Pidu sinus eneses

Palavalt oodatud kevad on viimaks nõuks võtnud meid oma kohalviibimisega austada, mille eest me oleme talle muidugi väga tänulikud. Ja nagu alati Maavallas, skippis ka seekord ilm kevade ja läks päevapealt üle varasuveks. Esmaspäeval oli mul üll veel talvemantel, jalas lambanahksed karvased saapad, peas müts ja käes paksud kindad, teisipäevaks oli see asendunud aga pintsaku ja kontskingadega, viimased, tuleb muidugi tunnistada, pidid peaaegu porimülkasse vajuma. Sürreaalne pilt, klõbistada üleskäänitud varrukatega teeserval, kõrval mustjaspruun sulav lumehunnik.

Mida me vajame, on üks korralik soe kevadvihm. Eriti tore kui see oleks äikesevihm. Vihm uhuks tänavad tolmust puhtaks ja lööks üles selle kevadele iseomase vihmamärja asfalti, niiske kõdu ja tärkavate pungade lõhna. Ma ei pea kevadest kui aastaajast just palju, aga kui on midagi, milles ta on tugev, on see lõhn. Esimene äike ja sellel järgnev sõõrmeidkõditav  kevadlõhn. Ja veidi hiljem sirelite mahe hõng, kui sa varahommikuses valguses peale pidu kodu poole kõnnid, võib-olla veidi melanhoolne, aga võib-olla maailmaga rahul. (ja päike tõuseb ja päike läheb looja, täpselt nagu neli kevadetki tagasi ja nagu tulevatelki kevadetel). Pärast seda tulevad juba hobukastanid ja valged kibuvitsad, aga minu peas on see juba suvi.

Aga enne, kui see kõik kohale jõuab, läbeb muidugi jälle külmaks. (ja kuidagi õnnestus mul saada ilge kurguvalu ja nohu, tänan väga petlikud kevadilmad)

Siiski, vanaisa aias lendasid ringi kollased liblikad, lillepeenras ootasid tärkavad rohelised lehed päästmist vanade surnud varte alt ja aiamajakese trepp oli mõnusalt soe ja mugav. Kuni kuussada kärbest end mahlakannu uputas ja mina peaaegu päikesepiste sain.

Vjesna~!

Mussikud on Veneetsiast tagasi. Uskumatu, kuid issi ei kukkunudki kanalisse. Küll aga oli mama oma mainet hoidnud ja usinalt iga vähegi kirikulaadset objekti külastanud. Mõningaid töötlemata olustikupilte, mis mulle meeldisid:

How

Üksikema mängimine läks seegi aasta üsna edukalt. Jah, meil polnud küll Avatari, mida vaadata (ja seletada vendolendile erinevusi heade, pahade ja poolpahade vahel), aga see-eest oli meil Minecraft, mis on iga lapsehoidja unistus. Ehk siis kutt klõbistab arvuti ees, samal ajal kui sina köögis vaikselt vaaritad ja fanfici loed. Taaskord sai tõestust fakt, mida vähem inimesi on majas, seda paremini Mardikas käitub.

Minu jaoks on igavene mõistatus aga see, kuidas raamatuis saavad väiksed lapsed kell seitse magama minna. Või päris lapsed kell üheksa (tuttavate käest kuuldud lood, mis kõlavad peaaegu muinasjutuliselt). Vendolend läheb kõige varem magama pool kaksteist, tihtipeale aga veelgi hiljem. Ma hakkasin sellisel kellajal tuttu minema alles ühetseitkümnendas klassis!

Nädalavahetusel filmiõhtu Irintsiku juures. RIP Raudne leedi. Aga film oli hea, omamoodi isegi soe ja kohe kindlasti vaimukas. Tatcheri mees oli igati tore tegelane, mis sest et surnud ja hallutsinatsioon.(ja preili Kadi tõi viimaks Malibut, mis meie kõigi üllatuseks ei olnud mitte piimjas, vaid täiesti läbipaistev. Müstika.)

Järgmine tüdrukute kokteiliõhtu, seekord veini ja Itaalia napsudega, millest üks oli erekollane ja maitses nagu eriti kange sidruniviin. Põnevad joogid mu teel neil päevil. Ma ei tea, kas asi oli siis ses alkoholis või võõras kohas, aga nägin tol ööl ilgelt ärritavat painajat.

Nimelt olin ma hiiglaslikus supermarket/raamatukogus ja otsisin taga Laua viina. Kell oli juba veidi üheksa läbi, mina aga tuiasin aina mööda poodi ringi ega suutnud alkoholiletti üles leida. Kui ma viimaks alkoholi osakonna leidsin, selgus, et neil pole üldse viina, aga ma pidin kellegi sünnipäevale minema ja olin endale kindlaks veendumuseks võtnud, et ma tahan viina. Lõpuks ilmusid mu sõbrad välja ja liitusid muga mu otsingutes. Kell oli saanud juba kolmveerand kümme ja viina polnud kusagil. Otsustasime siis, et võtame mingit maiust ja eksisme sellese hiiglaslikku poodi ära ega suutnud midagi üles leida. Mul oli juba nutumaik kurgus, kui viimaks üles ärkasin. Kohe selline kergendus tuli peale, eriti kui ma mõtlesin sellele, et mu enda kodupood on armsalt pisike, ma tean täpselt, kus lauakas on, ja veelgi parem – mul peaks seda veel nii pitsi või kahe jagu riidekapi nurgas peidus olema.

Vot sellised 40 vollised intelligentsed mõtteavaldused.

Kui asi puudutab intelligentseid mõtteavaldusi, siis siinkohal kohustuslik kevadluuletus mulle tundmatult aurtorilt (rahvaluule ilmselt):

Süda tuksub rinnakorvis

Õllepudel ostukorvis.

Kevad käes, kevad käes,

Õllepudel teises käes.

Ma arvan, et ma kirjutasin selle ka eelmisel kevadel siia. Nii lüüriline, et võtab kohe vägisi meeleliigutuspisara palgele.

Pisara võtab palgele ka kiirus, millega exopoisud juuksevärve vahetavad. Ma olen loobunud selle üle arve pidamisest. Ja ma tunnen end reedetuna, sest new hair=comeback (välja arvatud kui sa oled GD või Eunhyuk). Aga tutkit brat, maasikaroosa Sehun ja vaarikaroosa Luhan tähendavad vaid seda, et kusagil on ühel hairdresseril väga igav. (Chen chen see-eest on nii A+ namja, et see on juba suti kõhedavõitu.)

Hilinenud õnnesoovid sunshine prince Zhou Mimile! Ole sama fabulous edasi ja anna järgmisena Gentelman Mimi moeraamat välja.

Õnnesoovid ka Xiao Lule ehk siis Lulule ehk siis laoren Luhanile! Welcome to the club honey, we can be old together!

Ja õnnesoovid kõigile neile, kelle sünnipäeva ma ära unustasin või mida ma ei maini sel lihtsalt põhjusel, et ma seda lihtsalt ei tea. (ma kannatan ebaselget päritolu kummalise häda kallal, mis takistab mul inimestele nende õigel sünnipäeval (ja pahatihti üldse mitte) õnne soovimast, sest miski minus leiab, telefoniteel vahetatud õnnesoovides on midagi kohmakat, totrat ja lihtsalt veidi piinlikku. Näost näkku kohtudes õnnitlen ma teid muidugi ja isegi kallistan, sest antikallide perioodist olen ma vaikselt väljumas)

Kpop maailm on viimasel ajal siin väheke unarusse jäänud ja ma pole kindel, kui pea, ma seda viga parandama asun. Seekord lühidalt:

• Yesung läheb sõjaväkke. Respekt, mees. Minu lugupidamine, et ta ei teinud sellest säärast farssi nagu Teukie.
• PSY uus mv „Gentelman“ meeldib mulle väga. Ga-In on kobe ruudus, tatsuliigutused hurmavalt järgi tantitavad (nii abrakadabra osa kui ka kõrvale karglemine) ja see valge madujas moodustis PSY kaela ümber, mille ta hiljem hammastega katki tõmbab, vägagi intrigeeriv. Souli locationid on huvitavad ja see välisõõmakoht tuletas mulel kohe kdramasid meelde ja seda, kuidas nad „Secret gardenis“ ühes täänses kohas preatud seanaha kõrneid söömas käisid. Esimese hooga jäi mulle tunne nagu koosneks laul ainult üksikust sõnaks, neist peamine muidugi ’gentelman’, aga nagu Maria arukalt täheldas, pole see oluline. Oluline on hoopis see, et ta laulab Maria nime, millega õeke on muidugi väga rahul.
• Sujupujud vallutamas latiinorütmidega Ladina-Ameerikat. Hola, mi amor! Väga sobilik lauluvalik indeed.
• Lol, see tuletab mulle meelde seda roppu SMTowni family laulu, mida tuleb laulda niineseelikus ja kooksekoortest tehtud rinnahoidjas, juustesse põimitud magnooliaõis, vasakus käes pina colada, parem sujuvalt meloodiga kaasa liikumas. Oh dear.

Ma arvan, et see on lõpetuseks hea laul

Don't you worry child, see heaven's got a plan for you

Mitu kuud tagasi asusin ma Supernaturali hooaegade võrdlust kirjutama. Ja see rajakas ei tahtnud kuidagi mu sõrmede all õiget kuju võtta. Kolm kuud draftides ja ma annan alla. Ma ei jaksa seda rohkem parandada või edasi kirjutada.

Niisiis, rather spoilerfree läbi ja lõhki SPN postitus. You’ve been warned.

Ideestiku, olustiku ja üleüldise temaatika järgi olen ma hooajad jaganud oma peas kolme blokki:

1-3 hooaeg: saving people, hunting things, the family business

4-5 hooaeg: As it is in heaven, so it must be on Earth. One brother has to kill the other.

6-7 hooaeg: It ends bloody or sad, that’s just life

Ehk siis vastavalt vestern, apokalüps ja kreeka tragöödia.

Ma ei ütle, et üks žanr määratleb vaid oma blokki, sest need kõik on omavahel väga tugevalt läbi põimunud, küll aga tuleb see kõige selgemalt esile.

Ennekõike on Supernatural vestern. Kaks venda, kaks püstolikangelast ja outlaw’d, kandmas relva nime, mis võitis Metsiku Lääne, sõitmas oma musta terasratsuga läbi Ameerika kolkalinnade ja päästes inimesi, keda nad ei tunne, kurjuse käest, mida nood omakorda ei tunne,  ja kui töö on tehtud, lahkumas sama ootamatult nagu nad saabusid, müstilised minevikuga võõrad, saamata ja isegi ootamata tänusõnasid, päikeseloojangusse.

Pole ime, et Deanile nii väga vesternid meeldivad. Sest see on see, kes nad on. Romatiseeritult küll, aga mida oodata poisilt, kel pole kunagi lapsepõlve olnud ja kes seega pole kunagi ka suureks kasvanud? (let’s play cowboys and bloodsuckers ideed) Mõelda ennast Metsiku Lääne püstolikangelaskes on kui põgenemine nende ebareaalse reaaluse eest, eskapismi vorm ja kummardus kinematograafiale. Sest senikaua, kui kangelased päikeseloojangusse sõidavad, on ju veel lootust õnnelikele lõppudele. Tingimusel muidugi, et see päikeseloojang ei juhi otse kaljuservani.

Ja siis algab neljas hooaeg ja järsku visatakse meid klišeedele baseeruvast vesternimaailmast piibelliku ettemääratuse maailma. Mitte et need piibliparaleelid poleks seal juba enne olnud: kaks venda ja püha kohustus, nende karm ja kõikvõimas isa, sama kuulekust nõudev ja kättemaksuhimuline kui vana testamendi Jumal. Fanatism, ohvrimeelsus, märterlus, kõik see, mis juhib nende elu. Ja ometi on seal ka see sama vesternlik mõõde: olla iseenda peremees, elada väljaspool seadust, olla vaba mees. Ja nüüd äkki on see kõik minema pühitud. Vabadus on olnud vaid illusioon, ei ole mingit vabatahet, on vaid Jumalast ette määratud Saatus, algusest saadik. Kõik nende otsused on juhtinud neid paratamatult selle ühe sama saatuse suunas ja miski ei oleks saanud seda muuta.

Seetõttu toimib Supernatural nii hästi ka kreeka tragöödia raamides: meil on kangelased, kelle kohal isegi nende parimatel tundidel ripub tulevase õnnetuse vari. See on sünnist saati seal olnud. Neetud perekonnad, traagilised sünnilood, üleloomuliku tõttu surnud emad, ettekuulutused saabuvast reetmisest ja surmast, kõikvõimsad isad ja nende kuulekad pojad, pojad tapmas isasid ja vanaisasid, isad poegi ja lapselapsi, vennad vendi, naised mehi ja mehed oma naisi. Ja seda kõik sellepärast, et nii tahtis Saatus ja isegi jumalatel ei ole väge saatuse vastu hakata, mis siis veel lihtlabastest inimestest rääkida. (ning see on täpselt see, mida meie loo kangelased teevad, sest team free will!).

Ja lõpuks, kui veri on voolanud, jääb kõikidest hüljatud kangelasel alles veel teekond lunastuseni, redemption, sest ükski korralik kreeka tragöödia kangelane ei jäta end karistamata, sest teisel pool karistust seisab andeksand ja võib-olla ka uus lootus.

Tulles tagasi aga hooaegade stiili juurde, seekord rohkem minu vahetud mõtted.

Nagu ülal mainitud, eriti tugev stiililine muutus tuleb kolmanda ja neljanda hooaja vahel ning alles kuues hooaeg toob veidike tagasi esimeste hooaegade stiili. Shit is finally getting real, eks ole. Hall show muutub tumehalliks (et siis viiendas rõõmsalt ja halastamatult süsimustaks tõmbuda) ja kogu varasem lootus, et ehk kusagil on nende jaoks varuks ka õnnelik lõpp, haihtub.

Naljakas on see, et esimest kolme hooaega vaadates ootasin ma kogu aeg, mil ma jõuan viimaks ultimate plotline’ini ehk siis neljanda-viienda hooajani, aga kui see lõpuks kätte jõudis ja minu ees laiali laotuma asus, hakkasin ma igatsema neid varaseid single case per episode osasid. Osasid, kus nad sõidavad linna, löövad kolli maha, päästavad tüdruku ja sõidavad taas ära päikeseloojangusse nagu kaks kauboid, kes nad tegelikult ongi. Ehk siis iidvana moraal: sa oskad asju alles siis tõeliselt hinnata, kui need on läinud. Need üksikud n-ö filler episoodid: ma tervitasin neid avasüli kui meeldivat vaheldust ja puhkust kogu sest jamast.

Oo, muidugi ma armastasin kogu seda apokalüptilist jama. See on kõige tugevama taustaga ja parimalt teostatud teemaliin „Supernaturalis“ üldse, eriti arvestades minu huvi religiooniga seotud teemade vastu. Lugesin isegi Johannese ilmutuse üle (viimati sai seda vist loetud „Heade ennete“ kõrvale) ja katkendeid Enochi raamatust. Judo-kristlik mütoloogia ja sümboolika on äärmiselt põnev kui pealiskihist läbi saada.

Aga mis mulle neljandas-viiendas hooajas üldse ei istunud, oli see, kui metsa nad Deani ja Sami suhted keerasid. Väike tüli ja lõuahaak siin-seal on tee kellelegi haiget (peale selle muidugi, kes lõuga saab), aga see seebikalik melodraama, mis seal vahepeal toimus, oli lihtsalt masendav. Mulle meeldib traagika, jah, aga mulle ei meeldi melodraama. Ja ennekõike ei meeldi mulle tülitsevad inimesed.

 Sorry, Dean.

Viienda ja kuuenda vahele tuleb taas temaatiline piir tõmmata. Pelgalt juba selle pärast, et nad lahendasid ära teemaliini, mille poole kõik need viis hooaega teel oli oldud. Kuues on selle poolest natuke naljakas, et seal on see tugev tunne õhus, et world is saved, so what next? See on nagu lugu, mis läks pärast the end’i ikka edasi. Nagu film, mis käib ka pärast lõputiitreid edasi. Ühesõnaga: elu. Stiililiselt on taas palju neid esimeste hooaegade one case per epidsode osasid, aga õhustik jääb tumedamaks. Raske on isegi nii otse öelda, mis on see hiliseid hooaegu siduv teemaliin. Taustana ehk purgatoorium ja inglite tegemised, tegelaste hingelu seisukohalt aga kuidas mineviku koormaga edasi elada (ja feilida). Redemption arc, sest mis muu on purgatoorium kui mitte puhastustuli.

Lemmik hooaega oli esialgu lihtsalt üliraske valida, aga nüüd, kus mul on olnud aega vaagida ja epic rewatchi kallal töötada, avastasin ma, et see ei olegi nii komplitseeritud ülesanne.

Esimene ja neljas, just nagu näitlejatel endil.

Esimene, sest kõik case’is olid värsked, lood hästi erinevad ja reaalselt tugevate õudusfilmilike elementidega (tänan väga, hullumaja osa).

Neljas, sest see oli kompaktne ning plot oli tugevast mütoloogilisest taustast läbi imbunud ja jooksis hästi. Ja Dean sai endale kandva rolli, mis oli samuti hurmav.

Ma mäletan, kuidas ma vaatama hakates mõtlesin, kuidas nad sisuliinid vendade vahel ära jaotavad. Sest kui sul on ikkagi kaks peategelast, tuleb neile mõlemale ka võrdselt rolli anda. Ja ehhki üldjoontes suudavad nad seda hoida (kuigi teemade stiil on väga erinev, samuti nende esitlemine, myth arc vs heart arc and all that bullshit), jookseb siiski ühe tegelase teema tavaliselt hooajas tugevamalt läbi.

Ma lugesin kellegi postitust, kus ta rääkis, kuidas alguses vaatama asudes kuulus ta sümpaatia Samile ja see on tegelikult mõistetav. Esimene ja teine on Sami hooajad, eriti selgelt teine. Ta jätab siis rahulikuma ja mõistlikuma venna mulje, ta on see tüüpiline fantaasia-seikluszanri kangelane, kes vastu oma tahtmist teele satub, n-ö positiivne kangelane samas kuo dean on pigem anti-kangelase tüüp. Kuid jah, hiljem tuleb välja, et just Sam on see vihasem ja keevaverelisem, kellele dark side of the Force meeleldi käpa peale paneks.

Kolmas on lühike hooaeg ja kaldub vast pigem Deani poole.

Neljas on Deani hooaeg. Fuck yeah righteous man! (Ja oma osa on siisn ka selles, et Samile kaasa elamine muutub korraga väga raskeks, aga see oleks juba teise essee teema)

Viies on Winchesterbros against the world ja hurmavalt masendav. Üllatus üllatus.

Kuues on minu jaoks hoopiski Castieli hooaeg ja damn, kas ma ei valanud ta pärast rammusaid mehepisaraid.

Seitsmes on taas Winchesterbros against the world. Also known as everyone has depression and PTSD.

Ja kaheksas on alles pooleli, nii et järeldusi on veel vara teha. (kuigi nüüd on jäänud vaid neli episoodi. Siiski. Ei mingeid järeldusi veel)

Vot.

Casually warms hands over burning body

Sagrada familia

Kas te mõtlete ka natuke liiga palju, kuidas oma blogipostitusi pealkirjastada? Näiteks sõidan bussiga või pesen nõusid või vahin enne uinumist lakke (muidugi kujunduslikus mõttes, sest tavaliselt üritan ma ikka silmad kinni uinuda thank you very much insomnia), mõeldes samal ajal, millised oleks hästikõlavad pealkirjad. Ja ideid on kümneid ja ma olen all hei that’s a good one, aga kui ma reaalselt jõuan blogimiseni, on need mul kas ununenud või ei sobi need postitusega. Sest kasvõi väga varjatul kujul peaksid need kuidagi olema postituse sisuga või vähemalt siis minu hetkemeeleoluga seotud.

Sest pealkirjad on olulised. Kui ma olen raamatukogus ja mul ei ole õrna aimugi, mida ma laenutada tahan, langeb mu tähelepanu raamtule kahel alusel: huvitav pealkiri ja ilus kujundus. Nende kahe kombinatsioon on piisav jõud, et panna mind kätt sirutama ja tagakaant lugema.

Ja ma ei tea praegu veel, kuidas ma selle postituse pealkirjastan.

 Ok

Lihavõtted olid see aasta tõeliselt oma nime väärt. Paps ostis sellise koguse liha nagu me oleks tõepoolest tublide kristlastena korralikult paastunud. Tõsiasi, et me seda ei olnud, ei takistanud meid siiski nagu verejanuliste koerte kari seda hävitama asuda. Kahjuks ei olnud ma aga suvest saadik vanaisa saatanlikus ahjus süüa teinud, mille tagajärjel ajasin ma liha koos kõigi lisanditega kärssama ja olin siis masendunud. Kõik söödi ära but still, see oleks võinud palju parem olla. Järgmine päev õppisin oma vigadest ja liha enam ahju ei pannud, mille tagajärjel valmis lihtsalt hurmav hautis ja ma sain kõhuvalu, sest sõin liiga palju. Mjah.

Suurushullustuses papa oli ostnud ka nii palju kohupiima, et lõpuks oli meil üle kolme kilo pashat. Tavaliselt paneme me pasha sisse vaid ühe mandli ning see, kes selle leiab, saab soovida, aga Maria leidis, et tuleb algatada sööjasõbralikum kampaania: nimelt panna pasha sisse pool pakki mandleid (sest niisama söömiseks peab ju ka midagi jääma), et kõik saaksid soovida. Ja mitte ainult ühe soovi.

Et aga kõike seda tasakaalustada, värvisime kuue peale vaid 20 muna. Ja nagu alati, oli aastaga meelest läinud, millised niidid annavad okeilt värvi ja kas need rohelised sametpüksid jätsid rohelisi laike või ainult teesklesid seda. Emme vana lilla seelik on aga halavastikinnitatud riidevärvi musternäidis ja nii olid kõige kaunimad munad hurmavalt tumelilla poolt domineeritud. Sekka roosat, rohelist (andsidki näe), helesinist ja teisi pastelseid pooltoone. Eeeeeggs! Eeeeggsss! (quote pärineb YAB’ist btw)

Ehk mulle meeldivad lihavõtted. Ainult lihavõtte jänku ei käinud ega toonud meile šokolaadimune, sest küllap oli keegi temastki prae teinud. Kõike head ka ei saa.

Mussikud-vanemolendid lähevad laupäeval kahekesi Veneetsiasse kudrutama ja gondliga sõitma (loe: emme tahab absoluutselt kõiki kirikuid külastada, sest ta on sakraalarhitektuuri friik ja papa absoluutselt kõigest pilti teha ning saab ilmselt halva üllatuse osaliseks, kui ta pildistades taganeb ja kanalisse prantsatab). Mis tähendab, et kuni kolmapäevani olen ma üksikema ja hoian venda. Fun times ahead, eks ole.

Venna inglise keel on taas arenenud. Eriti selliste väljendite osas nagu fucking awesome, fucking idiots, õu my gaawd, fuuuck, shiiit, you idiot ja veel kord fucking. Fucking awesome on muidugi otsene lauluquote, sest ka vennaksese meelest on see laul fucking awesome. Teised aga, well ta vahib YT mingeid gamerite videosid ja elab nende mängudele nii kassa nagu nood isegi elavad: ehk siis lakkamatult kirudes. See oleks lõbustav, kui see ei oleks nii kohatu. (ok, see on naljakas. Aga ainult koduseinte vahel)

Oh, ja papsil on uued prillid, millega ta näeb ta väja nagu fashionista hipster. Igavesti kuum, nagu me õekesega leidsime. Erinevalt vennast, kes  oli nutma hakanud, kui paps talle esmakordselt neid kandes lasteaeda järgi läks.

Videosoovitusnurk, et natuke fandomit ka oleks. Super epic Supernaturali fanvideo, kus heli ja pilt läheb lihtsalt liiga hästi kokku. See jätab SPN super gory ja creepy mulje, rohkem horror, kui sari ise kunagi olnud on. Ainus miinus on ehk veidi liiga ületuunitud pilt, aga sellega harjub ära. Nii et jah, vaadake.