Subatlantiline kohtumine

Jaanuari algus on kpop maailmas üsna viljakas olnud. Tegin endale mõnusa äraolemise ja vaatsin üle pika aja taas järjest hunniku uusi videosid ära. Mõningaid mõtteid siis.

Jae Joong „Mine“: nii heli kui visuaal oli täielikult jrock. Nii see venitatud jrockilik laulmisviis, kui visual-key’ lik gootilik atmosfäär ja kostüümivalik. Esimese hooga oli suht veider seda korea keeles kuulda, ma kogu aeg ootasin, et laul jaapani keelseks läheks. Lol, äri või kohe mingile tumedale gooti animele openinguks maha. Nagu Mia tähendas, poleks tal mv’le ja laulule midagi ette heita, kui talle vaid see stiil peale läheks. Ehhki siis tubli töö Jae Joong, aga meie üürike, et mitte öelda praktiliselt olematu jrock periood on praeguseks juba möödanik. Ga-Ini ja Edwardi looki segu oli muidugi põnev ja mulle meeldis see tumesinine kampsun, millega ta pseudolumes müttas. Värvilised creepyd läätsed pole aga minu teema ning natuke segaseks jäi küsimus, kas ta on siis ikkagi vampiiripoisu või hoopis langenud ingel.

CN Blue „I’m sorry“: well damn Jonghyun, kas sa ei näe mitte kobe välja. Luuehitus missugune. Ja kallis Lovely on ka muidugi väga lovely ehk lol, see stseen, kus ta pubis mingite briti kuttidega tüli noris ja neile pasunasse andis, oli äärmiselt naeruväärne. Esiteks on Lovely lihtsalt liiga nunnuka näoga, teiseks oli ta nii kolm korda väiksem. Ja Untouchable näeb endiselt cool ja well, untouchable välja. Laul oli muidugi väga cnbluulik, aga neil ongi kõik laulud väga sarnased. Kuulasin albumi ka läbi ja see oli täitsa ok, kuigi mu kindel lemmik on siiski nende debüütalbum.

BAP „Rain sound“: Zelo on nunnu, rohkem pole vaja vist öelda. Ja paistab, et 2013 uus stiil on videos kõik toolid ära lõhkuda. Väga destruktiivne. Laul on see-eest mõnusalt chill, ehk isegi liiga rahulik arvestades ekraanil toimuvaid dramaatilisi sündmusi. Ma ei suutnud jätta lolimata, kui kuulid ja veri lendama asusid ja poisud ülidramaatiliselt kaamerasse vaatasid. Raske töö see iidoli amet. Ja vaene mannekeen, ei tea, keda või mida ta sümbloliseeris, et nad teda niimoodi piinasid.

Infinite H „Special girl“: naljakal kombel mulle täitsa meeldib see laul, küllap ma olen rahuliku rnb lainel. Video oli nagu video ikka, stuudiotänava ja punaste telliskividega ruumiga. Ausõna, lisaks sellele maffiabossi toolile armastavad kpop videod kõige rohkem punaseid telliskiviseinu.

Vot nii palju seekord videodest.

Kai ja Kangini sünnipäevad olid, nii et palju õnne takkajärgi. Kai sünnipäeva tähistasime väga eriliselt: nimelt venna lasteaiakaaslastega venna sünnipäevapeo raames. Kolm tüdrukut arreteerisid mu ja ma võitsin nendega tegeledes natuke liiga palju odavat populaarsust. Nad tegid mulle batuudil kambaka ja oleks mu peaaegu teise ilma viinud. Väga lõbus oli ja veelgi väsitavam. Järgmine päev olid reied valusad ja sabakont valutas lausa mitu päeva.

Ja vendolend sai lihtsalt niiiii palju rohkem kinke kui mina. Sisemuses pead tõstev 90-ndate laps oli kade.

Käisin üle pika aja ka teatris balleti vaatamas, „Casanovat“. Väga hea oli, soovitan tantsuhuvilistele igati. See ei olnud niivõrd klassikaline ballett, kui kaldus juba veidike ka tantsuetenduse poole. Muusikavalik oli super ja oli nii klassikalisi rokokoo kostümme kui ka liibuvaid ürpe. Ja well, meestegelastel polnud üldse särke seljas. Etendus ise oli väga sensuaalne, et mitte öelda erootiline (sh ka homoerootiline). Minu tõlgendus plotis oli lihtne: Casanova ja tema boyfriend teevad katse, kumb suudab rohkem naisi ära sebida. Ja siis läksiki sebimiseks ja kõigeks selleks, mis sebimisele järgneb. Osad tantsuliigutused olid lihtsalt nii üheselt mõistetavad. (Donghae oleks kade)

Hoiatus esimeses reas istujatele tho (sest just seal me olime): särkideta tantsides lendab higi paremale ja vasakule ja sa pead ette vaatama, et mitte ise pihta saada.

Suju M Nanjingi fanmeetingu fancame vahtisin (polnud lihtsalt nii kaua fancame vahtinud). „Break downi“ ajal sai itsitada, sest dancebreaki ajal nägi suht nii välja nagu oleks Henzz pepuli käinud. Üldse on tantsulaulude puhul kellegi focus kämme natuke jabur vaadata, sest kui kogu grupiga moodustab koreograafia ilusa terviku, näeb üks inimene välja kui suvaliselt käte ja jalgadega vehkiv tola. Väga lõbustav. Armastan ikka oma sujumikesi.

Supernatural hakkas ka jälle pihta ja tähistas Castieli 50-ndat episoodi igati supernaturalivääriliselt: tehes tema elu veelgi masendavamaks. Aga vennad jobud asusid viimaks oma suhteid siluma, mis on yay, sest üks asi on saada enesest sõltumatult mindcontrollitud, hoopis teine asi aga seebikalikult tülitseda. Pussyd sellised.

Sellise positiivse noodiga täna lõpetamegi.

PS. Ausalt, kuhu jääb Suju M’i füüsiline album?

PSS. Ma nägin täna öösel unes, et ma meelitasin Mia endaga „Supernaturali“ vaatama ja siis me sattusime kuidagi sarja sisse. Pidime taga ajama mingeid conartisteid, kes tegutsesid sumomaadlejate ja ninjade festivalil, mis meenutas pigem keskaegset laadapalagani. Enne ärkamist oli viimane stseen, kus Dean ajas ühte pahadest linnusevallil taga ja see suutis ta kuidagi lõksu meelitada ja talle siis jalaga äärmiselt kunstipäraselt tagumiku äsada. Jaa, mu unenäod on ikka intelligentsed

PSSS. Midsomer sai läbi. Elu on kurb.

PSSSS. Ja külm