Paljud mehed sind hüüavad kompvek, mina visalt sus inimest näen

Hei! Öelge tere minu uuele taustapildile ja eluarmastusele!

Ugh, Kyuhyun pihvina on kõige ilusam maakast tibi, keda ma üle pika aja näinud olen. Selline rõõsa ja pehmeke ning tõeline kompvek silmale vaadata. Tuletas taas meelde, et Kyuhyun on mõnikord ikka väga ilus.

Lol, mu eelmis Sungmini taustapilti kutsus venna järjepidevalt tädiks, kuni ma üks päev talle asjaloo ära seletasin. Ja kui me nüüd talle seda Kyubabe’i pilti näitasime ja uurisime, kas see on tüdruk või poiss, vastas ta kohe, et poiss. Õpib teine! Sest, lol, mis ajast me siis pihve taustapildiks paneme.

Aga jah, omamoodi müstika, kuidas Kyuhyun nii kena tüdruku teeb. Ta pole ju niisama kuskilt otsast eriti naiselik. Küllap on süüdi tema näo teatav ümarus ja harmoonia (pluss ka parukas oli hästi valitud). Ja siis kogu see mängitud ujedus, millest kumab selgelt läbi flirty flirty olek...ah, I’m in love~

Nüüd tuleb vaid full hd’s subitud show ära oodata, sest siiani nautisin ma Kyuhyuni koketeerivaid võlusid vaid gifide vahendusel.

Teisipäeval läheme perega väikesele tripile. Erinevalt mõnest siin ei suundu me mitte Hong Kongi, vaid suundume sõbralikku vennasvabariiki Lätti, avastama kohalike losside ja kindluste võlusid.  Ehkki ma lubasin endale, et ei lähe enam kunagi nendega kuhugi reisile (ning eriti Lätti), sest see tegevus on lihtsalt nii hulluksajav (üks närviline poolpime autojuht, alati vetsu tahtev mama, ainult toidukohtadest hooliv õde, vinguv vend ja siis mina, libaklaustrofoobik ja netisõltlane). Aga jah, siin me nüüd siis oleme, ootamatult positiivselt meelestatud. Kolm päeva pole ju eriti väsitav.

Ma olen kohutavalt maha jäänud igasuguste mv’de, live’ide ja sõudega. Vaataks küll, aga miski ei keri. (kas keegi viitsib mulle viimase kolme-nelja nädala uute mv’de nimekirja koostada, et ma taas järje peale jõuaks?)

Nu’Esti comebacki üle olin täitsa excited, sest nende eelmine lugu meeldis mulle kohutavalt, aga nüüd ma polegi kordagi „Actioni“ videot normaalselt vaadata saanud. Esimesest vaatamistkorrast, mis peaks olema ometi püha ja ülimalt nauditav kogemus, kujunes ise selline action, et mul tekkis tõsine kiustus vendolendile kahvel tagumikku surgata.

Nimelt olime me mv siis laadima pannud, aga vahepeal saabus tugev äike, mistõttu läps oli seinast välja võetud ja aku hakkas vaikselt surema. Õeke ütles, et me peame selle nüüd ära vaatama, sest muidu läheb see raisku (tõsijutt, kui sa pead ühe mv pärast üle poole tunni kannatama). Palusime siis venda, et ta laseks meil kolm minutit seda vaadata. Ja mida tegi vend? Keeras paberi toruks ja asus tuutuma. Tuututas ja tuutuas mulle kõrva, kuni ma ta juuksed pihku haarasin. Ülejäänud aja lõugas ta siis solvunult nutta. Pärast poole, siis kui mu õiglane viha oli jõudnud veidi lahtuda, kommenteerisin õele:“Noh, muusikalise poole pealt ei osma ma midagi öelda, aga vähemalt visuaal oli hea!“

Raske ikka see titekantseldaja elu.

Ausõna, vahepeal oli selline tunne, et ma hoian mitte üht, vaid kolme last.

Aga nüüd ma pean randomly lõpetama. Homme reisile mineks ja tuleb vara tõusta. Jep, mõttetu postituse mõte oli ainult selles, et teid oma auväärse isiku pudumisest informeerida ja ilusa Kyutibi üle ilastada.

Paps lausus vaid ühe sõna, kui ma ütlesin talle, et tegemist on siiski noormehega, nimelt:“Pity.“