Goodbye, hello

Kannatan hetkel kergekujuliste (loe: raskekujuliste) Ayano Gou feelingute käes. Mis on uudne ja värskendav kogemus.

Meie esimene kohtumine leidis aset kuus aastat tagasi ühel maikuupäeval, kui Liisa kannatas ühe oma hirmsaima tuumapohmelli käes ja oli võib-olla eelmine päev teinud mingit lõpueksamit, aga võib-olla ka mitte, sest tol kuldsel kevadel 2009, millele ma oma tulevases autobiograafias ilmselt veerand raamatust pühendan, oli nädalas kaheksa pidu ja mitte igaüks neist ei järgnenud mõnele eksamile, küll aga järgnes igale eksamile kindlasti pidu ja ühel märkimisväärsel korral ka vist eelnes.

Igatahes, järgmine päev vedeles Liisa voodis pikali ja et päev täiesti tühja ei läheks (õhtul pidi muidugi tagasihoidlik pralle olema), otsustasin vaadata Crows Zero II-e. Kannatasin lisaks iiveldusele ja peavalule tol ajal ka keskmisekujuliste Oguri Shuni feelingute käes ja otsisin ta filmograafiast põnevamaid palu.

Aga ma hindasin oma võimeid üle. Sest pohmell oli halastamatu ja ma pidin iga natukese aja tagant pause tegema, et kergendust saada (khmkhm), puhata ja lihtsalt magada. See oli üks aeglasemini ja raskemini vaadatav film minu elus ja kummalisel kombel on mul see hetk nii selgelt silme ees. Emme läpakas põrnadal undamas, tuppa kumav päevavalgus, mina kõhuli alumisel narivoodil, veeklaas öökapil, ja muidugi – kurjakuulutav pang kui kirss koogil. Filmist endast on mul aga väga hägune mälestus: palju kaklussteene, värvitud juustega Miura Haruma, lõhkilöödud huulega Oguri Shun-kun, veel rohkem kaklussteene, ja siis –vihmavarju ja õrn-õudsa olekuga psühhopaatlusesse kalduv pikajuukseline noormees. Ja vat see oligi mu esimene kokkupuude Ayano Gou’ga.

Siis kui ta parajasti kedagi läbi ei peksa

Ja nüüd „Saigo no keikan’is“ nägin ma teda uuesti (lol, see kõlab kirjapildis dramaatilisemalt, kui mu peas). Kus pihvtegelased olid all: gigglegiggle ikemen. Ja mina olin: well, kui te nii arvate. Aga läks nagu läks ja paar osa hiljem olin ma juba: mhm, temas siiski on midagi. Ja siis sattusin ma peaaegu juhuslikult vaatama draamat, mis ta mulle lõplikult maha müüs.

Otsisn mystery-suspense tagi alt ja sattusin sellise viieosalise üllitise nagu „The Long goodbye“ otsa, mille sisututvustus tundus huvitav ja samuti cast. Tegemist on Raimond Chandlieri samanimelise raamatu alusel tehtud film noir’iga ja kõik vajalikud komponendid on kohal: vaikne eradetektiiv, salapärase minevikuga noormees, filmistaar, femme fatale, yakuza, jõhker politsei, korrumpeerunud poliitik, võitlev ajakirjanik...ja kõige selle taustal sõjajärgne Jaapan oma ilus ja valus.

See on ülesvõetud äärmiselt kinematograafiliselt, iga kaader on pilt ja omaette meistriteos, kostüümid ja settingud ülimalt stiilsed ja läbimõeldud, nii et juba pelgalt visuaalselt on tegemist äärmiselt nauditava elamusega. Midagi täiesti erinevat su tavapäraste jdoramast ja ma olin alguses lausa pahviks löödud. Muusika loob vanakooli õhustikku ja omamoodi iroonilselt vaimukas jutustaja hääl (ilmselt siis originaaltekstist lähtuv) sobib kui rusikas silmaauku. Pigem mõjuski see kui film, mitte draama.

Ja muidugi näitlejad! Tadanobu Asano oma vaikse demeanor’iga mõjus äääääärmiselt karismaatiliselt, äärmiselt filmogeeniliselt (ja ma vaatasingi järgi, et tegemist ongi filminäitlejaga, kes vaid üksikutes draamades on mänginud) ja oli otsekui vanast Hollywoodi filmist välja astunud.

Ja siis Ayano Gou, kelle tegelaskuju jättis mulle nii sügava mulje, et mul tuli lausa meeleliigutus peale. Ta oli õrn ja ta oli habras, temas oli midagi haletsusväärset ja kurba. Tõtt õelda oli ta üsna patethic. Aga ta suutis selle nii peenelt välja mängida, et põlgustunde asemel haaras sind hoopis kaastunne. Tema passive agressive enesehaletsus ja manipuleerimine, mis oleks pidanud ärritama, mõjus hoopis liigutavalt. Ja kui ta siis veel kurvalt ja õrnalt naeratas...oi jah.

Ehk täitsa soovitan seda draamat neile, kes tahavad esteetiliselt nauditavat, omamoodi stililiseeritud vanakooli film noir’i. Kohati võib olla oli veidike aeglane, aga samas sobitus see zanri raamidega.

Coming up!

Liisa obsessib jätkuvalt Ayano Gou üle

Ja Oguri Shuni

Ft Ikuta Toma

Veel jdorama review’sid

Vaimukamaid

Mõnitavamaid

Kolm ühe hinnaga