Iidolitest ja inglitest

Istusime siis näitsikutega pühapäeva õhtul pubis ja rääkisime lisaks Eurovisioonile ennastunustavalt exopoisusid taga. Teiste seas sai eriti kõvasti võtta Kris, mis takkajärge on üsna irooniline. Ei tea, kas ta siis tõesti kuulis meid ja solvus. Tjah.

Kohutav. Pole isegi „Overdose“ review’d teinud ja see tuli juba üle nädala tagasi välja! Laisaks oleme jäänud. Või siis pole lihtsalt midagi öelda. Laul mulle meeldis, eriti mandariini versioon. Selline catchy hiina tümakas, mis minu rafineeritud maitsele hurmavalt peale läheb.

Tants ja ruum ei olnud kõige köitvamad, riided olid suisa pelutavad. See, hetk, kui Chen laulis ’so bad’, mõtles Liisa: see asi, mis sul peas on, on tõesti sõu bääd.

Luhan oma patsikesega oli ülinumsu. Aga millal Luhan numsu pole. Ja kindlasti oli ta lõpus labürinti eksinud vennikest kehastades Kaist peajagu üle. Luhani esitlusest kiirgas meeleheidet ja dramaatilisust, samas kui Kai lihtsalt tobedalt naeratades kaamerasse vaatas. Bu yao.

Küll aga tahaks ma Kaid mõnes balletis näha.

~Interlude~

Liisa peseb nõusid ja laulab Overdose’i: someone call a doctor nananananaa, duiwoshõ ai qing somethig sasshi overdose!

Väga elegantne.

Viimane Supernaturali osa oli viimaks selline nagu kõik osad olema peaks: tempokas, sisutihe, vaimukas (ja muidugi emotsionaalne).

He’s in love. /pause/ With humanity.

Aaaagh! C’mon Metatron!

Ei, ausalt, mul käis küll südame alt jõnks läbi, et kas tuleb ära või mitte. Jaaaaaa muidugi ei tulnud. Doesn’t matter. Arvestades, mis stseenile see järgnes.

Lol, aga parimad kohad olid hoopis Gadreeli lõustad. Lihtsalt geniaalsed. 

Pls Dean don't kill him i like him

Tüübile ikka kohe üldse ei meeldi Metatron. (ja Gadreel on üks neist suurepärastest näidestest, kus head ja lojaalsed inimesed (ok inglid), satuvad manipulaatorite käpa alla).

Well, aga kas kellelegi üldse meeldib Metatron? Tõsi, ta on kaval, aga ta ta on lihtsalt niiii ebameeldiv. Temas on midagi perversset, korraga naeruväärset ja julma. Ta on nagu mingi 19. sajandi novelli karikatuurne väikekodanlane, lipitsev, libe, võimuahne.

Üheksanda hooaja põhiprobleem on muidu olnud meinploti alaesitlus. See on küll ideeliselt olemas, aga umbes nagu kuuendas hooajaski, on pacinguga tõsiseid probleeme. Selle hooaja n-ö põhiteema inglite langemine sai topitud paari episoodi ja siis nad pidid sellest iga kord läbi kiirustama.

Nüüd, kus hooaja lõpuni on vaid üks osa, mõningad asjad, mida ma oleks lihtsalt tahtnud näha:

Team free will. Kas meil oli üldse osa, kus surematu kolmik viibis koos kauem kui 24 tundi? Ma oleks tahtnud mõnda tavalist osa, sellist toredat case’i, kus Cas õpib hunteriks olemise võlusid paremini tundma. Idk, teach him how to play pool. Get him drunk. Laid. The usual.

Casi grace’i otsimas. See olnuks kaheksanda hooaja lõpu valguses igati loogiline samm. Ma naiivselt arvasin, et see juhtubki. Et nad üritavad seda Metatroni käest tagasi pätsata. Hmm, ehk tulevikus, sest viimases osas tuli viiiiimaks Cas’i grace jälle jutuks. (vahemärkus: kuidas te tõlgiksite sõna grace eesti keelda? Hiilgus? Aupaiste? Midagi muud?)

Ja nüüd, kus ma olen mured südamelt ära rääkinud, võib rõõmsalt finaali ootama jääda.

Casil on juba katus ära sõitnud, Samil lausa korduvalt ja paistab, et lõpuks ometi on kord ka Deani kätte jõudnud. Yay!