Maailm lõpeb maikuus vol3

Nädalavahetusel oli tunne nagu oleks suvevaheaeg kätte jõudnud. See vanakooli suvevaheaja tunne a la 2004, kui kastanid õitsevad ja kooli raamatukogu on suveks uued õpikud kätte andnud ja sa lähed koju ja loed kirjandusõpiku läbi ja pakid maale sõitmiseks riided kokku ja üleüldse on tunne nagu Vennaskonna laulus.

Ja siis on seal pildikesed 2014 maist:

Suvesoe õhtu, mil saab aiatoolil lösutades raamatut lugeda ja poole kümne ajal viimast päikeselappi püüda.

Kleidi ja kübaraga lilli lõikamas nagu inglise aiandusajakirja illustratsioon

Pärastlõunal sirelivarjus vaikselt libistatud külm siidrike ja ettepanek minna randa

Kuum rannaliiv ja jahutav meri. See ei ole enam mai! See on juuli! Ja jalad ei jäägi nii krampi!

Äikesetorm ja maailm lõpeb maikuus

Ning siis läheb kaks päeva mööda ja õues on kaheksa kraadi ning sa istud toas teki all, üll pusa, kampsun, hommikumantel ja karvane vest. Villastest sokkidest rääkimata.

Ehk siis ma kärstasin end ära, vedelesin palju varjus ja käisin tervelt kolm korda meres ujumas (ma pole kunagi nii vara merre saanud). Tegin isegi viis tõmmet nagu Rasmus.

Oeh, ma olen ikka selline hiliskevade romantik. Ja kui veel valged kibuvitsad õitsema hakkavad...

Nüüd aga maisemate teemade juurde. Nagu näiteks Supernaturali hooaja finaal.

 #spoiler warning#. Obviously.

Alustuseks räägime lõpust.

I kneeeeeew it! (who didn’t tho). Viimastes osades oli lisaks otsesele Dean goes dark side story line’ile nii palju visuaalseid vihjeid. Kõik need kaadrid, kus ta peeglisse vaatas või need kaamernurgad, kus valgus langes ta näole nii, et ta silmad näisid mustad: natuke liiga foreshadowing, et lihtsal kokkusattumus olla. Aga see, kuidas see juhtus, vat seda ei osanud ma oodata. Ma nimelt arvasin, et Kaini märk muudab ta järk-järgult deemonlikuks kuni ühel hetkel käib plõks! ja meil on deemonike valmis. Aga, et Dean ära sureb, vat see oli üllatus. (Jah, üks peategelastest sureb Supernaturalis ja mina olen üllatunud. Sue me.) Sümmeetria järgi oli tõepoolest kord Deani käes, vaheldumisi nad meil ju susse püsti viskavad.

Teiseks, Deanist ja Casist.

 but mostly heartbreak

Subtekst hüppas korraks pinnale nagu lendkala, naeratas meile õrritavalt ja sulpsab nüüd ilmselt tagasi vee alla.

Oeh, see stseen, kus Metatron vehkis Deani verega koos relvaga Castieli nina all ja pidas oma hahaha i killed the man you love kõne. Almost got me.

Ja muidugi Samist.

Mäletad, kui sa ütlesid, et sa laseks Deanil surra? Well, niipea kui need sõnad su suust hooaja keskel langesid, olid kõik: dammit, sa veel sööd neid. Ausõna Sammy, kas sa ei peaks juba targem olema? Crowley abiga Deani tagasi saada? Tsk tsk. Be careful what you wish for.

Gadreel.

Stseen, kus ta jälle vangikongi heideti, oli minu jaoks üks kõige mõjuvõimsamaid terves osas. Kuidas saab kellegi küll nii sümpaatseks mängida?

Ma lolisin ka.

Siis, kui Sam ütles Deanile: let it go, let it go. (samu sõnu kasutas muide ka Dean eelmise hooaja lõpus. Ainult siis ei olnud veel disney seda rida viisistanud)

Deani eriti püstise tuka üle, meenutas mulle mu noort vanaisa.

Ja nüüd ultimate küsimused, mille üle mõtisklemiseks on mul pea viis kuud. Vaatasin just paari jibconi videot, kus nad rääkisid, et neil endilgi pole õrna aimu, mis juhtuma hakkab. Isegi kirjutajate tiim haub alles plaane. Niisiis.

Kas Sam saab kohe teada, et Dean on deemon või tal õnnestub seda varjata?

Kas Dean ja Sam jäävad kokku või jookseb Deano oma uue demon daddyga ära?

Paha või hea deemon!Dean?

Kuidas mõjuvad demon trapid, püha vesi jmt Deanile? Ja tal on veel anti-possesion tattoo ka. Kuigi tehniliselt ta ei ole ju possesitud.

Dean, Cas ja seeing true faces

Jne

Lõpetuseks pilt möödunud suvest. Sest ma olen see aasta juba kahel laadal käinud, aga pole ikka veel suhkruvatti söönud. Roosa suhkruvatt on aga kohustuslik suveaksessuaar.

Iidolitest ja inglitest

Istusime siis näitsikutega pühapäeva õhtul pubis ja rääkisime lisaks Eurovisioonile ennastunustavalt exopoisusid taga. Teiste seas sai eriti kõvasti võtta Kris, mis takkajärge on üsna irooniline. Ei tea, kas ta siis tõesti kuulis meid ja solvus. Tjah.

Kohutav. Pole isegi „Overdose“ review’d teinud ja see tuli juba üle nädala tagasi välja! Laisaks oleme jäänud. Või siis pole lihtsalt midagi öelda. Laul mulle meeldis, eriti mandariini versioon. Selline catchy hiina tümakas, mis minu rafineeritud maitsele hurmavalt peale läheb.

Tants ja ruum ei olnud kõige köitvamad, riided olid suisa pelutavad. See, hetk, kui Chen laulis ’so bad’, mõtles Liisa: see asi, mis sul peas on, on tõesti sõu bääd.

Luhan oma patsikesega oli ülinumsu. Aga millal Luhan numsu pole. Ja kindlasti oli ta lõpus labürinti eksinud vennikest kehastades Kaist peajagu üle. Luhani esitlusest kiirgas meeleheidet ja dramaatilisust, samas kui Kai lihtsalt tobedalt naeratades kaamerasse vaatas. Bu yao.

Küll aga tahaks ma Kaid mõnes balletis näha.

~Interlude~

Liisa peseb nõusid ja laulab Overdose’i: someone call a doctor nananananaa, duiwoshõ ai qing somethig sasshi overdose!

Väga elegantne.

Viimane Supernaturali osa oli viimaks selline nagu kõik osad olema peaks: tempokas, sisutihe, vaimukas (ja muidugi emotsionaalne).

He’s in love. /pause/ With humanity.

Aaaagh! C’mon Metatron!

Ei, ausalt, mul käis küll südame alt jõnks läbi, et kas tuleb ära või mitte. Jaaaaaa muidugi ei tulnud. Doesn’t matter. Arvestades, mis stseenile see järgnes.

Lol, aga parimad kohad olid hoopis Gadreeli lõustad. Lihtsalt geniaalsed. 

Pls Dean don't kill him i like him

Tüübile ikka kohe üldse ei meeldi Metatron. (ja Gadreel on üks neist suurepärastest näidestest, kus head ja lojaalsed inimesed (ok inglid), satuvad manipulaatorite käpa alla).

Well, aga kas kellelegi üldse meeldib Metatron? Tõsi, ta on kaval, aga ta ta on lihtsalt niiii ebameeldiv. Temas on midagi perversset, korraga naeruväärset ja julma. Ta on nagu mingi 19. sajandi novelli karikatuurne väikekodanlane, lipitsev, libe, võimuahne.

Üheksanda hooaja põhiprobleem on muidu olnud meinploti alaesitlus. See on küll ideeliselt olemas, aga umbes nagu kuuendas hooajaski, on pacinguga tõsiseid probleeme. Selle hooaja n-ö põhiteema inglite langemine sai topitud paari episoodi ja siis nad pidid sellest iga kord läbi kiirustama.

Nüüd, kus hooaja lõpuni on vaid üks osa, mõningad asjad, mida ma oleks lihtsalt tahtnud näha:

Team free will. Kas meil oli üldse osa, kus surematu kolmik viibis koos kauem kui 24 tundi? Ma oleks tahtnud mõnda tavalist osa, sellist toredat case’i, kus Cas õpib hunteriks olemise võlusid paremini tundma. Idk, teach him how to play pool. Get him drunk. Laid. The usual.

Casi grace’i otsimas. See olnuks kaheksanda hooaja lõpu valguses igati loogiline samm. Ma naiivselt arvasin, et see juhtubki. Et nad üritavad seda Metatroni käest tagasi pätsata. Hmm, ehk tulevikus, sest viimases osas tuli viiiiimaks Cas’i grace jälle jutuks. (vahemärkus: kuidas te tõlgiksite sõna grace eesti keelda? Hiilgus? Aupaiste? Midagi muud?)

Ja nüüd, kus ma olen mured südamelt ära rääkinud, võib rõõmsalt finaali ootama jääda.

Casil on juba katus ära sõitnud, Samil lausa korduvalt ja paistab, et lõpuks ometi on kord ka Deani kätte jõudnud. Yay!

Ülestähendusi põranda alt

1. Mõtelda, juba algabki Eurovisoon! Eelmine aasta oli finaalipäeval 30 kraadi sooja ja ma käisin järves ujumas. See aasta sajab ilmselt lund.

Olen mõningaid laule tutvustavaid saateid vaadanud ja enamus lood on üsna meh olnud. Suurima mulje (ja kui te videot vaatate, saater aru, et ma kalmbuuritsesin) on jätnud Poola üllitis, kus loos korduvalt mainutud slaavi tüdrukud on näost kui supermodellid ja kehalt isegi enamat kui pesumodellid.

2. Tanja nägi eile punasel vaibal oma helesinise kleidi ja punupatsiga välja kui Elsa. Väga armas.

3. Esimene mai oli selle hooaja grillpidude avaüritus. Sobilikult oli kuus kraadi, sadas vihma ja lõõskas meeldiv tuuleke. Kahekümnest inimeset oli vaid kolm vaprat, kes suutsid peatelgis istuda, kõik ülejäänud põgenesid erinevate lõkete juurde, et seal kui vahukommid, kord nägu, kord taguots tule poole, end grillida ja õdusalt tunda. Ammu pole ma nii suvaline välja näinud (seljas mu aiatöö jope, mis on tuntud ka kui Liidri-jope ja mõnikord ka Yohji Yamamoto jope). Ja et oli nii külm, jäi ka enamus alkoholist alles, pigem võis täheldada teatavat juurdekasvu. Juhhei!

4. Vahepealsed ilusad ilmad tingisid aga selle, et preili Liisa muutus ülbeks ja pani end liiga napilt riidesse. Tagajärg: nohu ja kurguvalu.

5. Suured mussikud käisid Prahas, mistõttu mina hoidsin väikestel mussikutel ja kanepikasvatusel silma peal (ja narkopolitseile selgituseks: eelpoolnimetatud istanduse all pean ma silmas tomatitaimi). Käisime vennaga ka üle mitme setme aasta palmimajas, kus valitses põrgumuumusest veel paar kraadi toekam temperatuur (va kaktusemaja, mis oma tagasihoidliku 30 kraadiga oli praktiliselt lähis-artika).

6. Töövõidud! Lugesin viimaks Steinbecki „Vihakobarad“ läbi, mis on igati ära teeninud most depressing book award’i. Kogu 542 lk peale oli vaid kaks helget hetke, millest üks oli seotud sooja vee ja teine täis kõhuga.

7. Mõtlesin üks päev exopoistele ja tegin hirmuäratava avastuse. Ma ei kuula enam laule, ei vaata live’i ega variety show’sid ega loe ka fice. Kõik, mis tuleb, tuleb tumblr’ist: parimate palade kontsentraat gifeeritud kujul ja airport fashion. Sisuliselt olen ma jõudnud punkti, kus ma võin tõesti öelda: in it for the eyecandy.  Eks ta ole.

8. Ükspäev seisin bussipeatuses ja sain ilmutuse osaliseks. Minust kõigest paari sammu kaugusel seisis nunnu poisu. Ja mitte tavaline nunnu poisu, vaid eriline. Poisu, kes nägi välja nagu noor Sammy Winchester kogu oma hiilguses. Ja milline rõõm, kui ta minuga sama bussi peale astus! Üritasin siis mitte liiga avalikult jõllitada: ülesanne, milles ma paraku ebaõnnestusin. Vägisi tükkis muie huulile ja pilk vilksas aina poisu suunas, kes seda lõpuks ilmselt märkas, sest bussist väljudes piidles ta mind üsna kahtlustavalt vastu. Aga Liisa oli õnnelik, sest hommik oli ju nii paljutõotav. Missest (sest kõiges heas on paraku peidus konks) et poisu oli nii umbes 14-aastane. Nunnu on nunnu ja Sammy on Sammy.

9. Pean nüüd ka Signe tarbeks silmad lahti hoidma, et talle Dane Dehaan’i koopia leida (aga kas sa selle peale pole mõelnud, et kui ma ta leian, tahan ma teda hoopis endale hoida?). Oeh, on mul ikka nõrkus nende külmade silmadega poiste vastu, kes näevad välja nagu nad ei magaks kunagi ja toituksid põhiliselt kokaiinist.

Aga nüüd olen ma sunnitud lõpetama, et ma jõuaks oma vaimu Eurovison song contest number whateveriks valmis seada ja ära otsustada, millisele naabrile seekord hääl anda.