Break down

Suju M on viimaks oma oodatud comebacki teinud ja mina hõljun rahulolus pehmetel sulepatjatel ning söön präänikuid mee ja sulavõiga nagu vene muinasjutu tegelane. Muidugi ülekantud tähenduses, sest mulle tegelikult ei maitse präänikud.

Alustuseks võib vist julgelt öelda, et mulle meeldivad nii "Break downi" MV kui laul väga. MV oma veidi Suju M’ilikumas värvilahenduses ehk riietuses põhitoonid mustal, valgel ja punasel ning vähemalt üks süngevõitu välimusega ruum. Ploti oleks muidugi naiivne loota, aga vähemalt saime kongis ringi liikumise stseenid ja kaadrisse korraga rohkem kui ühe poisi.

Laulu algus oma minoorse üleskeriva taustümakaga, pani mind naudingut värisema ja omaette õhkama: oo, räme hiina tümakas, kuidas ma sind igatsenud olen! Ja siis tuli juba teaserit tuttav refrään ja ma olin müüdud. Lõõritasin oma kuhtuvas hiina keeles kaasa ja puha. Salmiosa püsib samuti minooris nagu sellistel lauludel kombeks ja selles on kohati teatavat traagilist hõngu. Või siis midagi taolist. Lol, väga poeetiline tõesti.

Esimesed mõtted:

• Oo, Henry, see algus kõlab nii hästi. Natuke „Spectrumi“ moodi
• Ei tea, kas see jube kollane asi Donksi peas on pihustatav värv või parukas. Kole pardipee on see igatahes
• Damn Kyuface, u look fine. Suju M rly does wonders

• Zhou Mi jalad on ikka vastikult pikad ja peenikesed
• Swag, Ryeowook, swag
• See ülekuulamisruumis segiläbi ringisiiberdamine on midagi uut. Tuletab Big Bangi meelde
• Oo, see on vist pärast Bonamanat parim dancebreak
• Ja otseloomulikult saab Kyuhyun bridge’i laulda. Lucky bastard. Mhm, ta laulab seda kohta kummaliselt kõrgelt
• Lol, kas keegi lõhkus Zhou Mi suleboa ära ja valas nad tekkinud massiga üle
• Kena kaelakee, Henzz. Ja kena pitsist slepp su värvli vahel
• Ja saigi juba läbi

Nii palju siis esimest korrast. Nüüdseks olen ma seda muidugi veidi rohkem jõudnud vaadata ja mõtteid veidi edasi arendanud.

Parimad näevad minu meelest välja Kyuhyun, Henry, Sungmin ja Ryeowook (kes on lihtsalt väga normaalne, kui teatav kogus ~swagi~ välja arvata). Donghae on kena siis, kui tal pole seda kollast parukat ja Eunhyuk on isegi täitsa ok, kui arvestada, et ta juuksed on smurfikarva. Siwoni läätsed pole minu rida ja haa, mis oleks Suju M ilma vähemalt ühe karvamütsita. Zhou Mi puhul aga kui aus olla, on tehtud viga. Olgu, tomatikarva juuksed elan ma üle, aga kulmud? Inimese kulme ei tohi värvida heledamaks, see annab neile imeliku välimusega. Ja kui Mimi veel eriti fierce ilmel kaamerasse vaatab, näeb ta suti hirmuäratav välja.

Tants meeldib mulle väga, selline heade iseloomulike liigutustega. Eriti dancebreaki põrandal tantsimine ja sealne kaamertöö. Lol, väga tublid, et nad seekord Kyuhyuni ei kaasanud.

Konseptsioon tuleb tunnistada, pani väheke pead murdma, aga lõpuks ma otsustasin, et see on vanglamuusikal. Peale kongilaadse ruumi polnud ju kuskilt kinni haarata.

Albumist kah. Ma küll alles teist korda kuulan ja tavaliselt vajavad rahulikud lood meelde jäämiseks rohkem kordi. Aga üllatuslikult on seekord viis kiiremat ja kolm rahulikumat laulu, mis laseb ka ballaadidel esile pääseda. Ja ka järjekord, milles lood albumile paigutatud on, aitab kaasa.

„Go“ ja „It’s you“: mõlemal selline eriti mõnus kaasaegse ja suht sarnane popmuusikalik algus. „Go“ on kindlalt Henzzi kirjutatud ja „It’s you“ kisendab igalt noodilt samuti Henry käekirja järgi. See on veidi lustakam ja poistebändilikum, samas kui „Go“ on rohkem kpop kastems elektropop. Ning otseloomulikult meeldivad need mõlemad lood mulle väga. Pane või kohe raadiosse. Ma ütlen, Henry tunneb popmuusikat.

„Ah oh“: natuke poprockiliku kõlaga (ehhki selleks oleks vist suti rohkem trumme vaja). Meenutab veidi B1A4 üht lugu ja siis veel naljakal kombel ka Simple Plani. Igatahes on see väga kaasahaarav ja paneb kaasa nõksutama.

„Good by my love“ ja Zhou Mi soolo: mõlemad on väga ilus meloodiline cpop ja kõlavad live’is kindlasti imeilusalt

„Tunnel“: refräänis on need õiged rnb käigud, aga muidu on lugu suti uimasevõitu

„Stand up“: algab nagu filmilaul kogu oma orkestrilise üleskerimisega. Ma kujutan end selle järgi küll kuskil tantsimas. Meeldib refrääni tempokas minoorsus.

Vot nii palju siis Suju M’ist. Ma pole kunagi osanud plaadiarvustusi lugeda, sest professionaalsed kriitikud kirjutavad neid lihtsalt ülisegaselt. Et aga minu muusikateadmised on minimaalsed, ei kõlanud ülemine tekst ilmselt siiski udmurdikeelselt. (või mis te sest loete, kuulake parem albumit eks)
Varsti läheb sõude vahtimiseks kah. praegu on veel alles need alguse igavad intervjuud, kus nad kogu aeg sama juttu peavad rääkima. Kuigi tuleb tunnistada, nende roostes hiina keel on lati väga lõbustav. Jään igatahes põnevusega Taiwanit ootama. Ja muidugi Happy Campi.

Mõtelda, jaanuar on kõigest nädalajagu kestnud, aga ma olen juba kolm raamatut jõudnud läbi lugeda. Tõsi küll, üht moeajaloo raamatut sai juba peale jõule alustatud. Vaatasin siis oma eelmise aasta lugemispäeviku märkmed üle ja tegin järgnevad tähelepanekud:

• Aastal 2012 lugesin ma läbi 55 raamatut
• Kõige rohkem, kaheksa, augustis, kõige vähem, kaks, septembris ja detsembris
• Enim loetud kirjanik oli Chuck Palanhiuk 8 raamatuga
• Kõige rohkem (neist, mida ma polnud varem lugenud) meeldis mulle Palahniuki „Invisible monsters“ ja kõige vähem Rohelennu „Eneseptapjad“
• Kõige suurema osakaalu moodustavad ameerika kirjanikud, järgmisena eesti
• Võrreldes oma loetut raamatupoodide top 15-ga, on seal vaid üks sama teos: Indrek Hargla apteeker Melchiori sarjast.

Tänaseks kõik. Have some confetti.