Don't you worry child, see heaven's got a plan for you

Mitu kuud tagasi asusin ma Supernaturali hooaegade võrdlust kirjutama. Ja see rajakas ei tahtnud kuidagi mu sõrmede all õiget kuju võtta. Kolm kuud draftides ja ma annan alla. Ma ei jaksa seda rohkem parandada või edasi kirjutada.

Niisiis, rather spoilerfree läbi ja lõhki SPN postitus. You’ve been warned.

Ideestiku, olustiku ja üleüldise temaatika järgi olen ma hooajad jaganud oma peas kolme blokki:

1-3 hooaeg: saving people, hunting things, the family business

4-5 hooaeg: As it is in heaven, so it must be on Earth. One brother has to kill the other.

6-7 hooaeg: It ends bloody or sad, that’s just life

Ehk siis vastavalt vestern, apokalüps ja kreeka tragöödia.

Ma ei ütle, et üks žanr määratleb vaid oma blokki, sest need kõik on omavahel väga tugevalt läbi põimunud, küll aga tuleb see kõige selgemalt esile.

Ennekõike on Supernatural vestern. Kaks venda, kaks püstolikangelast ja outlaw’d, kandmas relva nime, mis võitis Metsiku Lääne, sõitmas oma musta terasratsuga läbi Ameerika kolkalinnade ja päästes inimesi, keda nad ei tunne, kurjuse käest, mida nood omakorda ei tunne,  ja kui töö on tehtud, lahkumas sama ootamatult nagu nad saabusid, müstilised minevikuga võõrad, saamata ja isegi ootamata tänusõnasid, päikeseloojangusse.

Pole ime, et Deanile nii väga vesternid meeldivad. Sest see on see, kes nad on. Romatiseeritult küll, aga mida oodata poisilt, kel pole kunagi lapsepõlve olnud ja kes seega pole kunagi ka suureks kasvanud? (let’s play cowboys and bloodsuckers ideed) Mõelda ennast Metsiku Lääne püstolikangelaskes on kui põgenemine nende ebareaalse reaaluse eest, eskapismi vorm ja kummardus kinematograafiale. Sest senikaua, kui kangelased päikeseloojangusse sõidavad, on ju veel lootust õnnelikele lõppudele. Tingimusel muidugi, et see päikeseloojang ei juhi otse kaljuservani.

Ja siis algab neljas hooaeg ja järsku visatakse meid klišeedele baseeruvast vesternimaailmast piibelliku ettemääratuse maailma. Mitte et need piibliparaleelid poleks seal juba enne olnud: kaks venda ja püha kohustus, nende karm ja kõikvõimas isa, sama kuulekust nõudev ja kättemaksuhimuline kui vana testamendi Jumal. Fanatism, ohvrimeelsus, märterlus, kõik see, mis juhib nende elu. Ja ometi on seal ka see sama vesternlik mõõde: olla iseenda peremees, elada väljaspool seadust, olla vaba mees. Ja nüüd äkki on see kõik minema pühitud. Vabadus on olnud vaid illusioon, ei ole mingit vabatahet, on vaid Jumalast ette määratud Saatus, algusest saadik. Kõik nende otsused on juhtinud neid paratamatult selle ühe sama saatuse suunas ja miski ei oleks saanud seda muuta.

Seetõttu toimib Supernatural nii hästi ka kreeka tragöödia raamides: meil on kangelased, kelle kohal isegi nende parimatel tundidel ripub tulevase õnnetuse vari. See on sünnist saati seal olnud. Neetud perekonnad, traagilised sünnilood, üleloomuliku tõttu surnud emad, ettekuulutused saabuvast reetmisest ja surmast, kõikvõimsad isad ja nende kuulekad pojad, pojad tapmas isasid ja vanaisasid, isad poegi ja lapselapsi, vennad vendi, naised mehi ja mehed oma naisi. Ja seda kõik sellepärast, et nii tahtis Saatus ja isegi jumalatel ei ole väge saatuse vastu hakata, mis siis veel lihtlabastest inimestest rääkida. (ning see on täpselt see, mida meie loo kangelased teevad, sest team free will!).

Ja lõpuks, kui veri on voolanud, jääb kõikidest hüljatud kangelasel alles veel teekond lunastuseni, redemption, sest ükski korralik kreeka tragöödia kangelane ei jäta end karistamata, sest teisel pool karistust seisab andeksand ja võib-olla ka uus lootus.

Tulles tagasi aga hooaegade stiili juurde, seekord rohkem minu vahetud mõtted.

Nagu ülal mainitud, eriti tugev stiililine muutus tuleb kolmanda ja neljanda hooaja vahel ning alles kuues hooaeg toob veidike tagasi esimeste hooaegade stiili. Shit is finally getting real, eks ole. Hall show muutub tumehalliks (et siis viiendas rõõmsalt ja halastamatult süsimustaks tõmbuda) ja kogu varasem lootus, et ehk kusagil on nende jaoks varuks ka õnnelik lõpp, haihtub.

Naljakas on see, et esimest kolme hooaega vaadates ootasin ma kogu aeg, mil ma jõuan viimaks ultimate plotline’ini ehk siis neljanda-viienda hooajani, aga kui see lõpuks kätte jõudis ja minu ees laiali laotuma asus, hakkasin ma igatsema neid varaseid single case per episode osasid. Osasid, kus nad sõidavad linna, löövad kolli maha, päästavad tüdruku ja sõidavad taas ära päikeseloojangusse nagu kaks kauboid, kes nad tegelikult ongi. Ehk siis iidvana moraal: sa oskad asju alles siis tõeliselt hinnata, kui need on läinud. Need üksikud n-ö filler episoodid: ma tervitasin neid avasüli kui meeldivat vaheldust ja puhkust kogu sest jamast.

Oo, muidugi ma armastasin kogu seda apokalüptilist jama. See on kõige tugevama taustaga ja parimalt teostatud teemaliin „Supernaturalis“ üldse, eriti arvestades minu huvi religiooniga seotud teemade vastu. Lugesin isegi Johannese ilmutuse üle (viimati sai seda vist loetud „Heade ennete“ kõrvale) ja katkendeid Enochi raamatust. Judo-kristlik mütoloogia ja sümboolika on äärmiselt põnev kui pealiskihist läbi saada.

Aga mis mulle neljandas-viiendas hooajas üldse ei istunud, oli see, kui metsa nad Deani ja Sami suhted keerasid. Väike tüli ja lõuahaak siin-seal on tee kellelegi haiget (peale selle muidugi, kes lõuga saab), aga see seebikalik melodraama, mis seal vahepeal toimus, oli lihtsalt masendav. Mulle meeldib traagika, jah, aga mulle ei meeldi melodraama. Ja ennekõike ei meeldi mulle tülitsevad inimesed.

 Sorry, Dean.

Viienda ja kuuenda vahele tuleb taas temaatiline piir tõmmata. Pelgalt juba selle pärast, et nad lahendasid ära teemaliini, mille poole kõik need viis hooaega teel oli oldud. Kuues on selle poolest natuke naljakas, et seal on see tugev tunne õhus, et world is saved, so what next? See on nagu lugu, mis läks pärast the end’i ikka edasi. Nagu film, mis käib ka pärast lõputiitreid edasi. Ühesõnaga: elu. Stiililiselt on taas palju neid esimeste hooaegade one case per epidsode osasid, aga õhustik jääb tumedamaks. Raske on isegi nii otse öelda, mis on see hiliseid hooaegu siduv teemaliin. Taustana ehk purgatoorium ja inglite tegemised, tegelaste hingelu seisukohalt aga kuidas mineviku koormaga edasi elada (ja feilida). Redemption arc, sest mis muu on purgatoorium kui mitte puhastustuli.

Lemmik hooaega oli esialgu lihtsalt üliraske valida, aga nüüd, kus mul on olnud aega vaagida ja epic rewatchi kallal töötada, avastasin ma, et see ei olegi nii komplitseeritud ülesanne.

Esimene ja neljas, just nagu näitlejatel endil.

Esimene, sest kõik case’is olid värsked, lood hästi erinevad ja reaalselt tugevate õudusfilmilike elementidega (tänan väga, hullumaja osa).

Neljas, sest see oli kompaktne ning plot oli tugevast mütoloogilisest taustast läbi imbunud ja jooksis hästi. Ja Dean sai endale kandva rolli, mis oli samuti hurmav.

Ma mäletan, kuidas ma vaatama hakates mõtlesin, kuidas nad sisuliinid vendade vahel ära jaotavad. Sest kui sul on ikkagi kaks peategelast, tuleb neile mõlemale ka võrdselt rolli anda. Ja ehhki üldjoontes suudavad nad seda hoida (kuigi teemade stiil on väga erinev, samuti nende esitlemine, myth arc vs heart arc and all that bullshit), jookseb siiski ühe tegelase teema tavaliselt hooajas tugevamalt läbi.

Ma lugesin kellegi postitust, kus ta rääkis, kuidas alguses vaatama asudes kuulus ta sümpaatia Samile ja see on tegelikult mõistetav. Esimene ja teine on Sami hooajad, eriti selgelt teine. Ta jätab siis rahulikuma ja mõistlikuma venna mulje, ta on see tüüpiline fantaasia-seikluszanri kangelane, kes vastu oma tahtmist teele satub, n-ö positiivne kangelane samas kuo dean on pigem anti-kangelase tüüp. Kuid jah, hiljem tuleb välja, et just Sam on see vihasem ja keevaverelisem, kellele dark side of the Force meeleldi käpa peale paneks.

Kolmas on lühike hooaeg ja kaldub vast pigem Deani poole.

Neljas on Deani hooaeg. Fuck yeah righteous man! (Ja oma osa on siisn ka selles, et Samile kaasa elamine muutub korraga väga raskeks, aga see oleks juba teise essee teema)

Viies on Winchesterbros against the world ja hurmavalt masendav. Üllatus üllatus.

Kuues on minu jaoks hoopiski Castieli hooaeg ja damn, kas ma ei valanud ta pärast rammusaid mehepisaraid.

Seitsmes on taas Winchesterbros against the world. Also known as everyone has depression and PTSD.

Ja kaheksas on alles pooleli, nii et järeldusi on veel vara teha. (kuigi nüüd on jäänud vaid neli episoodi. Siiski. Ei mingeid järeldusi veel)

Vot.

Casually warms hands over burning body