulje jättis mulle Cesise kindlus, mille ühe torni külastamiseks suruti meile pihku küünaldega laternad, sest tornis pidavat kohti kottpime olema. Ja oligi! 

Et ilm oli tol hetkel hall ja veidi sajune, oli paganama tore sooja andev latern käes kindlusesse jalutada. Ja siis veel see torni ronimine. Kitsas järsk keerdtrepp suundumas otse kutsuvasse pimedusse! Romantiline nagu mingi gooti romaan! Jah, ehkki ükski lohakas aadlineiu polnud trepile puistanud pärleid, mis vedelunuks seal juba Gustav Vasa aegadest saadik (arvake ära, mis raamatuid ma parasjagu üle loen?), oli ikka vastikult põnev. Ümisesime rõõmsalt seda theme melodyt, mille saatel Gandalf Minas Tirithi raamatukokku vantsib, ja olime muidu põnevil.

Ja otseloomulikult olin ma lausa kohatult rõõmus, kui sai purskkaevuga kulli mängitud, sest võõral maal tulebki eakohatult käituda.

Teine päev oli Rundala lossi ja Bauska kindluse päralt ning võib julgelt öelda, et esimene oma kullakarraga pimestas vaevata teise. Et interjöörid on mind alati võlunud (millagi sada aastat tagasi tahtsin ma sisekujundajaks saada, siis kui mu tulevikuplaanid ei piirdunud vaid mõttetega, mida homme lõunaks teha) ja ma olin just vahetult 18. sajandi kostüümi ajaloost raamatut lugenud, oli see otsekui tellitud käik. Aed oli ka paras poosetis ja ehkki mulle üldiselt prantsuse stiilis aiad ei istu, oli sel monstrumil siiski oma elu. Ühesõnaga, parajalt imposantne kohake ja kaugelt nägi kõik muidugi välja nagu sõidaks rong jaama.

Ja kolmas päev sisaldas mitmesuguseid looduslike ja poollooduslike vaatamisväärsusi Cesise ümbruses. Minu lemmik oli üks matkarada Koiva jõe ääres, mis viis eriti stiilse liivakivi ranniku ja peidetud rannasoppini välja. Kohe ’matke mind siia’ tunne tekkis. Ja et LOTR on teemas, laulsime me siia juurde Argonathide teemat. Lol, 'see pole idakallas, mis mulle muret teeb'. Me olme ikka nii vaimukad, et ise ka ei usu.

Aga viimasel päeval saime me paraja üllatuse osaliseks. Nimelt selgus, et need läti täisabad küsivad ka mõningate looduslike vaatamisväärsuste eest raha. Ei tea, kas see on viimaste aastate teema või alati nii olnud, aga igatahes tuli see meile suure üllatusena. Et latid olid juba sirgeks löödud, tuli kaks korda lausa eurodes maksta. Igavesed täisabad need lätlased.

Probleem vol2 oli ka. Nimelt toit. Ma lihtsalt ei jaksa nii palju süüa, kui nad taldrikule panevad. Aga järgi jätta on ka piinlik. Lõpptulemus on see, et jõle paha on olla. Koju jõudsin, siis teatasin rõõmsalt, et võin nüüd süüa täpselt nii vähe, kui ise tahan. Ja sõingi ainult suvikõrvitsat.

Nunnu matkamälestus. Et esimesel õhtul jõudsime tavapärasest varem oma majakesse, suundusime hiljem metsa jalutama ja leidsime teeäärest kukeseeni. Et meil oli pliit ja või olemas, tundus lihtsalt sündsusetu seeni metsa jätta, ja nii me tõimegi nad koju, kus issi ja venna need ära puhastasid ja papa ohtra võiga oma kolmele lapsele ära praadis. Ausalt, midagi nii mämmut pole ma jupp aega söönud.

 Vennaraas puhastab seeni

Ja minu kallitel noortel vanematel on täna 23. pulma aastapäev! Et ma olen nende pulmavideot nii palju vaadanud, on paeaegu tunne, et ma ise olin seal (noh, mõnes mõttes ju olingi). Palju õnne minu lemmik mussikutele! Olge sama toredad kuni teemantpulmadeni välja ja võib-olla ma kingingi teile kunagi kullast siibri!

PS. Järgmine kord muutume tagasi kpop blogiks. Tänan, et lugesite läbi minu ultrapõneva põhikooli kirjadi teemal „Minu puhkus“.

PSS. Lähen homme Pärnusse. Uskumatu, kuid ma pole juba viis aastat oma jalga suvepealinna tõstnud. 

PSSS. Wae u no luv me wifi