不要

Minu hetke eskapismi video. Sisaldab palju nooremapoolsemat lehvivate juustega Ayano Gou’d ja muuseas ka natuke mustas latekskostüümis Ninot, kes näeb täpselt sama vana välja nagu alati ehk siis nii umbes seitsme aastane.

 1.55 selline Tarantino filmi feeling

Olen naksi täis. Ja siis jälle mitte. Tahan töötada, tahan õppida, tahan aias mütata, tahan poodelda, tahan peole minna. Ja selle kõige jaoks on loetud päevad ja ma ei tea küll miks ma nõustusin sellele kaugemas kordonis toimuvale sünnipäevale minema, aga kui ma nüüd ei ütlen, on tulemuseks solvunud grazdanka, mille kõrval siinkirjutaja närvid on muidugi tühiasi.

Leidsin vihiku vahelt aprillis valminud optimistliku luuletuse:

Teid palun sõbrad ärge nutke taga

neid möödund päevi, õhtuid veetud koos.

Veel selle tunni jooksul lasen ennast maha,

justangu tolles Metro Luminali loos

Ja nüüd see laul muidugi kummitab mind. Kuigi ma pole kunagi väga suur Metro Luminali fänn olnud, liiga masendav ja muusikalises plaanis minu maitse jaoks raskevõitu. Samas on mul laulud ikkagi suht selged, nii et mine võta kinni...(kuigi tekstide koha pealt on ka Sõpruse pst väga masendav ja nende fänn olen ma küll olnud. See on see Mait Vaik ja tema depressivmelanhoolfilosoofiline luule)

Naera naera ahahhaa

Päike kuldab taevaraa

Ärkad üles veel üks pauk

Järjekordne mäluauk

Kirjutatud millalgi, kui olin 15 või nii. Mäluaukudest ei teadnud ma siis veel midagi.

Ma pole kuu aega Supernaturali vaadanud O.O. Aga nii lõpuosad järjest ära vaadata ongi nauditavam. Binge watching best watching!

(ja siis riputan ma Tõrvas oma voodi, või õigemini küll õe voodi kohale üles oma Supernaturali kalendri, kus mingil põhjusel valitseb pidevalt veebruar, mis võib muidugi otseselt seotud olla pildilt vastu vaatama mehenäoga (selle sama näoga, kes nii kaunilt mehiseid mehepisaraid valada oskab, mis arvestades selle sarja olemust, küllaltki tihti juhtub))

Ma ei tea, mis armastus mul küll on nende sulgude sees olevate sulgude vastu?

Vaatasin sellist õudust nagu „Gatchaman“ (juba paar nädalat tagasi, mil mul veel aega oli). Selle võib kokku võtta ühe lausega: ärge vaadake seda.

See oli nii halb, et see ei olnud isegi ringiga mitte hea.

Ainus põhjus, miks ma üldse seda üllitist vaadata katusin, oli ilusa soenguga Ayano Gou (kas tõesti?)

 Praktiline pahadega võitlemise soeng

Sest oleme ausad, superkangelastest rääkivad koomiksitel põhinevad filmid ei paku mulle üldse huvi. Ja see oli paras Power Rangers 2013.  (lol, aga 90’ndatel sai tollaseid power rangereid küll fännatud. Nätsud olid nende kleepsudega ja lasteaias sai arutletud, kes on lemmikud ja isegi vist mängitud. Pead ei anna, kuid üldisest statistikast lähtudes, mis puudutab lasteaiaealiste tüdrukute värvieelistusi, kahtlustan, et minu lemmik oli ilmselt roosa.)

Ja miks ma seda kõike praegu kirjutan? Sest kell on pool üks, mul pole und, kanji’de jaoks on nagu suti hiljavõitu ja üks meeskodanik vehkis sisse mu netipulga, nii et ma ei saa end interneti pehmesse rüppe heita and make sweet love to online dictionary ja sellel intervjuu thingile, mida ma tõlkida üritan. Lisaks jookseb klaviatuur ka hetkel ilgelt hästi.

Nagu ma ütlesin: ma olen naksi täis.

Ja siis jälle ei ole.